Tunnel

Eestis teed ehitada, isegi euroteed, see on ikka kukkepea. Teel Kreeka lääne ossa tuli läbida päris korralik mägine ala. Õnneks tasuline kiirtee. Ja siis hakkas pihta:

Miku: „Kus me oleme?

lapsevanem: „Tunnelis“

Miku:“ Aaa, tunnelis“

Tunneli lõpp

Miku: “Kus me oleme“

lapsevanem: „Teepeal, tunnelist väljas“

ja neid tunneleid oli seal ikka kümneid... johhaidii .... ja nii pikkad. Uskumatu aga kreeklased olid teinud meie sõitmise ikka väga mugavaks, sest kohati tundus, et sõidame rohkem mäe sees kui maa peal.

„Kus me oleme“ „Tunnelis“ „ A, tunnelis“ jne jne. Kogu asja suur miinus on muidugi jälle see teemaks, tänasesse sihtkohta ehk Lõuna-Peloponnosesse jõudmiseks said Kreeka teemehed meilt umbes 40 euri teemaksu. A ega mööda mägiteid siia poleks viitsinud sõita ka.

Põikasime läbi Olümpiast. Ilma igasuguse ettevalmistuseta saabusime õhtul kella 17 aeg. Lapsed ja koer kokkupakkitud läksime siis „The Great Stationit“ vaatama. Väravad olid lukus ja valvur vehkis käega, et minge edasi. Jalutasime siis veits edasi – nägime eemalt künka otsast ära, et kus see 400m staadioni ringi pärit on ja kehitasime õlgu. Kreeklastel on hullupööra palju vaatamis asju vanast ajast, aga igasugune viidastamine ja puust-punaseks tegemine turistile, vist väga ei morjenda. Pigem peab kas ennast eelnevalt kurssiviima või külastama vaatamisväärsusi turismireisi stiilis. ÖÖ veetsime igatahes olümpiakülas.

Enivei. Jõudsime Finikounda asumisse, õigemini ühte sealsesse karavanparki, mis oli ka „talvel“ avatud. Enamasti on karavanpargid aprillini kinni – siis jõuavad siia taas jõukad kesk-põhja eurooplased (toovad kaasa soojad suve ilma ja päikese) ning ärid löövad uksed lahti. Vastuvõttis meid mõnusa olemisega inglise vanahärra – kohalikud on aprillini kiviall (või siis hetkel oliive korjamas) ja tema veedab juba seal 11 aastat oma talve ehk vaatab karavanpargi üle ning korjab raha. Seekord 14 euri öö ehk päris soodne. Vastu saad karavanpargis selle eest tavaliselt (sooja)vett, elektrit, kraanikausi, dussi, wc poti, karavani musta vee äraandmist, pesupesemist jne – a sellest täpselmat teine kord.

Ingilsmän näis rõõmustavat noorte ja inglisekeelt rääkiva perekonna üle – enamus asukaid on üle kuldse keskea ja räägivad saksakeelt. Hetkel oli neid seal umbes 7 karavani komplekti. Lõime oma laagri püsti ja hakkasime mõnulema. Jõudisime juba kahtlema hakata, et kas ikka tasus november-detsember loota päikest ja sooja aga nüüd selgus, et mõlemad olemas. Veetsime 6 päeva selles karavanpargis ja igapäev käisime rannas päikest võtmas ja isegi vette saime. Leidsime endile tuult varjava kaljunukki. Ühtlasi oli see ka ranna tagumine nurk ehk Molli sai seal rihmast valla ja lainetes möllata. Kuna koer toitub ainult krõbinatest aga samas peeretab õhtuti nagu vedur siis järeldasime, et ta neelab lainetes hulga soolast vett, mis paneb ta kõhu keerlema kui karuselli.

Lisaks päiksele leidime ka teise asja, mida otsima olime tulnud – kohalik elu. Kuna hetkel tõesti peab teised turistid (loe: ülekeskea sakslased) kokku lugema kahe käe sõrmedel, siis on igal pool ülekaalus kohalikud – ilmselt see suvel nii ei ole. Sellest tulenevalt astudes sisse kohaliku baari või restoraani või kohvikusse või taverni (meil on vahest keeruline vahet teha, mis on mis aga vahe on sees), oleme väheste kohalike keskel, kelleks on pigem vanema ealised mehed. Sööme seal siis kreeka salatit ja maitseme juurikaid ahjuses oliivi õlis või ansooviseid või kohaliku lammast ja kana jne. No kuulge, suppper. Selline tõeline vahemere maitse. Kõrvale alumiinium kannust vein, mis valatakse väikesse teeklaasi. Lapsed ajavad kasse taga (kasse ja koeri on siin tänaval jalaga segada). Kogu selle söögi värgi juurde käib kindlast ka oliiviõli ja selles sisse kastetud pehme sai. Toit ei ole kunagi restoranilikult uhke, pigem koduse olemisega, aga väga maitsev ja hea. Kohviga on teine lugu. Kord linnakesest kohvi otsides, oli ainus valik kohalik kreeka kohv. Kuigi umbusuga, proovisin ära ja noh, muidu paraja kangusega aga nagu oleks kohvikannu pestud ja toode mulle toodud. Edaspidi, ei aitäh.

Finikounta karavanpargi lähistel asus kohalik pood, seal saime ka alalisteks klientideks. Lastele pisteti alati seal näppu mingi kohalik küpsis või saiake. Meie saime mesist shokolaadikooki või mõnd muud koogikest. No ja loomulikult veini.

Siis tundus, et aitab kah. Suund Gytheio poole. Hetkel juba kohal... proovime õigepea kirjutada, joonistada.

Synantisi