Tere taastulemast meie blogi uutele lehekülgedele.

Eelmisest suur-reisist on möödas üle 5 aasta ja nii nagu 5 aastase intervalliga käivad majanduse langused-tõusid, harilikhall inimene vahetab töökohta ja autot, siis meie kihk vaatama minna oli erakordselt suureks paisunud. Ehk oleks ka varem taht minna, siis maja , lapsed, raha jne seadsid piirid. Sellest hoolimata oleme vahepeal väisanud vahepeal US&A-s, Kreetal, Egiptuses, Soomes, Viinis, Nica-s(aitäh Matu ja Eveli).

Ostsime karavani – ei mäletagi enam miks. Vast blogi lõpupoole tuleb välja miks karavaniga reisimine on hea või halb.

Planeerisime aja –november, detsember ?!? johhaidii, kes siis talvel karavaniga külma euroopasse läheb – a suvel ju ei lähe, vara sügisel tegime tööd, nii et jäi siis nii. Et ikka veits sooja saada pidi olema sihtkoht max lõunas ehk seekord Kreeka.

Kohvrid välja. . . Et olulised asjad kaasa saaks, jäi oluliste asjade pakkimine Kadri tööks. Muidu poleks väga vahet vast olnud, aga kui kaasas kaks väikest last ja koer, siis on neid olulisi asju veits rohkem, kui lihtsalt puhtad sokid ja trussikud. Kuigi pakkida oli aega maa ja ilm, siis ikka olid 2 viimast päeva enne väljasõitu täis sahmimist ja tohuvapohu – oma panuse andsid kindalsti ka sellesse 2 nädalat kodus olnud haiged lapsed, keda Kadri oli pidanud taluma, sest ma tõmbasin tööga viimaseid otsi kokku. Igatahes sai karavan otsast-otsani asju täis ja pühapäeva hommik tundus peaaegu helgena.

Naelkummi. Kuidas siis on sõita 80km/h Kreeka poole kongis 2 last ja koer. Nädal hiljem võib öelda, et saab küll – isegi päris hästi saab. Esimese päevaga jõudsime Leetu, parkisime tanklasse rekameeste vahele ära ja tuttu. Oleme proovinud peale hommikupudru söömist tunnikese sõita, siis leida mingi atraktsioon lastele (mänguväljak, park), peale seda lõunasöök, laps(ed) magama ja uuesti sõitma. Peale paari-kolme tundi jälle õue või miskid muud tegevust ning õhtul sõidame jälle paar tundi. Umbes sellise mustriga saab päris edukalt edasi. Lapsed sõiduaeg teevad igast näpu värki, mida Kadri neile kaasa võttis, samuti oleme ostnud juurde puzzlesi ja plastiliine ja legosid ja mingeid vidinaid veel. Muidugi läheb päevas paar multikat ka. Kuigi enamasti sõidan mina, siis aeg ajalt väsib Kadri laste jandist ära ja siis pean ma ka taga nendega rebima-kleepima – tegelt on see äge, aga kui sa pead seda päev läbi tegema, siis on ikka väsitav ka. Roolis on aga nagu nähtamatu kaitsemüür vahel – juhti segada ei tohi.

Molli on meie pere peksukott, istub juhi kõrvale – tuleb keegi ja tahab ise olla, istub juhi selja taha – hakkavad lapsed teda näppima ja jälle peab ta kohta vahetama. Aga üldiselt saab ta hästi hakkama ja senini on ta väga hea reisikaaslane olnud. Õnneks käitub ta meiega palju-palju rahulikumalt kui võõrastega (Kadri kommentaar)

Niisiis olime Leedus tanklas rekameeste seltsis, järgmisena Poolas rekameeste seltsis, siis korra veel, siis Slovakias rekameestega parklas ja Ungaris tanklas ikka rekameestega kõrvuti ja nii 2 kordal. Poola poole peal hakkas meie karavan Linda meile veits tantsu tegema – väristas kui gaasi litsud. Algul arvasin, et Poola teetööd on mõne rehvi tasakaalustus punni minema löönud – helistasin paari Eesti pakiauto töökotta ja tundus, et miskit tõsisemat siiski. Kuidagi ei olnud tahtmist töökoda otsima minna. Olime ikka Eestile liiga lähedal (1000km). Ignoreerisime probleemi ja kimasime edasi. Budapestis otsustasime siiski , et järgmises suuremas linnas laseme ülevaadata ja korda teha. Nii me nüüd siis istume siin Nagykanizsas. Kuna siin on inglisekeelega suht tuuga, siis väristasin kahele remondimehele tagumiku, seletades seejuures, et auto vibreerib kiirendades – a need vaatasid mind suht kahtlustavalt. Kolmandas töökojas hüppas mees autosse ja tegime paar kiiremat. Asi selge- veovõll läbi. Lubati tellida uus ja las me tulla 3 tunni pärast autoga kohale. Pidavat minema nii 3 tundi aega remondiks. Tegime siis linnapeal esimes tiiru ära, lapsed magasid autos ja viisime seejärel auto remonditöökotta. Läksime järgmisele linna tiirule – kuna liiga soe õues ei ole ja mingeid atraktsioone ka ei tundund olevat käe-jala juures, siis enamus aega kulus maailma kuulsas restoraniketis McAndDonalds – pärast 3 tundi marssisime tagasi remonditöökotta. Mehed olid lausa 4 erinevat veovõlli kohale sebinud ja karbist lahti pakkinud – aga meie Lindale ükski ei sobinud –Linda vana võll vedeles nukralt põrandal. Johhaidii ütleks Sanna selle peale kui ta auto värgindust jagaks.

Seal me siis õhtul kell 18 olime kaks last näpu otsas, koer juba 3 tundi tõstukiga töökoja laeall. Kiire kõne nostalgilisse hotelli Touring ning öö meie 5 liikmelisel perele olemas. Tublid mehed siiski reklaamisid uue aja välja ja käskisid järgmine päev kell 12 tagasi tulla. Kuna tegemist on laupäevaga, siis tegelt ei ole see ka ju paha variant.