PUNKT

Ilmselt kõik veel ei tea, et oleme nüüd juba otsaga kodus.
Sõit Ateenast  Kadjasse kulges ilma viperusteta. Tuleb välja, et 6 päeva ja 50 sõidutunniga on võimalik see 3500km läbida peaaegu  mõistlikult.

Ateenast suundusime Kreeka suuruselt teise linna Thesoloniki, millest Kadri oli lugenud romaani ja nüüd tahtis omasilmaga ülevaadata. Jõudsime sinna laupäeva õhtul ja pool kogemata läbisime linna peatänavat/rannapromenaadi  – see oli paksult täis autosi ja inimesi ehk mõned kilomeetrid sõitu võttis pärispikalt aega. Hommikul jalutasime linnapeal ning selge oli, et puhkus on läbi ja jahedad/külmad on ootamas. Isegi capuccino, mida tänavakohvikus jõime maitses kuidagi igavana, juusiis olime oma kohvikute normi ületanud kenasti. Pakkisime end autosse ja asusime teele.  Juba korra läbitud Makedoonia läks kiiresti, seejärel Serbia, mis oli järjekordseks uueks riigiks selle reisil. Serbia oli ka meie selle reisi kõige lumisem riik, ilmselt asusime mõnevõrra kõrgemal merepinnasti. Kimasime mööda Belgraadist ja tegime peatuse Niši linnas. Õhtuses Nišist, millest me varem ei olnud midagi kuulnud jäi hea mulje. Kuskil oli vana kindlus tuledes, inimesed jalutasin õhtusel tänaval nii nagu Eestiski. Käisime poes toiduvarusid suurendamas ning kes oleks teanud, ka McDonaldis õhtustamas. Suur oli meie rõõm, kui leidsime, et seal on suur mänguväljak :D.

Järgmine päev külastasime Ungaris väikelinna terme. Lastel oli lõbu laialt ja ka meil oli mõnus, termides oli 2 soojavee basseini, millest ühes oli eriti kuum vesi, lisaks veel paar basseini niisama hulpimiseks ja suplemiseks. Kui põhja Kreekas olime jõudnud juba veidike jahedamasse kliimasse, siis Ungaris olime saabunud ilmselgelt jahedamate inimeste maailma. Lõuna-Euroopale ja Balkanimaadele omastest loomulikult rõõmsad näod muutusid tõsisteks põhjarahvaste nägudeks. Isegi ütleks, et hirmutavalt tõsised, vaatasime Kadriga üksteisele otsa ja küsisime, et ega Eestlased sellised ole?

Tagasiteel põikasime ka läbi Viinist. Teed Budapestist Viini alustasime õhtu hämaruses. Kuigi energiat sõitmiseks oli küll, siis tabas meid väga tugev külgtuul ja karavan hakkas sõiduaeg nii kõvasti kõikuma, et ostustasime peatuda ja hommikul sõitu jätkata. Viinis elab juba mõnda aega Kadri endine kursaõde ja meie kunagine korterikaaslane Triin. Kui Sanna oli 2 aastane, siis käisime kevadel ka Triinul Viinis küllas, seekord oli ka Miku kord. Triinu oli väga äge näha, käisime pargis ja külastasime kohaliku tee- ja vorstikohvikut – sõime sauerkrauti ja viini snitslit. Hinnad olid kaks korda kallimad, kui me harjunud olime aga mis seal ikka. . .

Seega lisandusid meie seekordse reisi nimekirja veel Austria ja Tsehhi – kokku siis 14 riiki.
Koju jõudsime neljapäeval kell 18, tegime ahju tule ja hakkasime jälle tavalisteks.

Nii nägi välja seekordne reis. Ootused ja lootused, reaalsus ja tegelikus – eks oli parasjagu asju, mida kujutasime juhtuvat reisile asudes ette teistmoodi ja päriselus kukkusid välja teisti. Paljus läks jällegi nii nagu olime arvanud. Kuid kokkuvõtteks saab tõdeta jällegi seda sama, mis juhtub enamikel reisidel. Selleks, et asjad saaksid juhtuda – tuleb teha midagi teisiti. Ja reisimine on kahtlemata üksparemaid võimalusi selleks.
Mis sa passid, mine paki kohver ja vaata nurga taga – seal on alati midagi ägedat.

Miku naudib Vahemerd

Agia Galini

Molli

Ateena

Akropolis

Kõnetraat

Seep sai otsa ja lumi tuli maha

Agia Galina on mõnus väike turisti linn Kesk-Kreeta lõunarannas. Kunagi asus seal seebivabrik. Siis pandi vabrik seisma, jäid kalurid. Samal ajal olid ennast läheduses asuvatesse randadesse sisse sätinud päris hipid. Mingil põhjusel peksti need hipilaagrid laiali ning Agia Galini muutus turist-hipi linnaks. Üleüldse peaks valitsema Kreeta lõuna rannakülades hipivaib. Meie seda üleliia ei tunnetanud, ilmselt ka seetõttu, et turismi hooaeg on läbi ja peale meie on liikvel üksikud turistid.

Agia Galini taamal

Apatrment

Naaber rand

Oliiviõli ja raki

Galinis jäime 5 ööks apartmenti ehk külaliskorterisse. Mitte, et karavan meid liialt ära oleks tüüdand, aga hind oli mõistlik ja paar ööd selles linnas, koos mugavustega, tundus ahvatlev. Lisaks kohalik karavanpark soovis raha põhimõtteliselt eimillegi eest. Korteris saime iga päev kuuma dušši all mõnuleda, sirgelt voodis magada, pesu pesta ja imelist vaadet nautida. See oli Kadri lemmikaegu päevas, kus lapsed läksid magama ja meie sättisime ennast päikselisele rõdule koos raamatuga. Aegajalt muiates vaatasime kaugusesse ning ohkasime, et küll on hea. Paar esimest päeva olid tõelised rannailmad ning nii veetsime päeva esimese poole rannas, peale lõunaund uitasime tänavatel ja proovisime söögikohti. Üritame nii palju kui võimalik erinevaid Kreeka roogasid ära proovida aga kuna kahjuks on tõesti madalhooaeg siis menüüd on üsna kokku kuivanud.
Ning siis ühel hommikul olid mäetipud lumega kaetud. Tugevad kontrastid, mida me oma maal ei kohta, rannas saab ujuda ja taamal on lumised mäed. See oli selge märk - aeg ots kodupoole keerata. Kuna tee on pikk ja plaan siiski jõulud kodus veeta, hakkame autonina põhjasuunas hoidma. Vahepeal teeme mõned peatused veel Kreeka maa mandri osas, aga edasi juba rõhume sõitmisele. .

Tramm nimega "Ionis" ehk meie teine tulemine.

Kuigi see tramm läbis ainult 4 peatust, siis elamuse osaliseks saime igatahes.

Ionis on `77 aasta väljalase ning seilab Kreeka erinevate saarte ja mandri vahel. Kolmapäevane marsruut näeb välja järgmine:

Gythio 16.30 on saba kail ja umbes 5-8 inimest eri ajahetkedel jagab juhiseid kes, kuidas ja milla peaks Ionise kõhtu sõitma. Kuna laeval on ainult 1 uks autodele ja reisiatele, siis peab samast august, kust sisse minnakse, ka välja tulema. Sõiduautod manööverdavad end laeva sees teistpidi. Meie koos 2 teise karavaniga aga sõidame laevale taguots ees - kreeka instruktorid kätega erinevaid juhtnööre jagamas - a la nagu vanasti kraanamehed - Viira ja Maena - või midagi sellist vist oli. Meie sabas tagurdasid laeva veel 2 rekat, kes jätsid haagised maha ja ise sõitsid tagasi kaile. Molli jäi autosse, meie läksime üles ilma kaema. Siuke tsipa suurem Hiiumaa-Saaremaa praamist. Iga nurgapeal automaatsed õhuvärskendajad, mis tegid 5min intervalliga "lillelõhna". Sellest tulenevalt seilasime Vahemere briizi asemel 90-ndate Kopli kasiino hõngu saatel.

Järgmine peatus: Cythera

Mina pagesin autotekile karavaanist kraami tooma, kuna 5 tundi sõitu ootas ees ja vahepeal autosse ei saa, siis oli vaja endale põhiliselt aga lastele süüa, juua ja meelelahutust. Kadri ja lapsed nautisid kõrgel tekil vaatemängulist merekarude heitlusi köitega ja laeva manööverdamist kai ääres. Kaks rekat viisid haagised laevalt ning suurem osa sõiduautosi lasi ka jalga. Lastele multikas, lapsevanematele raamatud ning kõigile Kreeka mandariine ja õunu.

Järgmine jaam: Antikythera

Kell oli juba 21:15 ning lapsed magamisest midagi ei arvanud. Läksin Mikuga taaskord välitekile. Sadam kuhu sisse tagurdasime oli nagu filmist. Kõrgete kaljude vahel veidike peidetud. Kaid kui sellist polnud, oli vaid betoon platsike ja sellelt algav tee üles mäkke, mõlemal pool tõusid mäe serval vähesed tihedas kobaras lumivalged majakesed. Õhtuhämaruse romantika. Laev ukerdas kuidagi viisi tagumiku sillaotsa kaile, köied visati ja seoti. Maal ukerdas köitega kokku 5 karvast ja just kui Baltijaama tagant väljakaranud elunäinud meest. Maale lennutati midagi - meenutas suurt pakki peldikupaberi rulle. Anti otsad ja sild tõsteti - täiskäik edasi. Johhaidii - mis krt see nüüd siis oli. Juu oli vaja linnuke kirja saada, et saarel oli peatus.

Lõpp peatud: Kreeta

Kell 23:30 olid rattad maas ja jäime sadamast veits eemale ankrusse. Vist esimene öö sellel reisil, kui me ei pidanud kasutama kordagi soojendust (tavaliselt ikka tegime õhtul ahjuga toa soojaks ja vastavalt vajadusele kas korra öösel veel ja siis hommikul jälle). Jah siin vist on päriselt ka öösel soe.

Oli siis vaja.

Miks me siis Kreetale läksime? Kuigi teadsime, et päris rannapuhkuseks me reis ei kujune, siis järeldasime ka seda, et kõige vabastavam on siiski lasta hommikul ennast, lapsi ja koera õue nii, et ei pea riietuma üleliia ja kuna mandri-Kreekas tundus ilm liialt piiri peal, siis panustasime Kreeta saare randadele. Samuti ei ole veel keegi meist korraliku suplust teinud, nii et nüüd on panused siinsetel vetel. 

Hetkel oleme ennast mõneks ajaks istutanud Agia Galia linnakesse. Pilte ja muljeid õigepea. 

Oldschool tunnel

Sparta ja Manni

Teekond Spartasse

No oleme sõitnud ümber-üle mägede näiteks Austraalias ja Kreetal ja Nices ja paaris kohas veel. Aga tee Kalamatalt Spartasse oli ikkagi midagi uut. Esialgu ei kahtlustanud me palju, millegi pärast näitasid sildid Kalamatast Spartasse läbi kiirtee suureringiga põhjast - mis mõttes, lähme ikka otse. Jõudes otse mineva maantee algusesss oli selge. 60km 2 tundi tundus realistilik ja nii läks kah. Sanna ja Miku magasid suurema osa teest maha, kuidagi õnnestus Kadril Sanna üle pikka aja taaskord lõunaunne saada.

Meil oli siuke mõnus kulgemine küll üles, küll alla. Läbisime ühe mägiküla ja jõudsime tippu, et siis uuesti alla hakata sõitma. Muudkui kuristiku serval. Kaks tundi hiljem oli tunne nagu oleks sõitnud terve pikka päeva.

Sihtkohta Gytheiosse jõudsime pimedas. Kokkuhoiu mõttes jäime ööbma randa, karavanparki otsustasime minna järgmine päev.

Mani Beach Caravanpark.

Tundub et oleme lisaks Mollile saanud endale veel hulga lemmikloomi. Esimesena puges küljealla koer Georg. Kuigi tegemist on emasekoeraga, siis jäi ikkagi Georg, mis sai ennem soo tuvastamist pandud. Georg klapib Molliga hästi, on kohalikele (hulkur)koertele omaselt väga tagasihoidlik ja alandlik. Pesitseb nüüd enamasti meie karavani ümber. Lisaks on siin hunnikute viisi kasse ja kassipoegi, nii et õues oldud ajast 90% käib kas Sanna kassikarja järgi või käib kassikari Sanna järgi. Miku lihtsalt tõstab kasse kõik võimalikel viisidel ülesse saba-kõht-pea-kõrv – mis iganes kassi kehast eemale ulatub, sellest Miku kinni haarab. Nii karjume meie ja Sanna üksteise võidu talle, et ta kassi lahti laseks. Aga kassidel tundub sellest isegi suva olevat. Molli panevad need kassid hetkega paika. Kui taga ajada ei saa ehk kassid eest ära ei jookse, siis ei oska ta midagi nendega peale hakata ja vaatab abitult, kuidas nad hetkega ta krõbinakausi tühjaks teevad. Väiksele kassipojale pole suur koerakrõbin mingi probleem.

Niisiis oleme Gythio linnakese kõrval laagris. Eile (esmaspäeval 26.11) sadas parasjagu vihma, öösel müristas tõsiselt. Käisime karavaniga linnapeal patseerimas ja tegime ühed kohvid. Täna on päike aga külm.. nii 16 kraadi ja tuul. Päevitada päris ei saa, aga õues on ikka mõnus. Sanna loomulikult karjatab kasse.

Lõpetuseks võib öelda, et need samused „toredad“ koerad ja kassid Mani Beachi karavanpargis ajasid meil maksa üle kopsu ja suuresti põgenesime sealt just nende pärast. Nagu teada siis Kreekas on väga palju tänavakasse- ja koeri ning nad on loomulik osa siinsest elust. Siinne karavanpark oli aga hiljuti juurde saanud vähemalt 5 uut kassipoega ja kokku oli neid vähemalt 12. Oli näha, et toimub tugev olelusvõitlus ja karm looduslik valik. Lõpuks nad olid nii ülbed, et hüppasid karavani kui korraks karavani ukse lahti tegid. Kadril hakkas kahju nendest, Matil läks närv mustaks, Sanna katsus neid üleliia ja Miku lihtsalt loopis ja astus neile julmalt peale. Nii et me siis põgenesime. 

Georg ja kass

Georg ja Anna-Bella

Hoia oma krõbinatest eemale

Sau Gythio

Saarele

Vanalinna turistid

Puhas kunst

Kellesse?

Rõõmus ennelõuna

Tunnel

Eestis teed ehitada, isegi euroteed, see on ikka kukkepea. Teel Kreeka lääne ossa tuli läbida päris korralik mägine ala. Õnneks tasuline kiirtee. Ja siis hakkas pihta:

Miku: „Kus me oleme?

lapsevanem: „Tunnelis“

Miku:“ Aaa, tunnelis“

Tunneli lõpp

Miku: “Kus me oleme“

lapsevanem:  „Teepeal, tunnelist väljas“

ja neid tunneleid oli seal ikka kümneid... johhaidii .... ja nii pikkad. Uskumatu aga kreeklased olid teinud meie sõitmise ikka väga mugavaks, sest kohati tundus, et sõidame rohkem mäe sees kui maa peal.

„Kus me oleme“ „Tunnelis“ „ A, tunnelis“ jne jne. Kogu asja suur miinus on muidugi jälle see teemaks, tänasesse sihtkohta ehk Lõuna-Peloponnosesse jõudmiseks said Kreeka teemehed meilt umbes 40 euri teemaksu. A ega mööda mägiteid siia poleks viitsinud sõita ka.

Põikasime läbi Olümpiast. Ilma igasuguse ettevalmistuseta saabusime õhtul kella 17 aeg. Lapsed ja koer kokkupakkitud läksime siis „The Great Stationit“ vaatama. Väravad olid lukus ja valvur vehkis käega, et minge edasi.  Jalutasime siis veits edasi – nägime eemalt künka otsast ära, et kus see 400m staadioni ringi pärit on ja kehitasime õlgu. Kreeklastel on hullupööra palju vaatamis asju vanast ajast, aga igasugune viidastamine ja puust-punaseks tegemine turistile, vist väga ei morjenda. Pigem peab kas ennast eelnevalt kurssiviima või külastama vaatamisväärsusi turismireisi stiilis. ÖÖ veetsime igatahes olümpiakülas.

Enivei. Jõudsime Finikounda asumisse, õigemini ühte sealsesse karavanparki, mis oli ka „talvel“ avatud. Enamasti on karavanpargid aprillini kinni – siis jõuavad siia taas jõukad kesk-põhja eurooplased (toovad kaasa soojad suve ilma ja päikese) ning ärid löövad uksed lahti. Vastuvõttis meid mõnusa olemisega inglise vanahärra – kohalikud on aprillini kiviall (või siis hetkel oliive korjamas) ja tema veedab juba seal 11 aastat oma talve ehk vaatab karavanpargi üle ning korjab raha. Seekord 14 euri öö ehk päris soodne. Vastu saad karavanpargis selle eest tavaliselt (sooja)vett, elektrit, kraanikausi, dussi, wc poti, karavani musta vee äraandmist, pesupesemist jne – a sellest täpselmat teine kord.

Ingilsmän näis rõõmustavat noorte ja inglisekeelt rääkiva perekonna üle – enamus asukaid on üle kuldse keskea ja räägivad saksakeelt. Hetkel oli neid seal umbes 7 karavani komplekti. Lõime oma laagri püsti ja hakkasime mõnulema. Jõudisime juba kahtlema hakata, et kas ikka tasus november-detsember loota päikest ja sooja aga nüüd selgus, et mõlemad olemas. Veetsime 6 päeva selles karavanpargis ja igapäev käisime rannas päikest võtmas ja isegi vette saime. Leidsime endile tuult varjava kaljunukki. Ühtlasi oli see ka ranna tagumine nurk ehk Molli sai seal rihmast valla ja lainetes möllata. Kuna koer toitub ainult krõbinatest aga samas peeretab õhtuti nagu vedur siis järeldasime, et ta neelab lainetes hulga soolast vett, mis paneb ta kõhu keerlema kui karuselli.

Lisaks päiksele leidime ka teise asja, mida otsima olime tulnud – kohalik elu. Kuna hetkel tõesti peab teised turistid (loe: ülekeskea sakslased) kokku lugema kahe käe sõrmedel, siis on igal pool ülekaalus kohalikud – ilmselt see suvel nii ei ole. Sellest tulenevalt astudes sisse kohaliku baari või restoraani või kohvikusse või taverni (meil on vahest keeruline vahet teha, mis on mis aga vahe on sees), oleme väheste kohalike keskel, kelleks on pigem vanema ealised mehed. Sööme seal siis kreeka salatit ja maitseme juurikaid ahjuses oliivi õlis või ansooviseid või kohaliku lammast ja kana jne. No kuulge, suppper. Selline tõeline vahemere maitse. Kõrvale alumiinium kannust vein, mis valatakse väikesse teeklaasi. Lapsed ajavad kasse taga (kasse ja koeri on siin tänaval jalaga segada). Kogu selle söögi värgi juurde käib kindlast ka oliiviõli ja selles sisse kastetud pehme sai. Toit ei ole kunagi restoranilikult uhke, pigem koduse olemisega, aga väga maitsev ja hea. Kohviga on teine lugu. Kord linnakesest kohvi otsides, oli ainus valik kohalik kreeka kohv. Kuigi umbusuga, proovisin ära ja noh, muidu paraja kangusega aga nagu oleks kohvikannu pestud ja toode mulle toodud. Edaspidi, ei aitäh.  

Finikounta karavanpargi lähistel asus kohalik pood, seal saime ka alalisteks klientideks. Lastele pisteti alati seal näppu mingi kohalik küpsis või saiake. Meie saime mesist shokolaadikooki või mõnd muud koogikest. No ja loomulikult veini.

Siis tundus, et aitab kah. Suund Gytheio poole. Hetkel juba kohal... proovime õigepea kirjutada, joonistada.

Synantisi

Finikountas kohe kalale. 

Kreeka salat - liiga lihtne, liiga hea. 

Postkaarti keegi?

Elusuuruses kaktused

Kadri tööl

Meie oma privaatne ranna nurk

Teel Spartasse leidus ka paar eriti spartalikku tunnelit... 

Kas pool täis või pool tühi

Rõõmud ja mured

Olen meie reisil juba tabanud päris palju rõõmsaid hetki. Näiteks väikesed unepausid lastel, kus saan Bosnia ja Hertsogoviina parkimisplatsil süüa rahulikult šokolaadi ja kirjutada või lugeda raamatut Finikounda küla karavanapargi väiksel päikeselaigul. Rõõmsad on need hetked, kus lapsed mängivad omavahel, naeravad, on toidetud ja kasitud. Reisil oleme olnud nüüdseks 15 päeva, karavan on kodune, rutiin on selge ja maised mured võtavad võimust just nii nagu ka kodus- Eestis oli. Mis mured need siis on.  .  .

Pool tühi

Mured on tekkinud minust enesest, see reis on pannud mind jälle vaatama, millest ma koosnen ja kas tahan koosneda sellest, mida näen. Hetkel tundub, et olen liiga planeerija ja kontrollifriik. Mis minust saab kui vanemaks jään, meie kiiksud ju võimenduvad. Käid tusase piluga ringi ja kõik kõnnivad mööda joont :D Ma ei taha olla paindumatu teiste suhtes, ma ei taha, et kõik peab juhtuma täpselt just nii nagu eeldan. Aga miks ma siis närvi lähen kui ei leia laste riideid sealt, kus on nende koht või kui põrand on plastiliini täis, või saan mänguasjaga vastu silma või laps keeldub istumast oma kohal või kui koer haugub üksi õues olles või kui lühema tee asemel sattusime pikema teepeale või kui autol ei tööta pidur just minu sõidu ajal. . .  No jah, kõiki neid sündmuseid ei saa päris võrrelda. Või saab? Närviminemise tunne on üsna sarnane. Lastega reisimisel on päevas palju hetki, kus minu, laste ja Mati soovid ei kattu. Samas pean tõdema, et kodus kui lapsed olid haiged, oli palju-palju hullem. Siin me oleme vähemalt koos ja Mati säästab mind ja mina teda. Õhtuti maitseme kohalikku veini ja 5 sekuniga jääme väsitavast päevast magama.

Pool täis

Rõõmsad hetked on need kui mu sisemine tass on vähemalt pool täis. Kui mul on see jõud olemas, on tõesti kõik võimalik, ma leiutan uusi meisterdusi ja mänge, koristan plastiliini põrandalt kümneid kordi järjest, panen neid rahulikult ja järjepidevalt riidesse, moosin, et nad sööksid korralikku toitu, moosin Sannat juukseid kammima, moosin Mikut pükse kandma, moosin et nad ei kakleks ja et teise mänguasi ei ole ägedam, kui tema oma. Jauran Molliga stoilise rahuga, et ta ei hauguks, hüppaks, rihmast ei tiriks ja mööda laineid minema ei jookseks. (Mollist peaks eraldi teksti kirjutama)

Nüüdseks oleme jõudnud Peloponnese lõuna küljele. Esimene öö karavanpargis on läbitud. Teine kotitäis pesu tuleb pesumasinast ja igal pool ripuvad meie märjad (aga puhtad) riided. Päris hea on mitte sõita. Kohalik karavanpargi pidaja ütles, et viimased 3 päeva on kohutavalt sadanud ja nüüd peaks tulema mõned päevad ka päikest. Meile sobib. Käisime eile õhtul jalgratastega Finikounda restos söömas. Võtsime lambapaja ja kohaliku farmeri kanapaja – mmmm, küll need olid ikka head!!! Täna mängisime pikalt rannas. Koer sai ennast tühjaks joosta edasi-tagasi lainet püüdes. Lapsed peaaegu sama. Nii elada pole väga vigagi, hetkel tagasi rooli ja lastega laua taha mängima ei kipu, las loodus mängitab neid. Õnneks meil on lapsed, kellele piisab fantaasiast, kividest, liivast, lehtedest, puuokstest, prügist :D, merest, päikesest, Mollist ja mis seal salata ikka ka väheke emme-issi abist.

Meie kolm last

Alati esiplaanil

Budapest is the best

Plasteliin on põhi värk