Kas pool täis või pool tühi

Rõõmud ja mured

Olen meie reisil juba tabanud päris palju rõõmsaid hetki. Näiteks väikesed unepausid lastel, kus saan Bosnia ja Hertsogoviina parkimisplatsil süüa rahulikult šokolaadi ja kirjutada või lugeda raamatut Finikounda küla karavanapargi väiksel päikeselaigul. Rõõmsad on need hetked, kus lapsed mängivad omavahel, naeravad, on toidetud ja kasitud. Reisil oleme olnud nüüdseks 15 päeva, karavan on kodune, rutiin on selge ja maised mured võtavad võimust just nii nagu ka kodus- Eestis oli. Mis mured need siis on. . .

Pool tühi

Mured on tekkinud minust enesest, see reis on pannud mind jälle vaatama, millest ma koosnen ja kas tahan koosneda sellest, mida näen. Hetkel tundub, et olen liiga planeerija ja kontrollifriik. Mis minust saab kui vanemaks jään, meie kiiksud ju võimenduvad. Käid tusase piluga ringi ja kõik kõnnivad mööda joont :D Ma ei taha olla paindumatu teiste suhtes, ma ei taha, et kõik peab juhtuma täpselt just nii nagu eeldan. Aga miks ma siis närvi lähen kui ei leia laste riideid sealt, kus on nende koht või kui põrand on plastiliini täis, või saan mänguasjaga vastu silma või laps keeldub istumast oma kohal või kui koer haugub üksi õues olles või kui lühema tee asemel sattusime pikema teepeale või kui autol ei tööta pidur just minu sõidu ajal. . . No jah, kõiki neid sündmuseid ei saa päris võrrelda. Või saab? Närviminemise tunne on üsna sarnane. Lastega reisimisel on päevas palju hetki, kus minu, laste ja Mati soovid ei kattu. Samas pean tõdema, et kodus kui lapsed olid haiged, oli palju-palju hullem. Siin me oleme vähemalt koos ja Mati säästab mind ja mina teda. Õhtuti maitseme kohalikku veini ja 5 sekuniga jääme väsitavast päevast magama.

Pool täis

Rõõmsad hetked on need kui mu sisemine tass on vähemalt pool täis. Kui mul on see jõud olemas, on tõesti kõik võimalik, ma leiutan uusi meisterdusi ja mänge, koristan plastiliini põrandalt kümneid kordi järjest, panen neid rahulikult ja järjepidevalt riidesse, moosin, et nad sööksid korralikku toitu, moosin Sannat juukseid kammima, moosin Mikut pükse kandma, moosin et nad ei kakleks ja et teise mänguasi ei ole ägedam, kui tema oma. Jauran Molliga stoilise rahuga, et ta ei hauguks, hüppaks, rihmast ei tiriks ja mööda laineid minema ei jookseks. (Mollist peaks eraldi teksti kirjutama)

Nüüdseks oleme jõudnud Peloponnese lõuna küljele. Esimene öö karavanpargis on läbitud. Teine kotitäis pesu tuleb pesumasinast ja igal pool ripuvad meie märjad (aga puhtad) riided. Päris hea on mitte sõita. Kohalik karavanpargi pidaja ütles, et viimased 3 päeva on kohutavalt sadanud ja nüüd peaks tulema mõned päevad ka päikest. Meile sobib. Käisime eile õhtul jalgratastega Finikounda restos söömas. Võtsime lambapaja ja kohaliku farmeri kanapaja – mmmm, küll need olid ikka head!!! Täna mängisime pikalt rannas. Koer sai ennast tühjaks joosta edasi-tagasi lainet püüdes. Lapsed peaaegu sama. Nii elada pole väga vigagi, hetkel tagasi rooli ja lastega laua taha mängima ei kipu, las loodus mängitab neid. Õnneks meil on lapsed, kellele piisab fantaasiast, kividest, liivast, lehtedest, puuokstest, prügist :D, merest, päikesest, Mollist ja mis seal salata ikka ka väheke emme-issi abist.