Mitu maad

Eesti – Läti – Leedu – Poola – Ungari – Slovakia – Horvaatia – Bosnia ja Hertsegoviina – Montenegro -  Albaania -  Makedoonia – KREEKA

Horvaatiast lahkusime pärast tuulist ja sajust ööd karavanipargis. Kuna auto kõikus nii mis kole, siis sai mitu korda öö jooksul üles ärgatud. Kadri päris tõsiselt kartis. Hommikul asusime jälle teele ning läbisime väga uhkete vaadetega  Horvaatia lõunarannad. Horvaatia viimases bensukas said lapsed eriskummalise fotosessiooni osaliseks – bussitäis hiinlasi (või koreaalalsi või midagi sarnast) hakkasid Sannat ja Mikut pildistama – küll lihtsalt pildistades, küll nende kõrval „peace“ märki tehes ja poseerides. Sanna ja Miku hoidsid madalat profiili tegid mõne naeratuse ja lasid lihtsalt asjal minna oma rada. Ja siis võttis Sanna Mikul veel mütsi ära – blondid juuksed – johhaidii, te oleks pidanud neid hiinlasi nägema. Igatahes oli meil ja kohvikutädil, kes meile kohvi tegi, isegi lõbus.

Edasi jõudsime Bosnia ja Hertsegoviina tagasihoidlikele mägiteedele. Kuni Kreekani oligi märksõna mägitee ja halb mägitee, vahele piskut mõnusat kulgemist lauskmaal. BIHs erilisi emotsioone ei tekkinud, ilmselt läbisime selle suurriigi vähemtähtsat piirkonda ja seepärast olid ka teed pigem kehvapoolsed. Lõpetasime riigi pimedas ja alustasime teed Montenegros.

Kuna sõit jäi pimedasse, siis oli raske jällegi midagi arvata, aga tundus, et kui BIH oli möödunud lõpus ülesmäge, siis teekond  Podgorica-sse läks nagu liuga – allmäge. Nii palju oli pimedas aru saada, et kaljuserval me tihtipeale kõõlusime. Õhtuks olid kõik sõitmisest täitsa läbi ja veel rohkem olid läbi Kadri närvid – lapsed on olnud väga tublid, aga ikkagi nendega päev läbi jageleda – see on meistriklass ja seda pealegi nädal aega järjest. Õnneks oli montelaste pealinnal meile pakkuda üks eksklusiivne ostukeskus. Parkisime kohalike eeskujul auto, mitte suure parkla parkimisjoonte vahele, vaid joonte peale (seda tegid kõik) – tundus, et see näitab mingit staatust. Keskus ise tervitas suure aatriumi ja seal asuva söögikohtadega, selle kõrval, laste mänguala – super . Ainult suitsetamine siseruumides tegi meist kõigist parajad haisukollid. Ostukeskus oli nagu meie uhkemad, kõik uutsid ja guutsid kauplused  olid olemas ja nii nagu trendikas eestimaalane, nii tundus ka korralik montekas olevat trendikas ja tarbimishimuline. Kadri mainib, et hinnad olid nagu Eestis ja kallimadki. Priidule saime ühe montega õlu kaasahaaratud. Lapsed said mõnusa mängumahvi seal ostuks ja karavanis saime nad kohe magama. Kuna jaksu tundus olevat, siis sõitsime veidike veel Albaania piirile lähemale, et hommikul kohe hea paugutada.

Hommikul kimasime peale ärkamist piirile ja olimegi Albaanias. Kuna siit-sealt lugedes jäi mulje, et Albaania teed on kõige hullemad piirkonnas, siis otsustasime kasutada riigi kõige suuremaid maanteid ja liikuda trassil Shkodör- Tirane – Elbasan – Bitola(Makedoonia) vältides pikka sõitu mööda rannikut alla. Hommikusöögi tegime Albaania ühes suvalises tanklas. Läksin siis ka Mollit pissitama. Tankla mehed olid koerast vaimustuses ja poseerisid temaga kõvasti, tegid mobla pilte täis. Küsisid kas koer on „origzinaal“ (vist, et kas on puhast tõugu), kiitsin takka, et on jah – olin kohe tehtud mees. Tundub, et kogu Balkan on väga trendikas ja originaal kaubamärkide austaja. Kuna igal õigel Albaania mehel peab olema väärikas auto, siis kubises riik vanadest mersudest ja uutest BMWdest, viimastega tekkis automaatselt liikluses ka eesõigus. Üllataval kombel sattus meie teele ka väga uhke ja uus kiirtee lõik ehk hirm halbade teede pärast ei realiseerunud praktiliset üldse ning paar nigelamat lõiku meie hoogu oluliselt ei vähendanud. Linnaliikluses oli tõesti tunda, et eeskirjadest kinnipidamine on pigem soovituslik, mitte kohustuslik aga peale ühe äkkpidurduse, midagi põnevat ei juhtunud. Riik ise oli tõesti nagu sattumine ajas tagasi – meenutas väga aasiat. Siit ka soovitus, kui tahate eksootikat, siis võtke ette Albaania ringreis, meie igatahes tahaks Kadriga tagasi minna. Seda muidugi ilma lasteta ja pigem väikse sõiduautoga – veel parem mootorrattastega. Nii Albaania kui ka Montenegro on lisaks piisavalt väikesed, et kogu riigiga tutvuda.

Albaania

Lihtsalt albaania

Härra hobusega - Albaania

Lisaks albaaniale on moslemi värki ja Makedoonias

Ohrid järv Makedoonias

Albaania kitsed

Makedoonias piirdusime peatusega Ohridi järve ääres. Väike jalutuskäik turistilinnas, õhtusöök ning suund Kreeka poole. Kuigi kindlat plaani piiri ületada ei olnud, siis väike erutus hinges sõitsime hoopis Kreeka ja veel 100km otsa. Oli taaskord kodune ja mõnus tunne olla „vanal heal euroopa“ teel.