Sparta ja Manni

Teekond Spartasse

No oleme sõitnud ümber-üle mägede näiteks Austraalias ja Kreetal ja Nices ja paaris kohas veel. Aga tee Kalamatalt Spartasse oli ikkagi midagi uut. Esialgu ei kahtlustanud me palju, millegi pärast näitasid sildid Kalamatast Spartasse läbi kiirtee suureringiga põhjast - mis mõttes, lähme ikka otse. Jõudes otse mineva maantee algusesss oli selge. 60km 2 tundi tundus realistilik ja nii läks kah. Sanna ja Miku magasid suurema osa teest maha, kuidagi õnnestus Kadril Sanna üle pikka aja taaskord lõunaunne saada.

Meil oli siuke mõnus kulgemine küll üles, küll alla. Läbisime ühe mägiküla ja jõudsime tippu, et siis uuesti alla hakata sõitma. Muudkui kuristiku serval. Kaks tundi hiljem oli tunne nagu oleks sõitnud terve pikka päeva.

Sihtkohta Gytheiosse jõudsime pimedas. Kokkuhoiu mõttes jäime ööbma randa, karavanparki otsustasime minna järgmine päev.

Mani Beach Caravanpark.

Tundub et oleme lisaks Mollile saanud endale veel hulga lemmikloomi. Esimesena puges küljealla koer Georg. Kuigi tegemist on emasekoeraga, siis jäi ikkagi Georg, mis sai ennem soo tuvastamist pandud. Georg klapib Molliga hästi, on kohalikele (hulkur)koertele omaselt väga tagasihoidlik ja alandlik. Pesitseb nüüd enamasti meie karavani ümber. Lisaks on siin hunnikute viisi kasse ja kassipoegi, nii et õues oldud ajast 90% käib kas Sanna kassikarja järgi või käib kassikari Sanna järgi. Miku lihtsalt tõstab kasse kõik võimalikel viisidel ülesse saba-kõht-pea-kõrv – mis iganes kassi kehast eemale ulatub, sellest Miku kinni haarab. Nii karjume meie ja Sanna üksteise võidu talle, et ta kassi lahti laseks. Aga kassidel tundub sellest isegi suva olevat. Molli panevad need kassid hetkega paika. Kui taga ajada ei saa ehk kassid eest ära ei jookse, siis ei oska ta midagi nendega peale hakata ja vaatab abitult, kuidas nad hetkega ta krõbinakausi tühjaks teevad. Väiksele kassipojale pole suur koerakrõbin mingi probleem.

Niisiis oleme Gythio linnakese kõrval laagris. Eile (esmaspäeval 26.11) sadas parasjagu vihma, öösel müristas tõsiselt. Käisime karavaniga linnapeal patseerimas ja tegime ühed kohvid. Täna on päike aga külm.. nii 16 kraadi ja tuul. Päevitada päris ei saa, aga õues on ikka mõnus. Sanna loomulikult karjatab kasse.

Lõpetuseks võib öelda, et need samused „toredad“ koerad ja kassid Mani Beachi karavanpargis ajasid meil maksa üle kopsu ja suuresti põgenesime sealt just nende pärast. Nagu teada siis Kreekas on väga palju tänavakasse- ja koeri ning nad on loomulik osa siinsest elust. Siinne karavanpark oli aga hiljuti juurde saanud vähemalt 5 uut kassipoega ja kokku oli neid vähemalt 12. Oli näha, et toimub tugev olelusvõitlus ja karm looduslik valik. Lõpuks nad olid nii ülbed, et hüppasid karavani kui korraks karavani ukse lahti tegid. Kadril hakkas kahju nendest, Matil läks närv mustaks, Sanna katsus neid üleliia ja Miku lihtsalt loopis ja astus neile julmalt peale. Nii et me siis põgenesime.