Doktor Kadri

Viimasel ajal kipib tuul üksiku hundina meie blogis puhuma. Võta siis kinni, kes selles süüdi on - laiskus või väsimus või aja puudus või äkki hoopiski Mati. Ja kas tuul puhub või hunt puhub või tuul on üksik või hunt on üksik - jätame selle otsa lahti ja igaüks saab vastavalt oma soovile sõnad õigesse ritta sättida - on ju ikkagi jõuluaeg ning soovide ja nende täitumise aeg.

Meil läheb hästi. Tahaks öelda, et väga hästi, aga läheb hästi. Elame ja töötame Kojonupis (Perthi ja Albany vahel). Kuna kõige tähtsamal asjapulgal Torbenil olid Kojonupi farmi "manageriga" vanast ajast kanakitkuda, siis lõpuks sai see kitkudud ja Kojonupi farm on selleks korraks ilma ülemuseta. Seetõttu jäi ka Kojonupis töökäsi vähemaks ja nii komandeeritiki mind ja Kadrit Kojonupi asjapulkseteks. Korra nädalas käib Torbik meile silma pealeviskamas ning tööülesandeid jagamas. Üldiselt on farmis Kadri kohustusteks väikeste ja väetite notsude eest hoolitsemine - vastavalt vajadusele teeb ta neile süsti või puhub lihtsalt haige kohapeale. Kontrollib et neil ikka oleks süüa ja juua. Mina olen jällegista "hooldus-ehitus-jupp" ehk siis käin kruvikeeraja ühes ja haamer teises käes tähtsa näoga ringi - pärast räägin, kui kõvasti ikka ma tööd tegin. Sammuti olen endale saanud ameti "moneymaker" ehk siis kaalun kaubaks minevaid sigudikke. Peale meie on farmis veel filipiinlane Jorge, kes on kodumaal ülikoolis loomateadust õppinud ning nüüd siis kängurumaal seda teadmist rahaks realiseerib. Ning loomulikult aussi Kenny - vana manageri poeg, kes hirmsasti farmi uut traktorit armastab ning hommikul sinna sisse ronib ja enne tööpäeva lõppu sealt kuidagi välja ei taha tulla, sest seal sees on mõnus mugav istuda, muusikat lasta ning konditsioneeri mõnusi nautida. Kahjuks või õnneks lõhkusin ma tööõnnetuse tulemusena tema uue traktori kummi reedel ära.

Vean kihla et oma lumekuhjade vahel unistate just sellisest mänguasjast. See on vana mänguaasi kus konditsioneeri ei ole, nii et sellega võime meie mängida :)

Farmis on kokku meil vist üle 5000 notysu. Iga nädal tuleb umbes 300 uut põrsast (eelmisest farmist, kus töötasime) ning teist sama palju peaks minema kotletiks. Nii et uusi nägusi on meil siin pidevalt ja igav ei hakka.

Elame me farmist umbes poole kilomeetri kaugusel farmimajas. Maja on küllaltki ruumikas ehk 4 magamistuba. Peale meie elab siin veel filipiino Jorge. Kuigi majal pole väga viga, siis tegelikult oli see maja kah üks põhjus, miks meid siia komandeeriti. Kuna olime oma ehitus/remontimis võimeid eelimises farmis usinalt demonstreerinud, siis pidas Torbik meie oskusi asjakohaseks ära kasutada farmimaja seest ja väljast korrastamiseks. Kui farmis päevakajaliste töödega ühel pool ning väsimus liialt konti ei murra, siis on meil vabavoli maja juures endale tegevust leida ning lippe-lappi peale sättida. Mis muidugi mõjub kosutavalt meie rahataskule (smile).

Kui eestlastele meeldib endeid laulurahvaks kutsuda, siis Jorgele meie kahjuks oma laulujoruga vastu ei saa. Hommik algab vaikse ballaadi juppiga Jorge suust, farmi jõudes on laulujupp võtnud vähe äkkilisemad pöörded, lõuna ajal vaikne vilesoolo ning õhtul kõrvakriipiv ooperiaaria. Selle juurde enamus ajast naerunägu ja rõõmus meel. Kuigi vahest on meil Jorgest raske arusaada, siis üldiselt on ta üpris meeldiv majanaaber, kellele meeldib rääkida oma maa ilust ja võlust.

Kuigi nimetame farmi Kojonupi farmiks, siis tegelt farm asub nimetatud linnakesest (loe: küla) 20 km kaugusel. Ehk siis asume ikkagi keset mitte midagi, nii et meelelahutuseks on meil siis ainult raamatud, telekas, internet ja Jorge. No ja vahest ööbib ka Torbik siin - siis me räägime elust - olust, kaugest kodumaast ja muudest maailmaasjadest.

Kadestaval pilgul vahime läbi interneti teie uhkeid lume kuhjasid - ning teades, et teie kõik neid juba ammu vihkate, siis meie ikkagi kadestame teid ja loodame et järgmine aasta on veel rohkem lund. Hirmsasti tahaks lumelabidat paremale-vasakule vehkida. Suusakeppi vibutada. Ja aknast helbeid langemas näha. Seniks aga lepime 30 kraadi sooja ja liivatuisuga.

(Tegelikult ma ei istu igakord maha, sest nad lihtsalt lutsutavad mu ära :D. Mati ehitas neile väikese haigemaja, mida on näha paremalt. Nüüd saan kõik haiged notsud panna sinna sisse. Jorge ütleb et tulemust on kah juba näha, sest põssade suremus on kahe nädalajooksul peaaegu olematuks muutunud :) See võib muidugi mu hea töö tulemus kah olla :D:D:D)

No vot nii me elame ja oleme. Aga teie!

Pildimaania

Täna saate rohkem pilti vaadata kui juttu lugeda. Vahest võib niii moodi olla ju küll. Igaljuhul on tegemist tänaseks tegemist rubriigiga "meenutades möödunut".

Et te ikka usuks et meil kah siin kuykklapoolel jõule tehakse, siis krabasime fotoka ja sättisime säriaja. Nagu päris Eestis on ka siiin tänavapostid ehitud hea ja paremaga.

Siin kohal on tegemist juba meie endise koduga. Miski selgitamist ei vaja, kui siis ehk see et voodi mida peaaegu näete ei olnud meie magamis voodi vaid "külaliste" voodi.

Ja järjekordselt sammub Kadri rõõmsal südamel tööposti poole, mis tänaseks on tema endine tööpost.

No nii nagu arvata võite siis meie tulevase maja seinu ei püstita mite mina vaid hoopis Kadri.

Ja nagu näha võib tulevad seinad sirged ja tugevad.

Ei ei .... tegemist ei ole metallivarastega, vaid hoopis usinad tööinimesed - esiplaanile on trüginud filipiinlane "don" Tito.

Seeajal, kui Kadri raskeid kive müüriks moodustas, peitsin mina end teisel poole müüri ja imiteerisin töötegemist.
Kadri ja "loader" ning pehme põhupall.

Käsi põsti kes on varem palmi puu maha saaginud. Ja nina kah püsti.

Kadri ja rätik. Muuseas mina olen fotoka taga mitte basseinis.

Kuidas me üks hommik Haroldi ja Jane juurest vehkat tegime.

See pilt on pühendatud Haroldile ja tema lemmik õlule ja lemmik õlleklaasile... ja kõigile teistele ka.

Kõik on uus detsembri kuus

Kuna meil nagunii ei tule jõulu tunnet siis püüame seda vähemasti teile süstida(ilma süstlata).

Meie uus elukoht on Kojonup ja uus töö on vana töö! Elame sisse ja anname teada. Nii kaua aga kohevaid hangesid.

Kiida lolli, küll loll rabab.

Kui veel veidike aega tagasi tundsime endeid ülepuhanutena, siis nüüd, olles mõnda aega töö lainel, liiguvad mõtted aina tihedamini puhkusele. Kahjuks või õnneks on meie lennupiletid ostetud väljumisega kolme kuu pärast ning kuna praegu puudub isu Austraalias puhata, siis ei jäägi muud üle kui endiselt tööle pühenduda.
Kadriga tegime väikse „diili“. Kui mina laupäeval töötan, siis võib tema järgmine laupäev shoppama minna. Kaup tundus aus ning nii ma siis käisin laupäeval betooni murdmas. Eks me veel vaatame kui lihtne see shoppamine on.

Üldiselt möödus enamik eelmist nädalat ja osa ka sellest nädalast betooni lõhkumis lainel, asjale lisas veidike jumet veel betooni all, peal, kõrval ja vahel pesitsev seafekaal, mille vanus jäi ilmselt 5-10 aasta vahele. Tänaseks oleme õnneks otsaga tagasi ehitamise juures ning üksluisus ja lihastöö on asendunud lihastöö ja mõtlemisega.

Torbik, Alex Rodrigo, Ryan ja eestlane! See kes pilti tegi vist kellelegi üllatuseks pole.

Sigadel läheb kah endiselt hästi. Toodavad suuremas koguses poegi ja kes parasjagu ei tegele poegadega, peidab kärsa sitta alla, sest seal saab kuuma vastu lohutust. Põrsad on saanud vahepeal endale uue naabri – Dugat, arg aga mürgine madu. Kuna madu on end mugavasti sisseseadnud suure metallresti alla, siis me küll aegajalt näeme teda aga kätte ei saa ... noh las ta siis elab seal.

Laupäevaks on meile lubatud 39 sooja kraadi ning alates esmaspäevast on temperatuur tõepoolest vaikselt üles ronima hakanud... selle tulemusena oleme peale tööd meeldivalt läbi nagu Läti raha.

Et argipäeva vaheldust tuua ostsime seinapeale Ida-lõuna Aasia kaardi, millele aegajalt pilgu peale viskame ning tulevastest reisiteekondadest unistame. Aeg ajalt tundub meie uue seikluse algus veel kaugel olevat, samas aga lendavad nädalad mööda kui Prantsuse kiirrong.

Kaua tehtud kaunikene

Viimaks on käes karjalaskepäev.

Tõepoolest peaksid meie kaua ja kaunilt meisterdatud seamajja täna sissekolima esimesed notsud. Kahjuks ei õnnestu minul seda ajaloolist hetke oma silmaga näha. Mingisugusel ettenägematul kombel on minu sisse pesitsema pugenud pahad patsillid. Sellest tulenevalt käisin nädalavahetusel ringi valutava ja keerleva peaga. Pärast eileõhtust mehist kogust kummeliteed ja sellele järgnevat korraliku higistamis protseduuri on õnneks tänaseks mu enesetunne tunduvalt parem. Homme loodetavasti astun tööinimestega ühtes sammu. Päris imelik on haige olla, kui õues on 20-30 soojakraadi.

Seakodu sai uhke. Torbiku (nii kutsume me hellitavalt oma ülemust Torbenit) sõnul on tegemist, kui mitte kogu Austraalia, siis vähemalt Lääne-Austraalia kõige moodsama notsukoduga. Praktiliselt on kogu hoone püstipandud harrastusehitajate poolt. Kuigi aegajalt sai niimõnigi post/tala/või mis iganes detail veidike kõverasti paikapandud, siis lõptulemusena on maja ikkagi valmis ja püsti. Hoone on omapärane sellepoolest, et seinapeal asub tal üks kastikene, mis sõidutab üles-alla kolme seina (paks vakstu taoline kardin), keerutab ühes otsasseinas olevat kuute suurt ventilaatorit ning juhib teises otsaseinas olevaid veepritsijaid, mille kõige tulemusena on võimalik temperatuuri langetada, sest teatavasti läheb suvel jube kuumaks. Lisaks jõuab notsudeni tasuta vesi ja söök, mis rändab mööda söödatorusid. Supercool ja Fänci.

Meie järgmine etteaste peaks olema vana laudahoone osaline lammutamine ja seejärel tema muutmine seapesulaks..... kuidas kõik välja nägema hakkab, sellest pole meil õrna aimugi. Eelmisel nädalavahetusel käisime ennast tuulutamas. Kohvikus oli pakkumine "Ostes kaks kohvi ja koogi saate papagoi tasuta" ning selle õnge me ka läksime.

Mandurahi linnapargis seiklevad pelikanid, kes pahatihti tunduvad suuremad kui asiaadid.

Meie nädalane puuvilja kogus. Pildile ei mahtunud kartul, porgand, silbul ja tomat. Istuvad solvunud nägudega külmkapis nüüd.

See on ikka hea, kui kodulähedal on juurika müügihall.

Kuidas Torbik optimismi murdis

Nüüd on küll juba Serpentin jõest India ookeanisse voolanud, kui meie viimane postitus aset leidis.

Kadri demonstreerib tulevast söödatsisterni, mida kohalikud hellitavalt "silo"ks kutsuvad!

Oleme nüüd juba nädala uuest kohas elanud. Kolisime Mandurahi küljeall asuvasse karavanparki, eelmisest kohast pidime ära minema, kuna neil oli oma karavani vaja (vist turistidele, kes maksavad veidike rohkem kui meie). Meile on praegune asukoht isegi parem, natu-natukese odavam, poodidele-meelelahutusele lähemal, töökohast sama kaugel ja lisaks elavad siis me mõned töökaaslased.

Projektijuht veedab aega ja naudib aega.

Uue laudaga hakkab nüüd ühelepoole saama. Nädala jagu ponnistusi ja notsud saavad sisse kolida. Mis me siis täpselt tegema hakkame või kas me üldse saame samas kohas tööd, seda me veel ei tea. Laseme asjadel kulgeda ning püüame neid mitte liialt suunata.

Vahepeal on aga Lääne-Austraalia lõunaosa elanud üle kümnete aastate ühe vihmavaesema talve. Selle tulemusena on praktiliselt olematuks jäänud talumeeste viljasaak ning sellest tulenevalt ei ole see aasta vilja, mida kattealla panna. Niisiis jääb väga väga suure tõenäosusega ära järjekordne „viljakatmistöö“. Kuna suur osa plaanist nr.486 baseerus just viljatööl ja sealt tulevatel rahadel, siis oleme jälle tagasi vana juures ehk hakkame mõtlema plaanile nr. 487. Praegu aga on veel veidike nokitsemist sealauda kallal.

Sealaut. Sealauda. Sealauta. Sealauta. Sealaudas. Sealaudast. Sealaudale. Sealaudal. Sealaudalt. Sealaudani. Sealaudana. Sealaudata. Sealaudaga. Käänamine on selle asja nimi, ilmselt oskab seda mõni kuuendas klassis käiv käänamist õppiv laps veidike paremini.

Kärbestele söödaks.

Paus "smoko" läbi ja jälle poodi... ei ei ... või oli see ikka ... Jälle tööle!

Rodrigo Alex Schmit asub koos Torbikuga minu ja Kadri kokkupandud "silo"t püsti tõukama. Juhin tähelepanu mutrite ja poltide hulgale, mida meil tuli kahe päeva jooksul kokku kruvida.

Täna läheme lähiümbrusesse ekskursioonile jälle. Teeme pilte ja näitame teile. Proovime juttu juurde kirjutada ja panema blogisse.

Käime ookeanis ujumas (eelmine nädalavahetus tegime hooaja avamisujumise) ja imame päikest endasse. Temperatuurinäidik ronib juba mõnipäev isegi 32.

Issanda loomaaed

Ma ei tea kas Mati on sellest juba kirjutanud, aga meil on peale sigade töö juures palju muid loomi. Farmi lähedal(virtsahoidlas) elab vist 3 perekonda parte. Üks pardipere, mis koosneb 7st pojast ja emast on eriti usinad sigala külastajad. Omad pardirajadki välja kujunenud. Tore näha väikseid tibusid kasvamas suureks. Töö jääb kohe korraks pooleli kui nad jälle mööda paterdavad. Teised aina sagedamini kohatavad loomad on maod. Uskumatu kui palju neid on. Üks päev nägime 5 jälge (50 m lõigul) ületamas autoteed. Tulevad sigala poolelt ja lähevad karjamaale(või vastupidi), kus on väike tamm joogiveega. Siis teame, et üks tigersnake elab metallikola sees, millest iga päev vähemalt 6 korda mööda kõnnime. Jaaa siis meie uue hoone kõrval on mõnus võsa vanade okste ja puudega, kus on hea varjata, sinna poole läinud ja tulnud on nii mõnigi madu. Minu isiklikuks rekordiks on nüüd 3 madu ühel tööpäeval. Selle ajajooksul, kui me siin töötanud oleme, oleme näinud 8-at madu ja ma ei tea kui palju jälgi. Isegi täna nägime ühte väikest.
Peale sigade, partide, madude, kuulsime täna, et farmi maadel on terve kari suuri kängurusid. Peaks minema lähemalt vaatama. Praegu töötasime katusel ja sealt on väga ilus vaade. Meid ümbritseb karjamaa suurte puudega, nagu hõre puisniit, väga väga ilus. Eriti hommikul päikesetõusu ajal. Üks hommik oli selline roosakas lilla päikesetõus ja kerge udu maapinnal. Lehmad sõid mõnusalt ja kaks känguru hüppasid mööda niitu. Õnneks meie töörütm on täpselt selline nagu ise tahame, nii et selliseid unistavaid hetki on mul päris palju :). Siiamaani pole see kedagi häirinud. Paar päeva tagasi oli ka üks halb kohtumine känguruga ehk siis autoteel. Sõitsime varahommikul ehk siis kell 4.30 farmi poole, kui paremalt poolt tuli rahulikkude hüpetega suuuuur känguru. Mati pidurdas, mis kole ja viimasel hetkel pööras rooli, usun et tõesti cm-tega jäi see kokkupuude tabamata. Linda pidurid on kah muidugi veits laisad. Mul muutusid käed makaronideks ja edasine reis kulges aeglaselt. Austraalias on tõsine oht tabada känguru autoteel. Enamikel ongi selleks suured jeebid ja kängururauad, kuid mitte meie Lindal. Meie sõidu stiil on kah muidugi veits teine võrreldes tüüpilse austraalasega. Ehk siis meie ei ürita igast maost üle sõita, sest maod on loomad nagu iga teine ja sama moodi ei ürita me pihta saada ühelegi kukkurloomale. Kuid tüüpiline austraallane ei vaeva oma rooli ja pidurit, kui tee peal ei ole just inimene või kaamel või vesipühvel või veis või „Red Kangaroo“. Kuna me oleme siin suht palju madusid näinud, siis on olnud juhust kah nende käitumist vaadelda. Kui algselt oli hirm, et kohe kui madu inimest näeb, siis ta sööstab hambad irevil jala poole, siis nüüd on näha, et nad lähevad sujuvalt või siis „joostes“ su juurest minema, kui sa vähegi võimalust annad. Nii et mao käest saad salvata siis kui astud talle peale, jooksed järgi ja ohustad teda või oled lihtsalt ebaõnnega koos. Eriti lohutav see viimane :).
Loomadest võiks veel nimetada väikeseid jänkusid. Kui nad ei oleks võõrliigid, siis nad meeldiks mulle, kuid kahjuks nad on, nii et ma ei toeta nende tegevust.
Täna on neljapäev ja neljapäeviti viiakse posu põrssaid teise farmi kasvama. Miskipärast üle mitme nädala nägis alles täna neid esimest korda veoauto kastis heina sees mässamas. Kõige nunnumad olevused maailmas. Kärsad veidi sitased ise beebiroosad, pukslevad ja mängivad nagu väikesed koerakutsikad. Neid võikski vaatama jääda, veel parem tahaks kah sinna autokasti istuma minna.

Projektijuht Kadri

Kerki kerki tünnikene

Meister rellataja Kadri.

Talupoeg Rodrigo ja siga!!!

Seekord oleks meie postitust paslik alustada vana Brasiilia vana vanasõnaga „Parem vana siga vardas, kui vana siga seanahka vedamas“. Mida see vanasõna täpselt tähendab – ei suutnud mina välja mõelda. Äkkatse on teie jahe kliima inimajule turgutavama mõjuga ning mõtlete selle ise välja. Kes on parajasti palmi all puhkamas on ise süüdi.
Meie ilm on kevadine... päeval on muidugi sooja juba täie Eesti suve eest, aga öösiti on jahe – pole hullu, siis me magame. Elame näeme.

Oleme ennast nüüdseks rutiiniga kuhjanud. Uhiuus sealaut hakkab ilmet võtma, veel mõningased ponnistused ning notsud saavad oma uude kodusse sisse kolida. Kuna härr Torben Soresnseni kinnitusel on tal veel seafarmis iga nurgataga tööd, siis peaks meie tööpõld tema juures kindlustatud olema novembri keskpaigani, mis järel plaanid ümber vaatame – elame näeme.

Pildil tundmatu madu. Pikuseks mõõdeti 130 cm ja eksperdid hindasid ta vähe ohtlikuks. Otsa sai ta sellest hoolimata. Alex oli kiirem. Paar päeva hiljem leidis Kadri järgmise sama suure.. seekord pandi kiirel diagnoosiks Tugat (väga mürgine, aga arg... esimesel võimalusel põgeneb) seekord ei põgenenud, Alex oli kiirem. Täna peale tööpäeva avastasime 50 m ulatuses ennem kontorit 5 mao tee ületus kohata (jäljed kruusal). Diagnoos - meie töökoht kubiseb talveunset virgunud näljastest madudest :)

Nädalavahetusel pidasime brasiilase Alexi juhtimisel mõõduka grilli-õhtusöögi. Alex ja filipiinlane Tito otsustasid vanade eestlaste kombel seast ise „vorsti“ teha ning nii oligi õhtuks pirakas seajalg vardasse aetud ning küpses lõkke kohal. Kuna austraalased on igavesed veise- ja lambaliha sööjad (loe: armastajad), siis kodune siga maitses hamba all ära ütlemata hästi. Nagu sume suve õhtu oleks võimust võtnud... veidike grill liha, veidike õlut, veidike seltskonda ja veidikese ajapärast magama. Elame näeme.

Et te ikka usuks et me seafarmis oleme.

Endiselt jõuavad läbi vaskkaablite, valgustorude ja eetri meieni kodumaised sündmused. Seekord peakangelasteks Jaan ja Marko. Ja paat Nordea. Minu meelest oli see esimest korda välja karjutud nimi parem – kuigi praegu ma ei mäleta, mis see oli. Igatahes on kindlasti hea kaasa elada ning loodame, et selliseid (keskea) kriisi käes vaevlevaid on ka meie tutvusringkonnas rohkesti ning kuuleme teie ennastületavatest tegudest õigepea. Elame näeme.

Meie väiksele blogile on ilmunud number, mis igapäev väiksemaks tiksub. Kuigi see numbrike tiksub meie Austraaliast lahkumise aega, siis Eestisse jõudmisega läheb veel veidike aega. Plaan 589 järgi jäävad meiel teepeale ennem veel mõned lõuna/ida aasia riigid, mis vajavad külastamist. Elame näeme.

Tervituse Liinale ...... aasta aega tagasi samas kohas

:D

Kadri ehk mina siis seekord, mässan juba pikemat aega blogi kujundusega. . . raske leida seda õiget ja raske aru saada võimalustest. . .

I can feel your heart beat!!!

Kadri linnapeal chillimas

Hurmur laulik Enrique Iglesias on näikse omandanud õige omapärase oskuse. Juba mitmendat päeva laulab ta läbi raadio vahenduse, kuidas ta kuuleb mu südame lööke - „I can feel your heart beat“! Alguses ma ei usunud (siis kui ta esimest korda laulis seda). Järgmine kord kui ta jälle laulis siis hakkasin kuulama ja en näe imet, tõepoolest mu süda lõi. Jäi täiesti arusaamatuks kuidas ta seda teeb, aga iga kord kui ta seda laulu laulab siis ka mu süda lööb ning mingil imepärasel viisil ta tunneb seda.
Enivei. Kahjuks Pinjarra notsufarmis mängib kehva leviala tõttu ainult üks raadiojaam ja tundub justkui oleks see raadiojaam suures raha hädas ning neil on ainult üks CD mida eetrisse mängida. Nii me siis seal rõõmsalt mutrivõtit vibutame ja samu laule (loe: hitte) kuulame ning kaasa hümiseme. Enrique nende seas.

Kuna meie tööpäevad on pikad ning ka laupäeval käisime tööl (ja homme läheme kah) siis peale töö väga midagi ei jõua... veidikene logeleda õhtul ja magama. Peaaegu kinni silmi juba tuleb välja: äratus, söök, töö, tee(ilma suhkruta), töö, lõuna, töö, lebo, söök, magama!

Pea asjalikle asjapulkadena oleme oma praeguse olukorraga igati rahul. Tööks on meil siis ikka selle samuse uue sigala hoone sisustamine imepärase hiina, saksa, itaalia, taani toodanguga. Päevad mööduvad peaasjalikult mutrivõtme ja akutrelli seltsis. Viimase kohapealt tuleb öelda, et Kadri teeb ilmselt juba akutrellitamises paljudele meestele silmad ette. Kuna töö ei ole keskkooli matemaatikaga tuttavale inimeselt insener-tehniliselt kontimurdev, siis sellest tulenevat saame ka olla teatud mõttes ise enda ülemused ehk siis kui mingi asjaga hakkama saame, siis otsime endale järgmisd jubinad mida paika sättida ning nii need päevad lähevad. Kõik see aga teadupärast loob väga meeldiva töökeskkonna, kui inimestel võimaldatakse ise mõelda ja tegutseda.
Austraaliale kohaselt on meil seltskond kirju. Eriti „ehitus“ osakonnas. Kuna pauside aeg koguneb kõikse rahvas puhkeruumi, siis lauaümbrus näeb välja umbes nii: taanlane, filipiinlane, taanlane, austraalane, eestlane, inglene, eestlane, austraalane, austraalane (lõuna-aafrikast), brasiinlane, austraalane. Kõik, kes ei kuulu austraalste hulka kuulvad „ehitusosakonda“. Loomulikult peamiselt tänu mitte „ehitusosakonnale“ täitub ka pausiruum kõikmõeldavate aroomi buklettidega, aga inimene on kohanemisvõimeline ja tihtipeale kinniseninaga, nii et pole hullu ühti.

Peale kõige kallis blogilugeja oleme ka sinu muredega kursis. Teame, et isutudes oma köögitaburetil, järades ühesuupoolega kotletti ning teisega kartulit ning vaadates heitunult musta leivakääru ei julge te enam oma silmi piimaklaasile keerata. Jah. Teie mure on ka meie mure. Kuidas on see võimalik, et lehmad on üleöö hakkanud nii kallist piima lüpsma. Kuid ärge olge mornid (kuidas küll sügisene eestlane saab mitte morn olla?). Austraalia lehmad lüpsavad veel kallima piima. Ja Soome. Ja Norra. Ja äkki varsti ka Läti omad. Elu on elamiseks ja kui te ei kavatse midagi selle kullahinda väärt oleva piima hinna vastu midagi ettevõtta , siis ei ole teil ka mõttet sellepärast peadmurda. Vaadake ikka elu ilusat poolt.

Mati hakkab känguru praadima

Seib on poldi poeg

Peaaegu venitasime kolm kuud välja... palmid, rannaliiv, kuum päike, soojad suve õhtud, mõõtmatud kilomeetrid tundmatuid teid, veel mõõtmatumal hulgal auto kütust ja loomulikult ilgelt suur hunnik fotosid.

Erinevalt Austraalia Immigratsiooni Ametist, kes ei suutnud kuidagi meie viisa taotlustega ühele poole saada, siis Austraalia Maksuamet sai meiega seekord suureks sõbraks ehk maksis peaaegu kogu meie palgamaksu tagasi (selleks pakkusid nad muidugi vastava skeemi isevälja). Pärast pooleteist kuulist viisataotluse läbivaatamist saime muidugi oma kaua oodatud viisad kah kätte.
Kõigest eelnevast tulenedes ei saanud seekord otsa mitte meie puhkuse rahad, vaid me lihtsalt ei jõudnud enam rannas lesida ning kihk tööd teha sai võitu. Ja loomulikult ei ole ühte tööd ihkavat eestlast mitte kusagil mujal parem koormata kui seafarmis.
Asub meie farmike Pinjarra nimelises linnakeses. Praegu on meie ülesandeks olnud uue farmihoone ehitamine ehk põhimõtteliselt on meil hunnik polte, mutreid, torusid, künasid, seibe, ankruid ja muud kõik võimaliku metallid jubinaid ning neid me siis seal rõõmsalt ritta seame, kokku laome ja kruvime. Päev algab meil kell 5 pimedas ja kestab kahe pooletunnise pausiga kella 15. Vot nii vot nii... kui mahti saame, teeme oma tegemistest pilti ja näitame teile kah.... ikkagi uuhi uhke uus.
Muide loomulikut on seafarmi omanikud taanlased........

Mnjah

Raha pane rattad käima! Kes ei tööta see ei söö! Töö tahab tegemist! Töö on lollidele ja hobustele! Tee tööd töö ajal, aja juttu juttu ajal! Ega töö pole jänes, kes eest ära jookseb!

Praegu kujundavad meie meeleolusid ja tegemisi just eel nimetatud rahvatarkused. Homme näiteks tõuseme me hommikul kell 4 et 5 tööl olla. Ja kui kõik hästi läheb siis järgmised tükk aega nii. Mis me teeme ja kuidas see välja näeb, sellest siis kui aega saab... praegu peab kribinal krabinal magama minema.

Ümber ringi

See on lugu sellest kuidas Mati ja Kadri ümber punase(rohelise) mandri kihutasid ja samasse kohata tagasi jõudsid. Kunagi oli ju multifilm ja lasteraamat sellest kuidas üks noor poiss läks seljakotiga ümber maakera rändama ja jõudis ringiga koju tagasi ning aiavärav oli katki (mädanenud).


Neid samu puujuppe (meie seljataga) pügasime me umbes aasta aega tagasi.... Gingini puuistandus.



See jällegi on pajatus sellest kuidas me endale sooja (kuuma) mandri peal külma eest varjualust otsisisime.

Meie elu... köök, magamistuba, elutuba... kus saab üle pikka aja püstiseista.

Eestisse tulles saame vähemalt ühe foto raamimiselt raha kokku hoida (püüame edaspidigi nii toimida).

Kuigi ma siin kohal ei hakka kõiki blogis avaldatud fotosid üle vaatama, aga vist ei ole me avaldanud ühtegi pilti Austraalia esmaasustajatest.

Kolm kuud troopikas on seljataga!!!

Sain pea pesu

Kadri arusaam mägironimisest... ole ilus

Exmouth..... see on see koht, kus inimesi on rohkem kui rahvast. Selleks, et saaksime rahvusparki telkima minna, pidime hommikul järjekorda võtma. Kui esimene päev väravataga olime, öeldi et kõik platsid on täis ja kui tahate telkida tulege homme hommikul kaheksaks tagasi. Et asi kindel saaks, siis olime järgmisel päeval loetud minutid peale 7 väravataga ja oh üllatust – enne meid oli seal juba üle 15 auto (meenutas Hiiumaa praami saba). Et õnn meie õule ikka vahest kah ringi jõlgub, siis pääsesime telkima viimase autona.
Pärast sissesättimist tegime hommikusöögi ning lainetesse, sest asuvad sealsetel randadel kirjud korallid ja „akvaariumi“ kalad. Kuigi vesi oli võrreldes Broomi soojade voogudega veidike külmem, siis veerand tunni kaupa kannatas ujuda/snorgeldada küll. Kolmel päeval snorgeldasime mitmetel erivevatel koralli „saartel“ ning jube super lahedalt äge oli. Kadril õnnestus kahel korral ka haid näha. Peale suure hunniku ägedate korallide, kõikvõimalike kirjute kalade ja muude jupide, nägime ka umbes enda pikkust raid. Nii et kui keegi kavatseb Austraaliasse tulla, siis Exmouth on „must to“. Kõrgelt kalda pealt õnnestus veel binokli abil näha vaalu (Humpback), kes veest välja hüppasid.

Praeguseks on seljataga juba Karratha....Carnavor.... ja Gerdtalton... ehk teisi sõnu otsaga Perthis.... vahepeal ei olnud me 48 päeva vihma näinud ning peaaegu sama kaua ei teadnud me midagi pilvedest taevas. Teisipäeval tuli väike sahmakas vihma ning öösel kolistas „magamistoa“ katusele. Nüüd on lihtsalt pilved ja päike vaheldumisi. Kuuma kraade on kõvasti tagasi tõmmanud, kuigi endiselt saab lühikeste pükstega ringi majandada, siis pusa tuleb vahest selga tõmmata.

Perth on veits veel jahe, aga pole ulllllu......