tere

tere

reede, 24. september 2010

I can feel your heart beat!!!

Kadri linnapeal chillimas

Hurmur laulik Enrique Iglesias on näikse omandanud õige omapärase oskuse. Juba mitmendat päeva laulab ta läbi raadio vahenduse, kuidas ta kuuleb mu südame lööke - „I can feel your heart beat“! Alguses ma ei usunud (siis kui ta esimest korda laulis seda). Järgmine kord kui ta jälle laulis siis hakkasin kuulama ja en näe imet, tõepoolest mu süda lõi. Jäi täiesti arusaamatuks kuidas ta seda teeb, aga iga kord kui ta seda laulu laulab siis ka mu süda lööb ning mingil imepärasel viisil ta tunneb seda.
Enivei. Kahjuks Pinjarra notsufarmis mängib kehva leviala tõttu ainult üks raadiojaam ja tundub justkui oleks see raadiojaam suures raha hädas ning neil on ainult üks CD mida eetrisse mängida. Nii me siis seal rõõmsalt mutrivõtit vibutame ja samu laule (loe: hitte) kuulame ning kaasa hümiseme. Enrique nende seas.

Kuna meie tööpäevad on pikad ning ka laupäeval käisime tööl (ja homme läheme kah) siis peale töö väga midagi ei jõua... veidikene logeleda õhtul ja magama. Peaaegu kinni silmi juba tuleb välja: äratus, söök, töö, tee(ilma suhkruta), töö, lõuna, töö, lebo, söök, magama!

Pea asjalikle asjapulkadena oleme oma praeguse olukorraga igati rahul. Tööks on meil siis ikka selle samuse uue sigala hoone sisustamine imepärase hiina, saksa, itaalia, taani toodanguga. Päevad mööduvad peaasjalikult mutrivõtme ja akutrelli seltsis. Viimase kohapealt tuleb öelda, et Kadri teeb ilmselt juba akutrellitamises paljudele meestele silmad ette. Kuna töö ei ole keskkooli matemaatikaga tuttavale inimeselt insener-tehniliselt kontimurdev, siis sellest tulenevat saame ka olla teatud mõttes ise enda ülemused ehk siis kui mingi asjaga hakkama saame, siis otsime endale järgmisd jubinad mida paika sättida ning nii need päevad lähevad. Kõik see aga teadupärast loob väga meeldiva töökeskkonna, kui inimestel võimaldatakse ise mõelda ja tegutseda.
Austraaliale kohaselt on meil seltskond kirju. Eriti „ehitus“ osakonnas. Kuna pauside aeg koguneb kõikse rahvas puhkeruumi, siis lauaümbrus näeb välja umbes nii: taanlane, filipiinlane, taanlane, austraalane, eestlane, inglene, eestlane, austraalane, austraalane (lõuna-aafrikast), brasiinlane, austraalane. Kõik, kes ei kuulu austraalste hulka kuulvad „ehitusosakonda“. Loomulikult peamiselt tänu mitte „ehitusosakonnale“ täitub ka pausiruum kõikmõeldavate aroomi buklettidega, aga inimene on kohanemisvõimeline ja tihtipeale kinniseninaga, nii et pole hullu ühti.

Peale kõige kallis blogilugeja oleme ka sinu muredega kursis. Teame, et isutudes oma köögitaburetil, järades ühesuupoolega kotletti ning teisega kartulit ning vaadates heitunult musta leivakääru ei julge te enam oma silmi piimaklaasile keerata. Jah. Teie mure on ka meie mure. Kuidas on see võimalik, et lehmad on üleöö hakkanud nii kallist piima lüpsma. Kuid ärge olge mornid (kuidas küll sügisene eestlane saab mitte morn olla?). Austraalia lehmad lüpsavad veel kallima piima. Ja Soome. Ja Norra. Ja äkki varsti ka Läti omad. Elu on elamiseks ja kui te ei kavatse midagi selle kullahinda väärt oleva piima hinna vastu midagi ettevõtta , siis ei ole teil ka mõttet sellepärast peadmurda. Vaadake ikka elu ilusat poolt.

Mati hakkab känguru praadima

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar