Peaaegu venitasime kolm kuud välja... palmid, rannaliiv, kuum päike, soojad suve õhtud, mõõtmatud kilomeetrid tundmatuid teid, veel mõõtmatumal hulgal auto kütust ja loomulikult ilgelt suur hunnik fotosid.
Erinevalt Austraalia Immigratsiooni Ametist, kes ei suutnud kuidagi meie viisa taotlustega ühele poole saada, siis Austraalia Maksuamet sai meiega seekord suureks sõbraks ehk maksis peaaegu kogu meie palgamaksu tagasi (selleks pakkusid nad muidugi vastava skeemi isevälja). Pärast pooleteist kuulist viisataotluse läbivaatamist saime muidugi oma kaua oodatud viisad kah kätte.
Kõigest eelnevast tulenedes ei saanud seekord otsa mitte meie puhkuse rahad, vaid me lihtsalt ei jõudnud enam rannas lesida ning kihk tööd teha sai võitu. Ja loomulikult ei ole ühte tööd ihkavat eestlast mitte kusagil mujal parem koormata kui seafarmis.
Asub meie farmike Pinjarra nimelises linnakeses. Praegu on meie ülesandeks olnud uue farmihoone ehitamine ehk põhimõtteliselt on meil hunnik polte, mutreid, torusid, künasid, seibe, ankruid ja muud kõik võimaliku metallid jubinaid ning neid me siis seal rõõmsalt ritta seame, kokku laome ja kruvime. Päev algab meil kell 5 pimedas ja kestab kahe pooletunnise pausiga kella 15. Vot nii vot nii... kui mahti saame, teeme oma tegemistest pilti ja näitame teile kah.... ikkagi uuhi uhke uus.
Muide loomulikut on seafarmi omanikud taanlased........
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar