Sain pea pesu

Kadri arusaam mägironimisest... ole ilus

Exmouth..... see on see koht, kus inimesi on rohkem kui rahvast. Selleks, et saaksime rahvusparki telkima minna, pidime hommikul järjekorda võtma. Kui esimene päev väravataga olime, öeldi et kõik platsid on täis ja kui tahate telkida tulege homme hommikul kaheksaks tagasi. Et asi kindel saaks, siis olime järgmisel päeval loetud minutid peale 7 väravataga ja oh üllatust – enne meid oli seal juba üle 15 auto (meenutas Hiiumaa praami saba). Et õnn meie õule ikka vahest kah ringi jõlgub, siis pääsesime telkima viimase autona.
Pärast sissesättimist tegime hommikusöögi ning lainetesse, sest asuvad sealsetel randadel kirjud korallid ja „akvaariumi“ kalad. Kuigi vesi oli võrreldes Broomi soojade voogudega veidike külmem, siis veerand tunni kaupa kannatas ujuda/snorgeldada küll. Kolmel päeval snorgeldasime mitmetel erivevatel koralli „saartel“ ning jube super lahedalt äge oli. Kadril õnnestus kahel korral ka haid näha. Peale suure hunniku ägedate korallide, kõikvõimalike kirjute kalade ja muude jupide, nägime ka umbes enda pikkust raid. Nii et kui keegi kavatseb Austraaliasse tulla, siis Exmouth on „must to“. Kõrgelt kalda pealt õnnestus veel binokli abil näha vaalu (Humpback), kes veest välja hüppasid.

Praeguseks on seljataga juba Karratha....Carnavor.... ja Gerdtalton... ehk teisi sõnu otsaga Perthis.... vahepeal ei olnud me 48 päeva vihma näinud ning peaaegu sama kaua ei teadnud me midagi pilvedest taevas. Teisipäeval tuli väike sahmakas vihma ning öösel kolistas „magamistoa“ katusele. Nüüd on lihtsalt pilved ja päike vaheldumisi. Kuuma kraade on kõvasti tagasi tõmmanud, kuigi endiselt saab lühikeste pükstega ringi majandada, siis pusa tuleb vahest selga tõmmata.

Perth on veits veel jahe, aga pole ulllllu......