Jõulud

Ääretu rõõm!!!
Lugupeetud blogilugejad, minul ja Kadril ja Liinal on teiel äraütlemata tähtis teadaanne – pärast pikki mõttelende, suurt vaagimist ja uurimist oleme jõudnud äratundmisele. Mul on au teile teatada – just TEIE viibite praegusel hetkel Talve Võlumaal. Ennem järgneva teksti lugema hakkamist vajutage hiirega all olevale reale.... kuulake .....ja jätkake lugemist

http://www.youtube.com/watch?v=Wx6pnth_3qs

Palju ilusaid jõule kõigile!!!

Otseloomulikult verivorst ja hapukapsas, keedukartul ja sealiha, pohlamoos ja piparkoogid. Otseloomulikult jäätunud järved ja lumehanged, kaminapaiste ja kuumglögi. Kindlasti päkapikud ja jõuluvanad, kommikotid ja kingipakid. Nurgas kuusepuu ja raadios jõululaulud.
Teate esimest korda tuleb veits kadedus peale. Sellel aastal olen kuulnud kahte jõululaulu, kuu aega tagasi – mõlemad korrad olin poes ja seal raadio mängis. Veits tobe on vaadata austraalasi, kes kuulavad tõsimeeli laule lumest ja jõuluvanast ja jõuluvana saanist ja päkkapikkudest. Küsisin paar nädalat tagasi austraalaselt, et „noh on jõulutunne kah vää mate“ – „muidugi on“ oli kiire vastus. Njah kahju kohe vaesekestest – tahaks nad taskusse panna ja Eestisse kaasa võtta ja näidata, mis päris jõulud tähendavad.
Esialgu oleme oma jõulud 2009 planeerinud Albany randa kusagile.... veidikese pidulikuma koosviibimise näol. Sooja päikese all.... ookeani kaldal..... suurte lainete mühina taustal..... Pärast mõnusat jõulusöömaaega lainetesse hüpata ja oma bodyboardga üks pirakas laine püüda ... njah.... no mul läks nüüd see kadedus hoog üle. Kuna töölt on väike paus, siis jõuame loodetavasti ka järjekordsest looduspargist läbi astuda ja asja uurida.

Egas muud midagi...... keda jõuluõhtul ei näe, sellele häid jõule ja võtke kodusoojusest viimast.... nautige seda, millegi pärast nii erilist õhtut ja kahte järgnevat päeva, nautige inimesi enda ümber.... külastage sõpru, isasid ja emasid, vanaisasid ja vanaemasid..... kuulake laule lumest ja päkapikkudest..... tehke üks vaimu virgutav jalutuskäik lumisel teel, veel parem oleks kui metsateel.....tundke rõõmu sellest, mis teil on ja unistage sellest, mida tahate.... olge ilusad.......
.... ja noh kui mahti saate siis tõstke üks klaas ka meie terviseks, nii nagu meie – sõbrad – tõstame klaasi kõigi teie terviseks..... rahu teie südamesse ja meeltesse

Häid jõule!

Kella hääl kutsub õue,

jõulurõõm tungib põue,

on langemas lund,

on imede tund,

ees sind ootab talve võlumaa.

Eemalt näed sinilindu,

kõrgelt mäelt tõuseb lendu

ja soovid sul kõik täita ta võib,

kui sa kõnnid talve võlumaal.

Lumememmed jalutavad paaris,

päkapikud tule ümber reas,

kingikotid kuhjatud on saani,

ka jõuluvana liigub nende seas.

Loojub päev, pea on pime,

kuid su ees sünnib ime,

sest särama lööb siis tähine öö,

kui sa kõnnid talve võlumaal.

20.12.09

Vat selline silt on keset austraaliat

Vaade 1000 meetrilt

Minu ridaelamu boks

Minu korter

Tööpõld

Kuna jutt on järjekordselt kirjutatud segamini eripäevadel ja kui see lõpuks teieni jõuab on järgi ainult jõulu segapuder. Noh umbes nagu see jutulõik – midagi ei saa aru.

Tuhat ja tuline (tuuline)!!!!!!!

Ennem uusi sündmusi tuletan meelda natuke ajalugu ja kirjutan oma eelmisest tööst.

Kellelgi kusagil multikas (multfilm) või muinasjutus oli 7 ametit või oli see 9 ametit. No segane lugu. Kalju kindel on see et kellelgi oli päris mitu ametid. Äkki oli see „Jussikese seitse ametid“. Njah. On tagumine aeg see rekort lüüa ja mitte lihtsalt ülelüüa vaid ikka korralikult – nii nagu meistrimehele kohane.
Oma üleeelmises töökohas (Busseltoni autovaruosade ladu/pood) on selleks korraks loorberid lõigatud ning lisaks sai ka mõned päevad puhatud. Aitab! Tööle!
Ja kus oleks ühel (või õigemini kahel) Eesti täis elujõust ja tahtejõust pakataval noormehel karjääri teha kui mitte rinnuni prügis. Et ennast mitte halvas valguses paista lasta siis nimetaksin end järgnevalt „Eriliiki olmejäätmete tuvastus ja re-organiseerimis vanemspetsialist“. Ärge nüüd jumala pärast laske end eksitada minu uhkest ametinimest ja veel vähem ärge arvake, et ma olen teist parem kuna ma olen SIISKI vanemspetsialist. Kindlasti sobiks see töö ka eranditult kõigile blogilugejatele.
Minu, Haroldi, Wayni ja Garf (kaks tundmatut tegelast on tegelikult tuntud tänu filmile „Waynees World“) ülesandeks on leida 0,0000000000001 % Austraalia olmeprügi seest ümbertöödeldavat materjaali - a la - plastpudel, klaaspudel, plekkpurk, ajalehepaber. Ja kuna austraalased ei tegele sellise asjaga nagu prügisorteerimine siis on seal kõike muud peale eelnimetatud asjade. Isegi taarat ei kogu austraalased, nii plast, klaas kui ka plekkpurgid lähevad prügikasti. Töö käis 4 tundi päevas ja nii 2 päeva.
Kahjuks tuleb tagant järgi tõdeda, et karjäär jäätmekäitluses jäi lühikeseks, kuid meeldejäävaks.

Ja nüüd siis praegune töö!

Tuli takkus

Päike teeb siin uut ja vana..... päikse-ekraani (päiksekreem) on kulunud juba ikka mehiselt. Hommikul vara ikka määrid peale ja päeval muudkui protsetuuritad edasi. Õhtuks on pool keha kaetud 3-4 kordse SP30-ga. Aga vahest on hoopis tuulega tükk tegemist ja topi või kõik käeulatuses olevad pusad selga et ihukarvad turritama ei hakkaks. Tugevas ülekaalus on siiski kuumus.


Räägin siis oma töösti, nagu varasemad lubadused välja sai käidud. Ehk nüüd siis aitan Austraalia farmeritel viljateoga ühelepoole saada. Ja kuna vilja on rohkem kui jalaga segada jõuad, siis olen asja koos nii mõnegi teise tegusa mehega käsile võtnud (või võtsid nemad asja käsile ja mina lihtsalt sattusin peale – no ei mäleta enam hästi seda!!!!).
Alustan siis algusest ehk hommikust. Tööpäev algab kell 5 tavaliselt, alanud on ka kell 4 ja kell 7. Mina ärkan tavaliselt pool tundi ennem tööpäeva algust, seejärel kiired hommiku helbed, võiku ja tee. Tööpäeva alguseks loetakse seda, kui sõidame oma karavanipargist välja. Enamus tööd teeme kohalikus viljaterminalis, aga vahest sõidame väiksematesse viljaterminalidesse, mis asuvad 60 – 120 km eemal (Gnowangerup, Broomhill, Kojonup).
Päev algab nii vara, sest päevapeale võib liialt kuumaks minna (40 kraadi ja veits pluss/miinus kah) või siis hoopiski tõuseb pealelõunat liialt suur tuul, mis võib me „purjed“ paigast viia.
Tööks on vilja kuhjade kinnikatmine. Kohalikud farmerid on moodustanud „ühisürituse“ ehk koguvad kõik vilja ühte kohta ja veavad selle, siis rongidega laevade peale. Vahepeal aga on vaja vilja kaitsta ilma eest ja ühtlasi gaasitatakes vilja kuhjad mitmeks päevaks, et kahjureid tappa. Selleks siis katmist tarvis ongi.
Tööks kasutame kahte väikeveokit ja palju muud pudipadi (näiteks õmblusmasin). Kõigepealt veame viljakuhjast üle mitu tugevat vakstutaolisest materjalist rulli, mis on osavasti kokkuvolditud. Seejärel õmbleme need kokku ja siis omakorda veame kogu katte juba teistpidi üle kuhja. Lõpuks kinnitame katte servadest ja ongi valmis.
Siiani oleme 3. dets töödanud igapäev välja arvatud üks vihmane päev ja päeva pikkusteks on keskmiselt olnud 8-9 tundi, see nädal on valdavalt olnud 10 tunnised tööpäevad.
Tööpäeva vahepeal käime oma karavanipargis söömas ja puhkamas. Õhtust sööme orienteeruvalt kell 6 õhtul. Õhtusöögi valmistab tavaliselt meie iiripoiss, vastustasuks pesevad teised kordamööda nõusid – kuigi see ei tundu just eriti aus vahetus, siis tegelt iirlasele meeldib kokkata ja lõpuks on kõik rahul. Lõunaks otsivad ja valmistavad kõik endale ise süüa.
Elame oma suurepärases maksi/mini karavanis. Suur karavan on tehtud neljaks ja selles on igaühel oma boks, kus on voodi, riiul ja konditsioneer. Iirlane elab köögi karavanis ja ülemus Steve elab oma karavanis.
Meeskond on tore. Kuus inimest kokku. Mina, Haarold, iirlane Rory, sakslane Michel, aussi Browny ja aussi Steve.

Üldiselt on tööga kõik väga hea. Erinevalt igavast farmistööst on see töö veidike vaheldusrikkam ja kuna elamine ning söök on tasuta, siis ka päris tasuv.
Tavaliselt on viljatöö iga aasta kestnud 2 kuud, aga see kord ilmselt vähem, sest me teeme tööd järjekordselt liiga kiiresti ja vilja on kah veidike vähem kui tavaliselt. Jõulude aeg on meiel 6 vabapäeva ja olenevalt Kadri pubitöö graafikust veedame need Albanys rannas või kusagil looduses.

Kuna tööd on olnud päris tihkelt, siis väga palju ei ole olnud aega ringi vaadata. Siiski siiski pean natuke oma egole jälle päikest paista laskma. Nimelt olen algust teinud mägironimis karjääriga. Nii nagu arukale mägironijale kohane olen alustan asjaga tasa ja targu. Kuna meil on naabruses Lääne-Austraalia kõrgeim tipp (Bluff Knot – Silmadega Mägi 1095m), siis otseloomulikult tuli see vallutada, et mitte olle järjekordne täpp hallis massis võtsime töökaaslastega mäe vallutamise ette igasuguse ettevalmistuseta. Eirates teadetetahvli nõuandid/soovitusi - võtta kaasa piisavalt vett, kanna matka saapaid, kanna mütsi, varu piisavalt aega – asusime teele ilma veeta, ilma mütsita (päike oli tugev ja palav) ning loomulikult plätudega. Kuigi mäeotsa viis matkaraja moodi moodustis oli pingutus igati trottsinõudev ja pingutust vajav. Küll aga kaob igasugune väsimus ja janu tunne kui leiad end ühtäkki kõrgelt kaljunukilt vaatega, mida ei ole võimalik pildistada – lummav. Ilmselt pärast töösessooni teeme uue mäevallustuse koos Kadri ja Liinaga, kuid seekord kasutan ka mina matkasaapaid ja vett ja muud kraami, mida on hea seljakottis 1000 m kõrgusele vedada.

Noh ongi kõik jälle .... kuna meil on nüüd maagiline interneti pulk, siis üritan blogisse jälle tihedamini kirjutada. Kuid teatavasti lähevad asjad üldjuhul hoopis teistpidi kui neilt ootad, nii et pole minu süü kui blogisse midagi jälle tükk aega ei ilmu..... aga seda näitab juba elu. Ühtlasi üritan Kadrit ja Liinad hurjutad, et nad ikka arvuti klaviatuuri klõbistaks rohkem.

Kohtumiseni internetis.... alati teie Mati Kadri Liina

19.12.09

Meil, tüdrukutel, on peamiseks tegevuseks olesklemine. Vahel ikka mõtleme ka sellest, mis peaks tegema ehk siis peaksime tööd otsima. Aga kuna enne jõule tööd nagunii teha ei taha, siis meil sellega tuli takus ei ole. Eile küsisin Cranbrooki pubist tööd, öeldi, et ehk alates uuest aastast oleks vaja. Homme lähme meie Liinaga Albanisse. Veedame mõned päevad seal. Käime läbi tööbürood, jalutame linna peal ja niisama tutvume kohalike vaatamisväärsustega. Nii, et uudiseid suuri ei ole. . .
Kadri
***


Aeg aga on liikunud nii kaugele, et mina (Kadri) töötan nüüd kohalikus pubis. Liina on Albanys, otsib tööd ja veedab aega. Meie Matiga lähme sinna arvatavasti neljapäeva hommikul, sest pean vist tööd tegema kolmapäeval. Kuid jah, olen nüüd päris baari tööline :) Ei teagi kas peaks rõõmustama või mitte. Annan külameestele õlut, rummikokteile või süüa. Kõik on ok, olen juba peaaegu ka selgusele saanud, mis õlut me üldse pakume ja millistest klaasidest ja kuidas ikka kassaaparaadist aru saada. Eks iga algus on raske, kuid ma olen tubli ja saan hakkama. Raskemaks teeb asja hoopis see, et kaastöölised käivad tüdinud nägudega ringi ja minuga väga suhelda ei viitsi, nii et natsa üksik tunne on. Tore oleks kui Jane saaks kah sinna tööle. . . Muidu jah, õlut serveeritakse mitut erinevat moodi. Esiteks on vaadi õlu, mida serveeritakse suurest klaasist (pint), siis väiksemast klaasis (middy) või väiksest kannuklaasis (handle) või natsa veel väiksemast klaasist (class) või hoopis suurest kannust (jug). Siis on olemas pudeli õlu (stubby) ja purgi õlu (can) ja veel eriti suured õlud (bottle). Siis osad õlud on kallimad kui teised ja kõigi erinevate kombinatsioonide jaoks on oma klahv kassal. Lisaks on olemas ka siidrid, cruiserid, rummi ja viski kokteilid purkides. Ja lõpuks peaksin ma teadma, kes mida joob. Eks siis külameeste näod ja õlud kokku panema. Seda ma veel muidugi ei tee, kuigi mõnda juba ka panen kokku. Tööpäev algab kell 17.00 ja lõppeb südaöösel. Ja töötan niikaua kui poisid tööl on ja siis reisima!!!!!

Kirjutage meile oma tegemistest ja Eesti ilmast ja jõulumeeleolust :)!!!

Vilja mäed ja töö jõed on asjakohane vanarahvatarkus/märkus......

Mina ja Harold asume nüüd Cranbrook-is, mis asub Albany-st 90 km Perthy suunas. Kui sellest tööst esimest korda kuulsime siis arvasin et näeme palju vilja, aga et niii palju, seda mitte.

Tööks on vilja mägede katmine. Kõik ümberkaudsed talunikud veavad oma vilja ühte kohtas kokku ja meie tööks on see tugeva plastik/kile koormakattega kinni katta. katsun mõnikord seda kõike täpsemini kirjeldada ja pilte lisada.

Ilmad on suvised - 25-40 kraadivahele peaks jääma meie ilmad.... eile oli kõrvetav hommiku poolik ja veits pilvine ja tuuline õhtupoolik nii et tööpäev kokku tuli peaaergu talutav. Põiksekreem on meie suurim sõber millega me määrime endid kõikidest kohtadest mis riiete alt väljas, vatasel korral oleksime tunniajaga tulipunased- olenemata sellest et oleme kohaliku päikest veidike juba saanud.

Praegu sulg ei jookse nii et siis kirjutan veits hiljem mõni päev.

Tydrukutest nii palju et nad lõpetavad ilmselt reedel ja tegelt on nad jube tublid et terve selle aja seal istanduses rüügasid sest see töö on vägagi vaimu vaevav ehk igav.Siis tulevad nad siis ja üritavda siin mõnda tööd leida seniks kuni meie vilja töö lõppeb......

Sau pakka ja kohtume varsti.

Alljärgnev teks võib sisaldada Mati väljamõeldud võõrsõnu, millel ei pruugi mingit tähendust olla, kuid kahjuks oleks ilma nendeta jutukirjutamine võimatu. Meeldidvat lugemist..... alati teie MatiKadriLiina

Jok jätta!

Kas on tõsi, et kõik eestlased jäävad varsti seagrippi?

Austraalias otsi siga taga tikutulega. Lausa võimatu, alatasa takerdud sa lehma sabasse või komistad määgiva lamba otsa, isegi laamat ja känguru on lihtsam leida kui siga. Siga tuleks Austraalias punasesse raamatusse kanda. Ja nüüd on nad veel gripist ohustatud – väga kurb.

Kõigest hoolimata oleme otsustanud Eestisse mitte veel naasta, kuna peame aitama „vaestel“ Austraalia farmeritel vilja koristada ning loodame, et võitluses seagripiga saate te ise hakkama.

Kuidas meil siis läheb – võitluses tööturuga. Vastan – hästi.
Tüdrukud (Kadri, Liina, Jane) tegelevad endiselt maailma igavamate viinamarjadega. Vahest segavad neid mõningased vihmapuhangud.
Mina ja Harold olime veel eelmine kolmapäeva hommikul töötud, aga pärastlõunal tegime juba tööd – kiirelt muutus. Saime kõne ühest tööbüroost (kusjuures me absoluutselt ei lootnud neile) ja tegime välkvisiidi naaberlinna Bunbury, täitsime järjekordse hunniku pabereid, vaatasime tööohutus videosid ning kihutasime tööle.
Tööks on varsti avatava autovaruosade kauplus/lao täitmine kaubaga. Kontrollime lattu tulevate kaupade kogust saatelehtede järgi ning seejärel veame kauba mööda ladu riiulitesse laiali. Siiani kõige lihtsam ja tasuvam töö Austraalias. Alguses pidi meil tööd olema ainult 1 nädalaks, aga kuna me vist meeldime neile siis oleme ka sellel nädala seal tööl. Seltskond ei ole väga suur, aga saame ülemustega hästi läbi ning vahest on päris huvitav leida erinevat „nänni“ suurtest pappkastidest.

Kuna tüdrukud väga usinasti blogeerida ei viitsi, siis peate teie tegelema veits ironiseerimisega ning selle, mida nemad tunnevad ja mõtlevad, minu kirjutatud ridade vahelt välja lugema. Aga kuna ma juba tean, et te selles väga osavad ei ole, siis püüan natuke neist ise kirjutada.
Tänaseks on nad 3 nädalat igavate viinamarjade vahel istunud ning nende kõrgharitud silmavaatest (loe: silmapeegeldus) ei ole väga palju järele jäänud. Alguses paradiisina tundunud Austraaliast ja sellel õitsval järjel olevast põllumajandusest on nende kujutelmades järele jäänud vaid ahervaremed ning kõigele lisaks käib päike tagurpidi. Noh tegelikult on ikka igapäevased rõõmud siiski olemas ja Austraalia unelm on endiselt meie meeltes. Ja see, mida ma kirjutan, ärge seda nüüd 100% tõena võtke.

Täna on pühapäev ja lähme Busseltoni ümbrusega tutvuma ning loodetavasti saab ka varbad jälle ookeani.

Kohtumiseni internetis

Mighty Katriin Leena!!!!!!!!

23. november jjiipiiiii

Minu sünnipäeva hommik algas magusa pannkoogi lõhnaga :) Liina ja Jane olid mulle hommikusööki valmistanud!!! Tuju läks kohe heaks. . .



Põllul üllatas boss meid sokolaaditordiga :) Kõik said suud magusaks.


Õhtul läksime randa päikeseloojangut vaatama. Sõime pizzat ja jõime mõned veinid ja õlud. Väga ilus oli. . .

Pilt meie tööle minekust :) Liina ja Jane mängivad Lady Gagat :D

Selline oligi mu sünnipäev :) Ja aitäh kõigile, kes kes tol päeval mõtlesid minust!!!

Blog ehk WeBlog ehk sündmuste salvestamine kuhugi interneti maailma. Ja kes ei tea, mis tähendab Vagabund/Vagabond .... noh uurigu järgi!!!!

Me oleme tegelikult „kokku kirjutanud“ päris mitmeid jutte, mis meie blogisse jõudnud ei olegi, vaid on rännanud arvuti „Recycle Bin“i. Tihtipeale on õhtuti vaba aega, mida võiks kasutada blogi kirjutamiseks, aga mõeldes tagasi päevale või paarile, siis midagi eriliselt märkimisväärset meie jaoks juhtunud ei olegi. Njah – kui nüüd mõtlema hakkata, siis me oleme teiselpool maakera – Austraalias – kuidas ei ole midagi erilist juhtunud? Igapäev juhtub midagi erilist – me oleme igapäev Austraalias – veits eriline, või mis?
Suures „laastus“ võib meie olemise/tegemise kolmeks jagada – tööotsimine, töötamine ja puhkamine. Kõigi nende tegevuste juurde kuulub iga kord endas, teistes ja ümbritsevas millegi uue avastmine .
Nii eriline kui ka Austraalia ei oleks, tekitab ühes ja samas olukorras olemine teatavat igapäeva rutiini (mis võib vahest päris hea olla). Ning kui tekib rutiin, siis tekib ka arvamus, et nagu midagi erilist ei juhtuks – kõik on igapäevane – ja no mis ma siis ikka neile sinna Eestisse kirjutan.
Millest meie rutiine päev siis koosneb:
äratus – tööpäevad algavad varakult ehk tõusma peab veel varem. Ka nädalavahetustel ei ole mina veel üle kella 8 maganud ja suhteliselt tavaline on ärgata laupäeval ja pühapäeval kell 6. Eestis olles sai ikka kauem magatud. Põhjuseks on ilmselt koduseinad, sest oma toas ja oma voodis on nädalavahetuse hommikul ikka väga mõnus niisama lebotada. Siin on hommikust saati mingi kihk, minna midagi kuhugi uurima ja tihtipeale pead oma väikest toakest teistega jagama, nii et mis sa seal ikka pikalt põõnad. Telgis magades, aga ärkad vara, sest läksid varam magama.... endiselt läheb hiljemalt 7 pimedaks ja lõket ei tohi enam tuleohu pärast teha. Kaheksast või ühekasast tavaliselt magatakse.
hommikusöök – austraallaste hommikusöök on hommikuhelbed ja röstsai (peale määrib tõeline austraallane Vegematet ehk mingi soolane must määre, mida keegi peale austraalste ei söö). Meie sööme kas kaerahelbeputru, väikest võikut (kui ei viitsi putru teha), helbeid või nädalavahetusel praemuna. Telkimise tarvis on meil kaasas gaasipõleti, pott ja pann ning muud jandid, mis kuluvad söögitegemiseks ära.
töö – farmitöö, jah tõsi Eestis me seda ei teeks. Kuigi palk on Eesti mõistes hea, siis töö on üldjuhul siiani igav olnud. Kuna töötamise ajal on lihtne toiduga odavalt läbi ajada ja muid kulusi ei ole (välja arvatud majutus ja õlu/vein/siider) siis raha kõrvale panna tulevaseks puhkuse perioodiks on täiest võimalik. Teoreetiliselt oleks võimalik hakkama saada 50-50 (komsi-komsa) ehk poolaega töötad, pool aega reisid – meil on muidugi tänu auto ostule ja muule jandile tunduvalt rohkem aega kulutatud ja tulevikus kah ilmselt teeme veidike rohkem tööd kui reisime – eks paistab.
peale tööd- väga õnnis tunne on pärast väsitavat tööpäeva „koju“ sõita ja istuda niisama päikese käes, juua üks väike õlu ja mõtiskleda .... oehhhh..... Minu (Mati) rekord on 35 kraadi Celsiust ja mitte ühtegi pilve .... , nii et tõesti on hea veits istuda.... ja siis pesema.
õhtusöök – potid/pannid tulele (siiani ei ole ma veel kohanud ühtegi elektripliiti). Kõik muu nagu oleks sama nagu Eestis aga kartul on siin kohutav, selline vesine ja maitseb imelikult, kui rohke hakkliha kastmega üle koormat siis saab hea. Musta leiba tahaks taluvõiga ja tatart tahaks kah ja korraliku hapukoort, muidu on võimalik süüa taha nagu Eestis. Riisi oleme kah ikka kõvasti sisse endale kühveldanud, no ja nuudleid ja makarone. Tihtipeale on õhtusöök ka järgmise päeva lõuna.
õhtu – telekast vaatame uudiseid, Simpsoneid, CSI ja vahest mõnd filmi. Pigem me telekat ei vaata. Ei teagi mis me õhtul teema... niisama „tiksume“ ja siis magama.

See jutt on väga üldine ja ei kehti mitte kõikide päevade kohta, aga mingi tõde nüüd seal ikka on. Nagu näete võib ka päev Austraalias olla tavaline ja lihtne. Sellepärast me mõtlemegi, et mis me sinna blogisse siis kirjutame kui midagi ei juhtu.

Kas keegi on kah vahepeal mõtlema hakkanud, et äkki läheks vaataks, mis koht see Austraalia on? Igaks juhuks küsin. Lennupiletid ei ole just liigakallid ja teoreetiliselt ei ole ka väga palju raha tarvis, et meiega koos üks „Roadtrip“ kaasa teha – no nii umbes kuu ajane. Hmm... pani kellegi mõtlema? Sooja ja seiklusi jagub!!! SMILE!!!


Kuidas eestlasse moodi Austraalias tööd otsida!

Käisime eile Haroldiga Bunburys tööd otsimas. Bunburi on West Australia suuruselt teine linn Perthi järel. Meie käisime läbi 10 tööbürood (kusagil on ilmselt mõni millest me midagi ei tea) ... üks järeldus on see, et kui oled austraalane ja käed-jalad otsas on siis tööpuuduse üle küll kurta ei tohiks. Meie „vaesed“ backpackerid, aga nii lihtsalt läbi ei saa. Pärast CV üle andmist ja järjekordest blanketide täitmist (see on meile rutiin) jäime arvamusele, et on 2-3 tööbürood, millel võiks lootma jääda, seda muidugi juhul kui neile ülepäeva helistada. Lisaks käisime Busseltoni 2 tööbüroos – läbisime tavapärase protsetuuri – ja ei looda midagi. Kui välja arvata see, et oleme töötud ja elame salaja/tasuta tüdrukute juures, oleme Haroldiga teinud palju tragikoomilist nalja enda, austraalaste ja Austraalia ning tont-teab-mille üle veel. Nali on ikka hämaratel aegadel abiks olnud. Ei maksa nüüd arvata, et miski maailma lõpp meil nüüd käes on. Töö mida me pikisilmi oodanud oleme ja mis muudkui edasi on lükkunud, peaks kõigest hoolimata varsti algama ja meie tengelpungale kergendust tooma!!!!

Ärge siis kartke järgmisest teeotsast sisse keerata või võõrale uksele kopudada, sest liiga ettevaatlikult kõndija võib õnnejunnist mööda astuda.
Seniks aga rõõmsat ja rõõsat meelt ja tuult purjedesse – alati teie MatiKadriLiina!!!

Häbi küll tunnistada aga mina ja Harold istume kodus ja tydrukud käivad tööl..... noh igatahes on tasuvam töö silmapiiril ja eks me sisi anname teada mis meist saab...... money money money...... ööd on meil siin pimedad

et teil ikka oleks pilte vaadata siis ma panen siia pildi põlenud rekast....

ja et te teaksite kui palju saavad palka ilma veoauto lubadeta naised kaevanduses veoautoga sõitmise eest .... siis õige vastus on 550 dollarit päevas...

Noh seekord siis mina üksi ja tydrukud koos. Päris üksi ma nüüd muidugi ei ole. Kuigi Gingini kutsuti tagasi meid kõiki, siis hiljem selgus, et tööd on siin umbes 4 inimesel - vast nädalaks ajaks. Lõpuks maandus meie vanast seltskonnast Gingini taaskord mina, Harold ja kiivi Luke. Lisaks meile on veel meie vana „supervisor“ iirlane Patty. Töö on lihtne – sõidame „muuladega“ (selline minitraktor) ringi ja vahime puid, et neil siis noored oksad ära lõigat, õnneks aga see aasta puid värskete okstega eriti õnnistatud ei ole.
Seekord elame kodumajutus tüüpi majas – alumine korrus on meie kolme päralt ja üleval elab omanik Kelly koos oma a la 10 aastase tütrega ja 10 aastase pojaga, kes on „vaimukas“ ning vahest õhtuti käib Kellyl külas meie kõige suurem ülemus Murry!?!?!

Kuna tydrukud läksid viinamarja istandusse tööle siis otsustasime Haroldiga kah linnast varem jalga lasta ja Gingini tulla, kuigi töö pidi algama alles neljapäeval. Et majutuse pealt veits kokkuhoida, siis esimese öö magasime Patty rendimaja hoovis telgis. Põhjus miks me ei saanud ennem neljapäeva alustada oli järjekordeselt imelihtne – sport. Nimelt oli teisipäeval Melbourn Cup – Austraalia suurim hobuste võiduajamine, mis paneb kogu riigi elu päevaks seisma. No ja loomulikult oli ka kolmapäev vaba, sest on vaja ju pead parandada. Nii et kõigepealt passisime niisama ja siis tegime tööd ja siis passisime jälle nädalavahetuse niisama. Tegelt ikka niisama kah ei vahi – näiteks pühapäeval käisime Haroldi ja Lukiga kalal – minu ja Haroldi esimene kalapüük India ookeanis – kala me küll ei saanud, aga mõnus oli ikka ja pärast käisime ujumas kah – vesi on väga mõnus ja soe.........

Nii nii.... ma kirjutan juttu jälle segamini... üks õhtu korraga.... loogika puudub......

Kuigi maod on kõige kardetumad loomad austraalias, siis tegelikult on siin palju mürgisemaid loomi kah. Austraalia top 10 mürgisema looma hulka kuulub vast 2-3 madu. Ma võin nüüd valetada, aga kõige mürgisem on mingisugune vees hõljuv „jelly“ – sihuke milli-mallikas pikkade pikkade sabadega, läbipaistev. Ja kõige mürgisem madu elab kah ookeanis ja ujub ringi. Siis on veel mingid kalad ja tontteab kes veel, aga ikkagi on kõige kirgikütvamad maod – ilmselt sellepärast, et neid on kõige lihtsam kohata. Kuigi Austraali suurest hulgast erinevatest madudest enamus on mittemürgised, siis leidub ka väga ohtlike madusid, seda eriti siis kui võimalus vastumürki saada on liiga kaugel. Väidetavalt on väikesed (noored) maod ohtlikumad, kuna nad ei oska kontrollida kui palju mürki ohvri kehasse läheb. Ning see, et mao esimene hammustus on hoiatus, väikese koguse mürgiga ja alles järgmine hammustus võib hullemate tagajärgedega olla (mingist 70-ndate aastate raamatust lugesin kuidas Taipan salvas 10 aastast poissi 5 korda järjest ning poiss suri praktiliselt mõne hetkega).
Kusagil Austraalia ülemises osas peaks elama kõige mürgisem Austraalia (äkki isegi maailma) maismaa madu – Taipan. Allpool Austraalias (kus meie olema) elab teine mürgine – Tigersnake. Kuigi ma kindel ei ole siis ilmselt olen Tigersnake saba näinud.
Üldiselt kehtib ütlus, et madu kardab sind rohkem, kui sina teda. Ning kui sa maole just peale ei astu siis ta püüab alati põgeneda. Samas on teada ka see, et kaks (võib olla ka rohkem) eelnimetatud madu on veidike agresiivse iseloomuga, seda eriti pärast talveund.

Erinevalt eelmisest korrast, seekord käime lõunapauside aeg söömas küüni/garaazi/kontori juures. Et päikese eest varju leida läheme kontori (suur akendega konteiner) ette katuse alla. Selleks peame me läbima umbes 6-7 meetrit pügatud mururiba. Täna kui olime endid (Mati, Harold, Luke) istuma sättinud tuli ussihäire ehk Murry oli märganud madu (kellest meie kolm ilmselt üle olime kõndinud) – selline rästiku suurune veidike lühem kui meeter vast. Igatahes läks lahti suur mao jaht Austraalia moodi. Kiirelt toodi välja pika varrega labidad. Kuigi labidad olid suured, siis tundus, et väiksele maole piht saada ei olnud eriti lihtne. Pärast 5-6 labidalööki tuli üks täpne tabamus ning töö oli tehtud ja saime lähemalt uurida - ilusat värvi uss – veidike neoon rohekas, mustriline.. Ja austraalaste ütlus „Surnud madu, hea madu“ oli järjekordselt kinnitust leidnud.
Mati

Nüüdseks on Gingini töö läbi ja poisid tulid meile, tüdrukutele, külla. Täna pidi meil olema tööpäev aga vihma sadas ja nii saimegi selle veeta koos, viiekesi. Just sõime õhtusööki, keedukartuleid hakkliha kastmega. Mmm, see maitses väga väga hästi. Hetkel rohkem juttu meil ei ole aga näitame paari pilti Kadri Liina ja Jane töökohast J
Kall!!! Kadri

Meie hommikuseks ja õhtuseks säraks on väike koerakutsikas nimega Jacki!!!

Meie tööks on viinamarja puudelt lehti ja oksi ära kitkuda

Meie töömeeskond: Hollandi noorpaar, 2 saksa tüdrukut ja puudu on veel saksa noorpaar.

Sau sau jälle!!!

Nüüdseks on möödunud päris pikk aeg kui ei ole mahti saanud kirjutada. Põhjust võib otsida mitmest erinevast kohast ..... kui tähsaim on ajapuudus ja pea olulisemaid mõtteid täis. Nii et vahest ehk peate kannatama J. Kuid siit tuleb nüüd meie story, mis sai alguse pärast Ginginist ja Wickepinist lahkumist. Teksti oleme kirja pannud mitmel erineval päeval, nii et võib esineda hüppeid.


Mina ja Kadri lõpetasime selleks korraks siis Gingin`ga .... oli lõbus ja tore .... saime kõigi töökaaslastega headeks sõpradeks ja veits kahjugi oli ära tulla .... aga uued seiklused on ootamas ... Liina lõpetas Wickepini`ga.

Kohtusime Perthis. Eesmärgiks oli auto, matkavarustus, uus töökoht ja hea nädalane puhkusplaan. Etteruttavalt ja veidike ennetavalt võib öelda, et on läinud eestlasele omaselt – pingeliselt, aga hästi.
Autoks saime endale Ford Falcon Stationwagoni. Auto leidsime läbi ajalehe nimega Quoaka. Potensiaalsed ohvrid väljavalitud, asusime Gido ja Marcia abiga (neil on auto) neid vaatama. Perthi erinevad linnaosad on piisavalt kaugel, et seda mitte teha ühistranspordiga. Pärast kahe esimese auto nägemist olid meil näod pikkad ja tõsised .... see raha mida lootsime kulutada, tundus liiga vähe olevat sõidetava auto jaoks. Aga siiski siiski..... meie kolmas variant oli 88 aasta Ford millel on väidetavalt 97 aasta uus mootor. NB mootor on meie autol 4,0 L, automaatkäigukast ja konditsioneer. Tegemist on eestimõistes tõsise bensuröövliga, mis sõidab ka gaasiga. Hoiame pöialt meie uuele järjekordsele naissoost tiimikaaslasele (kõik austraalia autod on naissoost). Igatahes ära me ta ostsime ja praeguse hetkeni ta liigub. ( Paar nädala hiljem ristisime oma auto Proua Linda Oliiviks)

Pr Linda Oliiv

Töö – see oli lihtne (kolm korda sülge üle õla). Läheme Mount Barkeri lähedale (lähedal tähendab 70 km) Frankland River`se viinamarjadega majandama – õigemini viinamarja taimedega, sest viinamarjad on alles kasvamas. Ilmselt oleme tööagentuuri Marjoga juba piisavalt heades suhetes, et töö nii kiirelt tuli.
Matkavarustus – oh meil on nüüd nii uhked asjd .... gaasipõleti ja potid/pannid, telk ja madratsid ning igast head nodi, mida matkates vaja läheb. Oma asjad saime „kokku kogutud“ enamuses suurtest kaubandus kettidest . . . kui kedagi huvitab siis olid need . . . K Mart, Coles, Woolworth, Bunndings ja Ikea.

Liina kohtas Perthi hostelis prantsuse tüdrukut Perrine. Algne plaan oli ta lihtsalt meie lühireisile kaasa võtta, aga siis sebisime ta samasse kohta tööle kah, nii et ta tuleb meiega koos nii trippima kui ka tööle. Kuna ta inglis keel on väga nigel, siis on tal hea võimalus koos meiega oma inglise keelt harjutada ja meil samuti veidike lõbusam seltsilise poolest.

Kuna tekst on kirjutatud erinevatel päevadel ja erinevate inimeste poolt, siis antke meile andeks meie ebaloogilisused tekstis!!!!!


Here we go Australia!!!!!!!!

Kuna töö alguseni oli aega 6 päeva siis mahtus meie teele päris palju head ja paremat. Kogu meie teekonna ajendiks oli näha vaalasid, kes peaksid juunist-novembrini olema rännakul edela ausraalia rannikul ja samuti ka vaadeldavad rannikult. Igatahes täna on 25.okt ja me oleme oma viimases telkimiskohas selleks korraks ning vaalsid me veel näinud ei ole.

6 päeva teel! Raske on kirjeldada, mida oleme näinud – tegelikult lihtne – vaated nagu postkaardil. Algus oli tore.... just tore .... austraalia teed ..... eestlasele ilus vaadata , aga mitte midagi erilist (Kadri arvab, et on küll erilised).... alguspunktiks oli Perth ja lõpp-punktiks on Albany ja seda kõike mööda rannikut sõites.
Reisiseltskond


Esimene päev ja lihtsalt teel.... põikasime läbi Mandurahist ja ööbisime rahvuspargi telkimisalal.... meie esimene telkimine Austraalias. Liina nägi oma esimest elusat känguru. Õhtul pimedas saime esimese ehmatuse, sest huvitav loom asjatas ümber meie söögilaua.... hüpikrott või midagi, igatahes päris suur oli ja julge kah, saime päris pikkalt tõtt vahtida. Ja magama!
Öine külaline

Teine päev. Hommik algas esimest korda päris kohviga (ostsime selle maitseainete poest, kus Liina väga vähe aega töötas). Pärast hommikusööki asusime teele. Läbisime Bunbury ning Busseltoni – ilusad väiksed linnad, mitte just väga suurte vaatamisväärsustega. Ööbimiskohaks oli planeeritud Margaret River. Tegemist on Austraalia veini paradiisiga, mida võrreldakse Prantsusmaa Bordeaux`ga. Veini tegijaid on seal jalaga segada. Meie seadsime end sisse karavaniparki ehk siis maksime raha ja selle eest saame kasutada WC ja dussi ning lõkkepuid. Päev oli jälle lõppu jõudnud. Krt.
Õhtune jalutus Margaret Riveril

Kolmas päev. Ära mõtle päev! Viisime oma auto töökotta, et vahetada õli. Sealt aga korjas peale meid John, et viia meid veinituurile. Jep! Ostsime endale päevase veinituuri, mis sisaldas kolme veinitootja, shokolaadi vabriku, juustu tehase, õllepruulikoja ja oliivi tehase külastust. Peale meie oli veel sellel tuuril inglise vanapaar, kes tähistas austraalia reisiga oma 40 abieluaastat ja saksa keskealine paarike.
Veini sai maitsta ja juustu sai maitsta ja veel sai erinevaid asju maitsta, aga oliivi tehases sai miljon head pestot ja vinegari. Kadri sai endale hea näokreemi
Mati uurimas veini värvust

Veini segamas


Veini joomas

Neljas päev. Ärkasime taas Margaret Riversi Karavani pargis. Tänase päeva teemaks olid vaalad ja koopad. Sõitsime autoga veidike tagasi ehk suundusime Cape Naturalistesse. Tee peale jäi meil Ngilgi koobas. 18 dollarine pilet viis meid umbes 30 meetrit maa alla. Igalpool kõrgusid stalaktiidid ja stalakmiidid. Väga lahe oli igastahes. Cape Naturalistes tegime umbes 3,5 km matka. Matka käigus avastasime, et osa teest oli suletud ehk siis vahepeal kondasime sihitult teed otsides oma oletuste järgi. Oli tore. Lõpuks jõudsime ka vaalavaatlus platvormini. Istusime umbes 15-20 min, kuid vaalu ei näinud. Edasi suundusime autoga Augusta linna poole, mis asub jälle 100 km lõuna pool. Üritasime pääseda kahe ookeani ristumisalale, kuid kahjuks oli see tasuline ja meie arvates, mitte raha väärt. Kahte ookeanid samal ajal me vähemalt nägime, nii et kõik korras. Ööseks suundusime D`Entrecasteaux Rahvusparki.

See oli väike tunnel lapsemeelsematele. Pidi ronima ja roomama, väga lahe oli.

Viies päev. Öö veestime sügavas suures natuke hirmutavas metsas. Tänase päeva teemaks on puud. Suured suured puud. Oleme jõudnud Karri metsa. Siin kõrguvad üle 40 meetrised puud. Pempertoni linna lähedal sai ronida ühe sellise tippu. Mati oma adrenaliini laksu all seda ka tegi. Mina (Kadri) julgesin minna 20 meetri kõrgusele. Piltide pealt on ehk näha kui hull asi on. Õhtu veetsime karavanipargis.
Väike Linda suurte puude all

Väike Liina suure ronimispuu all

Mati umbes 70 m kõrgusel puu otsas

Kadri ronis vaid 20 m kõrgusele

Kuues päev teel. Miljoni dollari rannad.... käisime mitmes erinevas rannas, vesi on ilus sinine, liiv on kuldne, mäed ja kaljud on kõrged... väga uhke oli. Kusjuures mina (Mati) nägin oma austraalia esimest mao saba.... jalutuskäigu ajal lipsas üle kõnnitee „tigersnake“ kelle sabast mina nägin viimast poolt meetrid – tegemist on ühe austraalia mürgisema maoga. Õhtul peatusime Paradiisisaare rannal.... no nii postkaardilt välja rebitud oli see rand. Kadri arvab, et rannad on siin tõesti ilusad. Ookean on sinine, suurte vahuste lainetega. Liiv on kuldne ja mitte selline nagu Eestis. Kui Eesti liiv on pigem ümmargune terake, siis siin on see ebaühtlane ehk justkui oleks miljonid merekarbid katki pillatud ja mere poolt pehmeks lihvitud.

Conspicious cliffs

Green Pool

Jakuzzi
Vesi on kristall selge!!!

Meie miljonidollari vaatega ööbimiskoha köök


Meie kaua oodatud uus töö!!!!!!!!!!!
Tegime suured ettevalmistused Lääne-Austraalia lõunakalda linnas Albanys ehk siis ostsime süüa ja muud nodi, et üle elada oma esimene töönädal. Jõudsime töökohta Frankland River – järjekordne veinipiirkond. Elamiskohaks oli väga mõnus asjandus kokkupandud – järjekordsed konteinerid olid üksteise kõrvale laotud, aga need olid seest suhteliselt mugavad (suur voodi, külmkapp, telekas) ning söögi tegemiseks ja pesemiseks olid veel kõrval mingid „metallmoodustised“ ehk siis elamistingimused siiani parimad. Kahjuks aga tööga nii lilleline polnud. Pidime viinamarja puudelt eemaldama uued võrsed, mis iseenesest on lihtne, aga tüütu töö. Kaks esimest päeva saime palka tunnitasuna, seejärel pidime palka hakkama saama tükkitööna ehk 9 senti puu eest, kuigi see ilmselt teile midagi ei ütle, siis meie kiired arvutused näitasid, et hakkame saama raha noh peaaegu poole vähem kui tunnitasuna saime. Taiplikud eestlased (meid oli seal 5 ehk siis Jane ja Harrolid Gingini ajast kah) kaks korda ei mõtle!!!!! Ühesõnaga me tulime sealt ära. Perrine jäi sinna.

Nüüdseks oleme leidnud endale peaaegu uued tööd. Ehk siis tüdrukutel on ja poistel peaaegu on. Kadri, Liina ja Jane lähevad Busseltoni lähedale viinamarja istandusse. Harrold ja Mati lähevad vb Gingini nädalaks ja pärast seda kaugemale southi raskemat mehetööd tegema J. Kõik on endiselt tore.


Tervitame!!!

20.10.09

Aeg laheb maru kiiresti. Nuudseks oleme ostnud endale auto, telgi, gaasipliidi ja muud tavaari millega matkata. Tunni ajaparast hakkame soitma linnast ara. Meid ootab jargmine t;;koht Albany lahedal. Kohaks oli vist Frankland vms. Vahepeal chillime Margaret Riversi rajoonis ja teistes ilusates linnades. Uritame naha vaalu, ilusat ilma, ookeani, palju loodust, suuri puid ja koike muud huvitavat. Kui aega saame siis kirjutame juba koigest lahemalt. Hektel on olnud maru kiire koguaeg :) Kalli kallid teile

Yle pika aja on mul v6imalus oma tegemistest aru anda.
Ma pole laisk- ma olen lihtsalt nagu segane to"o"tanud. Viimase na"dalal a"rkasin ma igal pa"eval 6.30, et minna lammaste pygamisele appi; ma sorteerisin pygatud villa, pressisin seda ja noh... ma ei taha nyyd uhkustada- va"a"nasin maha ja vedasin pygajale Ricky`le ette ~ 80 kiloseid va"ga 6ela iseloomuga ja"a"rasid. Oli tore.Vahejuhtumeid ja"tkus igasse pa"eva. Ma ka"ristasin oma pyksid pooleks, tegin salto p6genedes mind ryndava ja"a"ra eest, kohtasin erinevaid a"mblikke(myrgiseid), politsei ka"is jne... 6htupoolikul olin pubis ametis. Ja nii igapa"ev.
See na"dal on mul Wickepinis viimane. Tegelikult on veidi imelik siit a"ra minna. Ma olen nende inimestega 2 kuud koos olnud. M6ned on veidrad, m6ned on t6elised jobud, m6ned on lausa armastusva"a"rselt toredad. Veider on lahkuda teadmisega, et enamusi neist ei na"e ma suure t6ena"osusega enam kunagi. Aga kyllap see ra"nduri elu just selline olema peabki. Suurepa"raseid ma"lestusi sain ma ju terve hunniku ja see on k6ige olulisem

Liinu reisid L6unamaal

06.10.09

Tööst ja elust laiemalt!

Kuigi me natuke juba kirjutasime tööst siis kirjutame veidike põhjalikumalt veel kord! Kuna mina ehk Mati ja Kadri (kes magab, sest on pühapäeva hommik ja kell on 6) kirjutame ja parandame teineteise juttu, siis võib see mõnikord segadust tekkitada, kuna me mõlemad kasutame „mina“ vormi. Aga katsuge arusaada ja kui ei saagi aru siis see on normaalne, sest Austraalias käivad kõik asjad tagurpidi. Saite aru!?!

Ilm tundub et on lõpuks hakkanud paremaks minema. Päeval üle 20 kraadi ja päike võtab juba päris teravalt ning päev päevalt läheb soojemaks.


Tavaline Gingini tööpäev algab kell 5.20 hommikul. Hommikuks sööme piimakrõbinaid banaaniga ja teed. Lõuna võtame kaasa ja selle valmistasime eelmisel õhtul. Kell 6 hakkame sõitma töökaaslaste ja nende autoga istanduse poole. See on 25 km kaugusel ehk sõit kestab 20 min. Tööpäev algab kell 6.30. Istume vagurasti valges autokastis, seljas mitu pusa, sest külmad hommikud ja tuul teevad oma töö. Läbi istanduse on näha huvitavaid jaapani puid, mis õitsevad. Ja palju palju lõikamata männi puid. Männipuud mis vaiku välja ei aja ja mis tegelikult eestlastele kuskilt otsast mändi ei meenuta, aga neid on nii nii palju. Puud on istutatud ridadesse ja tavaliselt on ridadest moodustatud suured suured väljad. Mõned väljad on õnneks ka juba lõigatud, aga päris palju on veel teha. Kuna maa-ala on nii suur siis tööle läheme istanduse kontorist autokastis ja WC-sse viiakse kah autokastis.
Hommikul on kogu loodus värskelt märg. Selle jaoks on meil kilekotid, mis me kenasti oma jalgade otsa seome. Paar tundi kilekoti jooksu, säästab jalgu tervest päevast märgade jalgadega olemast. Hommikud on väga ilusad. Kerge karge udu ja ilus ilus vaade (Me tööpaik on kergelt mäeotsas). Igal inimesel on enamjaolt oma rida. Alguses kõik nohisevad oma puude kallal. Lõuna paiku hakkab kuskilt otsast vaikselt ka jutustamist kuulda. Esimene paus on 9.30 ja kestab 15 min. Seda kutsutakse smouko ehk siis suitsupaus. Siis me sööme natuke. Kõige tavalisem lõunasöök on võileivad. Iga maalane teeb neid omamoodi. Hollandlased juhuslikult või mitte, ei kasuta üldse võid. Kaks tükki armastavad väga sokolaadi ja pähkli võiet, nii et enamuselt on neil magusad võileivad vist. Süüakse ka lihtsalt juustu saiaga. Meil Matiga on rohkelt topitud kõike võimalikku vahele. Rahaliselt me muidugi kõike endale ei luba, kuid juustu, tomatit, võid ja sibulat ikka. Kaks nädalat sõime selliseid võileibu, nüüd on minul küllalt nendest. Üleeile panin vahele keedu muna ja eile tegin üldse riisi salatit kaasa. Ehk siis segasid riisi sisse maisi herne konservi ja hapukoore. Väga hea tuli, teen seda kindlasti ka järgmine nädal. Pidev saia söömine lihtsalt väsitab.
Teine paus on 12.30. see kestab 30 minutit. Tööpäev lõppeb kell 15.00. Eelmine ja üleeelmine nädal oli mitmeid vihmaseid päevi, kuid nüüd tundub, et kisub aina soojemaks. Töötades sumiseb pea kohal palju kärbseid ja kui hakkad vaikselt väsima tööst, ajavad nad tuju veel halvemaks. Tööpäeva lõpp on alati tore. Istud valge auto kastis, naudid tuult, vaadet ja tööpäeva lõppu- 100 dollarit jälle teenitud. Jõudes hosteli on kaks varjanti. Kas ootad natuke duššiga ja jood külma õlle/siidri või lähed kohe, et siis pärast nautida külma jooki. Mina kahjuks või siis õnneks õlut ei joo ja siider kah ei meki miskipärast. Õhtuti pooldan veini hoopis. Rahakotile kah kergem, sest 4 liitrine valgeveini kast maksab 13 dollarit, mis on väga hea hind. Veinid on olnud siiamaani kõik väga head. Õhtusöök on meil kaheks hollandlastega. Ehk siis ühel päeval teevad nemad, teisel päeval meie. Populaarseim on olnud riis brokoli ja porgandiga. Kuid oleme teinud ka igast muid toite näiteks spagette bolonese kastmega, praekartuleid peekoniga jne. Pubis on igapäev saadaval ka tasuta supp, mis ilmselgelt on mõeldud neile, kes pubist ka midagi ostavad – me oleme seda võimalust vahest kasutanud. Näiteks ostab keegi väikse õlle ja kogu meie meeskond marsib sisse ja sööb seejärel tasuta suppi. Tegelikult on see päris OK ja noh keegi peab selle suppi ju ära sööma. Ühekorra oleme koos süüa teinud ka Uus-Meremaalasega (Luke) ja see oli väga hea söök. Kui oled leidlik, siis saab täitsa hea hinna eest tervisliku toidu.
Meie Matiga oleme väga kokkuhoidlikud ja see teeb elu raskemaks, sest me elame kohaliku küla/linna ainsa pubi peal. Meie sõbrad Liz ja Gav on osavad pubi kasutajad ja nii mõnigi kord on kiusatus minna ja osta pubist õlut või süüa. Kuid siiamaani oleme üldjuhul vastu suutnud panna. Õhtuti me tavaliselt mängime kaarte (pokkerit), vaatame televiisorist Friendse või kui toimub midagi huvitavat pubis, külastame seda.

Inimesed kellega töötame.

Esimese tööpäeva hommik. Oleme Austraalia „ma ei tea mitme kümmnetuhandest istandusest“ ühes. Astume autost välja. Ütleme tulevastele töökaaslastele „Hello“!!!!
Pärast mõningast ingliskeelset viisakat juttuajamist kuulen kusakilt mingit eestikeelset sõna. Pärast selget ja kõlavat „Tere“ tuleb vastuseks „Tere“ „Tere“ „Tere“! Tööle pidi koos meiega tulema kokku 10 inimest, kelledest üks jäi tulemata ehk 9-st inimeset 5 olid eestlased. Kas tõesti ei ole enam kedagi Eestisse jäänud?
Praeguseks on meie töökollektiiv 10 liikmeline muhe seltskond.
Inimesed:
Peale meie on veel tööl Liz, kes on meil juba vana tuttutav. Hollandlane Gido (me kutsume teda Kuidoks, kuigi tegelt häältadakse Hrido) ja Marcia. Eestlased Harold ja Jane. Eestlane Dane koos oma austraalasest poissõbra John`iga. Uus-Meremaalane Luke, keda me kutsume Kiiviks, sest kõik Uus-Meremaalased on austraalias Kiivid. Luke on meist kõigist vanem looduslaps. Käib ringi paljajalu (väljaarvatud tööl, siis ta kannab töösaapaid), seljas on tal tavaliselt igivanana villane kampsun või siis lihtsalt t-särk ja ringi sõidab ta igivana Toyota Land Cruiseriga. Ta on muhe sell ja kui ta naeratab siis paljastuvad mõned üksikud alles jäänud katkised hambad, mis ajab naerma. Süüa teeb ta jube hästi, vähestest asjadest valmib lõpphea söök.
Teistest inimestest ei viitsi eriti kirjutada, nad kõik on toredad ja me saame hästi läbi.
Lisaks kohtame aegajalt kokk Cheff Cris`i, kes on meie pubis kokaks ja kes enamus aega joob õlut ja kui ta parajasti õlut ei joo siis suitsetab kanepit, seda kõike olenemata sellest kas ta töötab või mitte.

29.09.09

Hei hei...

Elu Gingin`is!?! Oleme end sisse seadnud Gingin pubi teisel korrusel. Kui raskeks saab veel ühe backpackeri elu teha? Pubi hindadest ei ole mõttet rääkida, kuna need on eesti rahasse ümber arvutatult suhteliselt krõbedad.... meiel natuke kallid ja kohalikele enam vähem taskukohased.

Laupäeval oli „AFL Grand Final“ austraalia reeglitega ameerika jalgpalli finaal. See on üleriiklik sündmus. Telekast hakkas juba hommikul väga vara vastav programm pihta.... saade kus on külalised ja räägitakse palju jalgpallist jne. Esimese poole mängust vaatasime enda juures ja teise poolaja vaatasime mängu all pubis. Austraalastel on kombeks väga palju tegeleda ennustamisega erinevatesse sportmängudesse, nii ka seekord. Pubi omanik oli mängu pannud 4000 dollarit (no nii kas kõik tegid kiire arvutuse kui palju eesti raha see on?) ja oh seda õnne ta võitis veits üle 3000 dollari vist ni et 4000 sai rohkem kui 7000. Loomulikult tehti see järel kogu baarile tasuta jook välja. Samuti võitis kokk (chef Cris – temast me veel räägime) 200 dollarit nii et sealt tuli meie kõigile teine tasuta õlu. Ja õhtu lõpuks tegi veel meie ülemuse poeg meile rummikokteilid välja, nii et vahest on päris hea olla õigel ajal õiges kohas ja backpacker.

Kusjuures, kuigi austraalias on baarid/pubid kallid, siis meie ilmselt oleme oma joogid/söögid kokkuvõttes erinevates pubides/baarides soodsamalt kättesaanud kui eestis tavaliselt. Sellest ei tasu järeldada et me kogu oma aja baarides veedame, lihtsalt need harvad korrad neid külastame siis meil on vedanud.

Jalgpalli melust just nii palju inimesi osa ei võtnud kui me arvasime, aga need kes kohal olid tegid päris palju kära.


Noh tööst siis nii palju, et oleme rahul, ainult töötunde oleksime tahtnud veidike rohkem kui meiel pragu võimaldatakse. Äratus on hommikul kell 5.20 välja sõidame hostelist kell 6 ja töö algab kell 6.30 ning lõpeb kell 3 ehk 8 tundi saame tööd teha päevas ning nii 5 päeva nädalas. See on okei aga meie raha kogumisele mõjuks mõned lisatunnid hästi. Töö ise on okste lõikamine tulevastelt mööblitarvis minevatelt puudelt. Tänase seisuga oleme ka ülepuhanud, kuna nädalavahetus oli vaba, esmaspäev oli vaba (Queens Birthday... millegi pärast tähistab West Australia seda 2 kuud hiljem!?!) ja kuna täna on sadanud kogu enne lõuna siis on ka tänane päev vaba. Õnneks on lootust kuivale ilmale nii et me eelarve saab kannatada, aga elame üle. Ning lisaks on suht nõme hommikul kell 5.20 ärgata ja siis avastada et tänane päev on vaba.

21.09.09

13. sept

Täna oli see päev kui me hakkasime tagasi Wydgee Stationisse minema. Hommikul tõttasime raskete kottidega East Perth Terminali, kust läks buss New Norsicasse. Sõitsime mõnusa bussiga 160 km linnast välja. Tekkis väike uni ja mugavusest oli raske lahkuda. Bussijuht oli tore ja andis nõu, et õigem koht hääletamaks Mt Magnetisse oleks 30 km pärast New Norsicat, sinna ta meid viiski.
Ootasime vb mingi natsa üle poole tunni, kui peale võttis meid naine nimega Donna. Mina pakkusin ta vanuseks alguses vb mingi 30 kuid tegelt oli ta 40. Sõit algas vaikselt, kuid lõpuks saime päris sõpradeks kohe. Kui olime vb mingi 20 min sõitnud, nägime tee ääres ilusaid lilli, neid oli väga palju seal. Kohe mõtlesime valjult, et peaks pilte tegema ja nii me peatusime fotosessiooniks. (Ahjaa, me ostsime endale fotoka, juhuu, Canon ixuse :D) Pärast seda mingi aja pärast tegime peatuse, sest möödusime autoga Rabbit proof fencist ehk siis Jänestele mõeldud aiast, mis kulgeb läbi lääne Austraalia põhimõtteliselt põhjast lõunasse. See tehti selleks, et sissetoodud jäneste ehk võõrliigi paljunemine ja levimine ei vohaks ida poole. Tegime peatuse ja pildisessiooni J.

Kus juures on olemas selline film nagu „Rabbit Proof Fence“ see on austraalia film ja räägib aborigeenidest ning sellest kuidas brittid neid kohtlesid kunagi – soovitame soojalt, kuigi ise me seda veel lõpuni näinud ei ole.

Donna jõi autos pudelist viskit koolaga (nagu meie Coolerid). Tundub, et see on siinmaal normaalne. Igastahes, lõpu poole hakkas tunne küll, et ta vist on natsa purjus, aga sellest hiljem. Pärast aia pildistamist, kohtasime emu keset teed. Donna jäi seisma ja ema emule järgnesid veel 7 poega. See muidugi põhjustas jälle fotosessiooni. Kuid kahjuks meie fotoka aku sai tühjaks. Andsime talle oma aadressi, nii et loodame, et ta saadab meile pilte. Pärast loomade kohtamist teel näitas ta meile oma auto peal kuidas ikka on õigem pidurdada. See oli nii naljakas. Ta lihtsalt lambist pidurdas äkki, algul korduvalt ja siis hiljem tõstis kiiruse üles ja siis pidurdas sujuvalt. Aga seoses pidurdamisega lendas ta jook maha ja terve auto oli alkoholi lõhna täis. Suht muigasin sisemas.
Donna ise on väga värviline inimene. Ta nimelt on töötanud ja ka tulevikus töötab iluterapeudina, kuid hetkel on tööline hoopis kaevanduses. Kaevanduses töötab ta nii suurte masinate taga kui ka logistikuna arvutite ja värkide taga. Siis talle meeldivad motikad, mängib trumme, kuid samas on asjapulk ka moemaailmas ning talle meeldib riietuda naiselikult. Noorena oli ta ka modell. Väga lihtne inimene kellega suhelda.

Vahepeal oli peatus Wubinis, kus Donna tankis oma über-uut-uhket (4000 km) VW Tiguani ja loomulikult ostis endale ka uue rummijoogi. Lõpuks me siis tegime peatuse ka Pans Fines (50 km enne farmi), kus ta tegi meile õlled välja. Istusime niisama, jõime õlut ja tegime üksteisest pilte. Kuigi nende lahjad alkohoolsed joogid on väikesed (350 ml) siis sellest hoolimata, juues neid tühja kõhupeale peavad need pähe hakkama. Igatahes Mati tagasihoidlik arvamus on et Donna oli meeldivalt „svipsis“ ja Kadri oli meeldivalt „heas tujus“ ning Mati niisama muheles.
Lõpuks kui jõudsime farmi (ta muidugi sõidutas meid maja ukse ette) oli mul käes poolik õlu pudel ja ees nägu täis naeru. Oeh, ma kohe ütlesin talle, et mul on nüüd palju millest kirjutada, sest kogu see reis oli nii vahva.
Saime ka teada, et austraallasetel on spetsiaalset nimed erinevatele inimestele, näiteks rekkajuhid on truckyd, maalt pärit olevad inimesed on buchid, farmerid on cockyd. Siis lendas meil üks kärbes autos ringi, tema oli flowy. Kängurusid kutsuvad roodeks ja nende beebisid ehk poegasid, Joeydeks. Austraalia kauboid on „Ringerid“ ja mees ringerid on jackarood ning nais ringerid on jillirood.
Vot selline vahva reis oligi. Nüüd oleme siin samas kohas, samas toas, kus nädal aega tagasi. Meiega on siin ka 2 Iiri tüdrukut ja 1 Iiri poiss. Eks näis kuidas nad vastu peavad ja kuidas olemine hakkab olema J.




13. septembri retsepti soovitus:

Kuidas „thinida“ virsikuid.

Selleks et „thinida“(harvendada) virsikuid on vaja:
2 pikka eestlast
1 lühike iirlane
3 „trolley“(ratastelpukk)

Hommikul kell 8 aja eestlased ja iirlane virsikupuude juurde ja käsi neil väikseid ja viletsaid virsikuid noppima hakkata (jättes ilusamad puuotsa kosuma). Seejärel sõida ise autoga minema. Käi aegajalt kontrollimas ja käsi eestlastel ja iirlasel kiirustada. Õhtu kell 5 aja eestlased ja iirlane virsikupuude juurest minema. Kontrolli tulemust.
Kui kõik on hästi siis oledgi valmistanud oma esimese „peach thining“u.

14. septembri repsepti soovitus:

Kuidas mõõta iirlase IQ.

Selleks et mõõta iirlase IQ on sul vaja:
1 iirlane
1 päikseline austraalia ilm
1 meloni põld

Hommikul sunni iirlane meloneid istutama. Hoolitse selle eest, et keskpäeval oleks sul piisavalt meloni taimi ja iirlasel oleks käed/jalad tööd täis.
Õhtul küsi iirlaselt iroonilisel toonil kui suur on su IQ. Seejärel küsi kus on su päiksekreem?!? Ning lõpuks hinda ta punase naha järgi ta IQ-d. (Tõenäoliselt on see umbes 90).

15. septembri vanasõna:

Clean house is a sign of wasted life!





Rikkuse valem.

Pärast pikki tunde virsikute harvendamist olen ma välja mõelnud järjekordse rikkuse valemi. Selle valemi abil muidugi pururikkaks ei saa, aga noh jõukaks võib küll saada - eesti mõistes.
Igatahes pead sa natuke oskama inglise keelt ja seejärel tee endale eestis rekajuhiload. Seejärel tee paarkuud tööd AS Eesti Põlevkivis (suvaline töö, nt koristaja) ning osta lennupilet austraaliasse – sõida austraaliasse. Mine tööbüroosse, ütle et oled kogemustega kaevanduse töötaja. Oota mõni päev ja asu pärast telefoni kõnet tööle kaevanduses. Tee tööd graafiku alusel 2 nädalat tööl ja 1 nädal vaba. Oota oma pangaarvele ilusaid numbreid. Mõne aja möödudes oled jõukas.

21. sept

Tere jälle üle mõne pika aja!

Nüüdseks olema tagasi teel Perthi ja õhtuks oleme juba uues kohas Gingin.
Veetsime taaskord suhteliselt sujuva nädala Wydgee Stationis. Kõik muu oli nagu alati aga töö oli ikka üle mõistuse igav. Ilmselt oleme sama igavat tööd teinud ka eestis, aga kindlasti mitte nii kaua järjest. 8 päeva virsikupuu vahtimist on ikka liig mis liig.
Nädala kokkuvõtteks. Ilmad olid väga mõnsad – saime päikest ja tuult. Nägime oma austraalia esimese elusa känguruu (siiani ainsa), sisaliku (umbes meeter ja mõnikümment sentimeetrit), tegime oma esimese „bush walking“ ja kohtasime 3 iirlast. Mõõtsime ühe iirlase IQ, teise iirlasega ei teinud midagi ning kolmandaga saime hästi läbi ja andsime oma telefoni numbrid talle.
Samuti kohtusime 2 hollandlasega (Kuido ja MarieUnderGround). Nemad tulid Wydgee`sse tööle ja ütlesid et me lähme kõik koos järgmisse kohta (Gingin) tööle. Meie ei teadnud asjast otseloomulikult midagi. Ehk siis tööbüroo soomlasest tädi Marion oli meile juba järgmise töö valmis pannud. Lahe! Mugav!
Sellega seeoses on meil pärst 8 päeva tööd 1 puhkepäev ja siis taas töö. Loodetavasti on Gingin`is mobiililevi ja natuke interneti.

Igatahes on meil kõik endiselt kontrolli all. Vahest võtame meelelahutuseks ühe õlle ja tunneme end mõnsalt.

Aga mul on nüüd tekkinud ka mõned küsimused. Kuna meie interneti kasutus aeg on suhteliselt piiratud, siis ei ole meil aega surfata ja otsida vastuseid elulistele küsimustele!!! Äkkist mõni usin teadja viitsib meile kommentaaridesse vastata.

Milline on aafrika kõige ohtlikum loom? (mis iganes moel)
Kui mürgine on nõudepesu vahend? (jama selles, et austraalased, iirlased, hollandlased, inglased ja kes teab kes veel, pesevad nõusi veega täidetud kraanikausis, veele on lisatud nõudepesu vahendit ning siis nad ei loputa nõusi veega vaid panevad restile kuivama või kuivataad rätikuga. Jestas kui palju seda jama me nüüd oleme endale sisse söönd ja joond. Nagu peaks ju ikka loputama nõusi veega?!?)

Ma elasin pyhapa"eval yle suure jalgpalli hooaja l6pupeo. Oi ma olen uhke. Wickepin'i meeskond sai kyll teise koha, aga pidu kestis sellest hoolimata teisipa"eva hommikuni (6nneks kyll mitte meie pubis). Ytleme nii, et terve pyhapa"eva 6htu jooksin ma ringi ja yritasin purjus jalgpallurite eest k6rvale p6igata. See mul ka 6nnestus ja hommikul kell 2 l6petasime me va"ikeste drinkidega oma pika ja va"sitava pa"eva.

Tegemist on mul siin juba rohkem. Inimesed s6idutavad mind linna, ka"in farmides ja teiste backpackeritega pikemaid ja lyhemaid matku tegemas. Homme ja ylehomme la"hen ma yhte farmi to"o"d tegema. See on niio"elda t6uja"a"rade aretusfarm, kus reedel toimub yks WA olulisematest oksjonitest(sellest farmist pa"rit ja"a"rade hinnad k6iguvad 13400 ja 8000 taala vahel) ja ma osalen ettevalmistustes ja la"hen ka ilmselt okjonile appi. Oioi kui p6nev...

Ma panin yles ka m6ned pildid www.flickr.com/photos/liinaolisiin/

Tagasi Farmi

Sau plau.... Kadri ja Mati l'hevad nyyd tagasi Wydgee Stationi ja ilmselt 2 n'dalaks aga mine sa tea 'kki ka lyhemaks voi kauemaks ajaks. Igatahes ei ole me homsest j'lle enam ei interneti ega mobiili ulatuses... aga kui kellegi peaks tekkima hirmus vajadus voi igatsus meiega r''kida siis Wydgee Stationi tel nr on 99635819 ja suure toen'osusega saate te sellisel juhul r''kida esmalt Katega.

Cheers mate!!!!!

10.09.09

Tere õhtust!

Õpetasime Wydgee Stationis meie inglasest sõbrale Gavinile (ärge arvakegi et te oskate seda nime hääldada) eesti keelse väljendi „ei viitsi“. Tema suus kõlab see nagu oleks seda öelnud itaalane „ ei viiiitsi“ – rõhutades iga tähte, väga kõrgel ja üleval toonil.
Igatahes et järgnevat lugu lugedes ei tekiks teil Gav`ist valet muljet proovin ennem teda natuke kirjeldada ja iseloomustada – niivõrd kui ma tead üldse ise tean.
Niisiis Gavin on 26 aastane inglise noormees. Sündinud ja kasvanud Londoni lähistel. Räägib suhteliselt selget inglise keel (vähemalt meiega – kui ta austraalasega räägib, siis me kõigest aru ei saa). Oma praeguse tydruksõbra Elizabetiga kohtusid nad umbes 2,5 aastat tagasi. Nad on kahekesi ringirännanud ja ka vahepeal hollandis või kusagil paiksed olnud (Elizabet on hollandlane). Mingil hetkel peatusid nad näiteks Tais ja et elatist teenida, siis müüsid nad läbi interneti ameeriklastele Taist ostetud odavaid võlts kaubamärgi riideid jne(kes ei ihkaks Armani pükse või Luis Vitooni käekotti). Praegu on nad meiesugused ehk töötavad, et veel veits Austraalias reisida. Järgmise aasta mai kuus on neil pulmad Las Vegases – ma väga loodan, et neil läheb kõik hästi ja nad tõesti abielluvad siis.
Njah ilus ja armas lugu noortest, kes on teine teist leidnud. Mis aga muudab Gav`ini nii teistsuguseks? Kas teil on ema? isa? õde? vend? Ikka vist on, Gavini mõlemad vanemad surid vähki ning õdesid/vendasi tal ei ole – päris julm? Temale on igatahes saatust jagatud topelt ja siis veel üks ports.
Tegelikult on Gav väga lahe ja mõnusa olemisega tüüp, kes oskab nalja teha ja kellega saab niisama mittemillestki rääkida.

Kas teatsite: Austraalias tuleb lisaks sellele et sa tasulisel parkimis alal paned oma autole vastava märgise, et sa oled maksnud parkimise eest, ka auto ninaga õiges suunas parkida vastasel korral saad selle eest trahvi!!!!!!! Kui loll on see????

Noh kui kõik hästi läheb siis loodetavasti tulevad Gav ja Liz kunagi meiel eestisse külla. Sest laulupidu, saun, murdmasuusatamine jne millest me neile rääkisime tundsid neile piisavalt ajulagedad ning samas ägedad, et seda ise vaatama tulla.

Aga nüüd siis see komejant mille pärast ma olin sunnitud teie üleüldse Gavi tutvustama. Nimelt sai ta Perthis väga hea töökoha. Ta peab Perthi vanadest ühistranspordi bussidest mingit vana ja katkist sisustust väljakiskuma ja siis uued detailid asemele panema. Töö oli algselt mõeldud austraalastele aga ta ikkagi kandideeris ja kuna ta on inglane siis pigistati silm kinni ja lubati ta tööle võtta. Enne tööd oli kohustuslik tervisekontroll, kus ta tegi kõik võimalike kükke ja muid harjutusi ja loomulikult uriini proov – kontrollimaks ega ta alkohooli või narkootikumidega ei liialda.
Pärast esimest 4 tundi tööd tuli Gavini juurde tema ülemus ja ütles et ta on vallandatud kuna ta proovist leiti kanepi suitsetamis jälgi.
Gavin oli eelnevalt ostnud 150 dollari eest mingi kehapuhastus komplekti ehk 25 tabletti poole tunni jooksul sissesöönud ja mingit vedeliku suures koguses veel peale joonud - aga nagu näha siis see ei aidanud. Järgmiseks tellis ta internetist võltsuriini. Aga see ei jõudnud kohale. Kuna kõik Gavini sõbrad on kah „pühapäeva“ suitsetajad siis polnud ka nendest abi.
No ja kes võiks olla veel täiuslikuma ja puhtama uriini omanik, kui mitte eestlane Mati. „Mõeldud, tehtud“. Täna hommikul oli Gav meie hosteli ukse taga ja ulatas mulle kaks väikest pudelit. Pärast mõningasi ponnistusi ulatasin ma need talle tagasi ja tema ruttas arstide juurde. Kuid selleks, et proovi saaks võtta, peab olema uriin õige temperatuuriga ja just väljutatud ehk kohapeal tehtud. Selleks pidi Gav need väikesed pudelid omale püksi toppima ja soojas hoidma. Ning kui ta proovi annab, siis teeb ta seda kellegi järelvalve all. Varsti saame teada kuidas läks!!!!!! J

Kadri jätkab. . .
J Nii veider kui see lugu ka poleks, lõppes kõik väga hästi. Ehk siis pooleteise tunni jooksul saatis Gav sõnumi, et proov läks läbi ja ta õnnistatud töökoht on tagatud. Kuid kui meie, eestlased, hakkasime mõtlema, mida kõike ta selle nimel tegi, oleksime vist asja katki jätnud või maitia. . . Tellida neti kaudu mingeid tablette ja siis hiljem veel võltsuriini ja siis veel kanda kellegi teise uriini jalgevahel, hmmm. Igatahes, me oleme tema üle õnnelikud ja muidugi tasuta saadud õlu ja vein pubis kulusid kah marjaks ära J

10.09.09

Tegime hommikuks pannkooke, mõnus oli. Nüüd istume voodis ja naudime hommikut täiskõhtudega. Viimastel päevadel siin Perthis oleme palju ringi kõndinud. Isegi nii palju, et võiks arvata ühe päeva kilometraasiks vähemalt 10. Asi selles, et oli ilus päikseline ilm ja mina tahtsin väga minna randa ning pärast Perthi küljeall asuvasse Fremantalisse. Kuid rahaga oli meil kitsas käes ja arvasime, et kaugel see Fremantal sealt rannast ikka on. Ja algul oli ka tore niisama mööda randa kõndida. Mingi aeg kõndides märkasime silti, et Fremantalisse on 5,9 km. See pani küll korraks mõtlema, et ehk otsime rongi peatuse üles. Kuid seda me ei leidnud, nii et läksime aina edasi. Rongi peatust me ei leidnudki ja Fremantalisse jõudsime suhteliselt vaiksete, väsinutena ja tujuta. Järgmine päev ehk siis eile tahtsime näha elus känguruusid (hetkel oleme näinud vaid surnuid). Oleme kuulnud, et ühe väikese saare peal siin Swan riveris peaks neid leiduma. Nii me siis seal käisimegi. Mati jooksis küll ühe puhma juurest teise juurde, lootes lebotavaid loomi sealt leida aga tutkit. Kui me sinna läksime bussiga, siis tagasi tulime loomulikult jala :P, see polnud õnneks nii pikk matk, kuid sportlik kindlasti. Külastasime vahepeal ka ühte lastemänguväljakut, kus ma tõdesin fakti, et mehed jäävad alati poisikesteks :D Ehk siis Mati kiikus eriti suurel hool, nägu naerul, siis turnis mingi laste atraktsiooni peal, pärast kookis väiksest tiigist golfi palli välja ja hakkas sellega mängima. Ma niimoodi vaikselt vaatasin ta tegevust pealt ja muhelesin J tore tore.
Igastahes tuleviku plaanid on meil veel hägused. Ootame kõnet,mis teeks nad selgemaks. Võib juhtuda, et lähme tagasi vanasse farmi noori virsikuid noppima, et ilusamad saaksid suuremaks/tervemaks kasvada. Aga võib juhtuda, et õnn naeratab ka kuskilt mujalt.

Muide eilses lehes „Western Australia“ (09.09.2009) märkasin ma esimest jõulu teemalist kuulutust – a la - Tule ja osta varakult omale vajalikud jõulukaunistused. Ise on muidugi austraalased rahul, et jõulude aeg on neil 35-40 kraadi sooja?!?!

Kadri naudib vaadet kõrgel kõrgel reka istmel, rekka nimi oli "Corn Duster" see tähendab lennukit, mis pihustab mürki maispõllule ehk kiiresti sõitev riistapuu. Mina olen kaugel kaugel tagaistmel/voodil.

Kadri paneb puusse kohe!

Puust

Puusssee

See on meie "tea time break" kus me manustasime kas lahustuvat kohvi või musta teed piimaga ning loomulikult väike küpsis.

No nii, minu kõige lemmikum apelsin

Esimest korda autoroolis, kus kõik on valetepidi :)

Niimoodi ma tungisin põõsasse ja hakkasin teda harvendama

6 september
Kadri kord kirjutada vahelduseks.

Lugesin just Mati kirja ja oi kuidas ta ikka oskab kiirkirja koos vigadega hästi kirjutada J. Aga millest ma siis rääkida tahtsin. Tahtsin rääkida sellest farmist kus me olime. Farm oli vist nende jaoks väike, meie jaoks suur. Lähimad naabrid a la 40 km kaugusel. Suur tee oli lähedal, nii et pidevalt oli kuulda möödakihutavaid rekasid ja rändureid. Ei oskagi öelda kas loodus on seal ilus. Kui ära harjuda on see suht üksluine ehk kokkuvõtvalt punane puhmastik. Hetkel on kevad käes, see tähendab ka seda et paljud põõsad ja taimed õitsevad. Kuid enamuses on toonid ikkagi punased. Enne päikese loojumist on näha ühelt poolt pimenevat sinakat taevast ja teiselt poolt oranzikat taevast, kui oleks ka pilved taevas siis meenutavad nad vana renessaansi maali. Väga ilus. Ööd on kah väga ilusad. Kuu paistis selgelt koos tähtede ja linnuteega. Õues kõndimiseks ei olnud taskulampi vajagi. Kõigil hoonetel ja puudel on maagiline kuma.
Kohtasime ka meie esimest ohtlikku looma ehk siis Redback spiderit ehk siis punaselgset ämblikku. Neile meeldib konutada pimedates nurkades, näiteks plastmass aiatoolide all. Sealt me just kaks tükki leidsimegi, pildistasime neid ja siis tapsime. Julm küll aga endal ohutum tunne pärast. Nad ei tohiks täiskasvanut tervet inimest tappa, kuid vanematele ja lastele on ta surmav. Sarnane vb rästikuga. Apelsini puid pügades leidsin kah ühe, siis oli küll kõhe tunne. Sest me istume oma näo ja kätega lehtedele väga lähedal koguaeg ja just ühe lehe alt ma redbacki leidsingi.
Puude pügamine oli tore, sain rakendada natuke oma kunsti meelt :P ehk siis metsakasvanud põõsast vormid kena puu. Kuid kahekesi oli farmis ikkagi igav. Üritasime filme vaadata aga kaugele me ei jõudnud. Üritasime ka sõbruneda pererahvaga aga ikka tundus, et me oleme neil ees, nii see olemine seal vb natuke raskeks muutus. Kuid pärast väikest puhkus oleme jälle valmis ja siis me juba teame kuidas asjalood olema hakkavad. Ehk oskame ennast ka paremini ettevalmistada, näiteks võtan kaasa jogurtit J. Jogurtit just sellepärast, et me sõime seal palju röstsaia ja sellest saab ruttu nisu täis, kehale ei mõju kah just hästi. Ja jogurtid on siin head, praegu linnas olles naudin iga päev J.
Meie tööpäev nägi välja nii: kell äratas meid 6.50. Siis tegime silmad lahti ja jäime ootama generaatori töölepanekut. See tõi elamisse élektri. Elektrit meil küll vaja hommikul ei olnud, kuid see tähedas, et ka pererahvas on üles ärganud. Näiteks kui oli vihmane ilm, siis generator pandi tööle hiljem ja see tähendas et me võime kauem laiselda, sest vihmas ei saa tööd teha. Kuuldes generaatorit panime oma mustad määrdunud tööriided selga. Riided muutusid iga päevaga jäledamaks. Me küll pesime mõnda särki aga kuna nad ei kuivanud järgmiseks päevaks ära siis ei saanud me neid ka pesta, sest korralike särke ei tahtnud kasutusele võtta. Põhimõtteliselt need riided mida põllul kannad jäävadki põllu riieteks, neist ei saa enam punast värvi maha. Igastahes panime riided selga ja läksime hommikust sööma pererahva majja. Hommikuks oli kas krõbinad piimaga või röstsai juustuga, kuhu vahel anti peale ka sinki, tomatit või snowbeanse. Viimased on nagu herned aga sööd neid koos kaunadega, täitsa ok asjad. Samal ajal kui sõime , tegime endale kaasa ka lõunasöögi. Lõunasöök tähedas siis röstsaia, millele oli vahele pandud kah kõike seda sama jama, mis hommikul anti. Kui söödud, ootad, mil peremees Bill valmis sai oma asjadega ja võis sõit põldudepoole alata. Tavaliselt jõudsime põllule alles 8.30. Teed tööd paar tundi ja siis on paus, kus puhkad juues musta teed piima ja suhkruga ning sinna juurde ka paar küpsist. Lõuna ajal sõid ära ka oma võileivad ja nii see tööpäev läkski. Praegu ma ei taha musta teed inglise moodi, sest see meenutab nii väga farmi. Kuigi enda imestuseks mulle see meeldis. Nii et prooviga kah.
Reedel oli meie viimane tööpäev ja otsustasime laupäeval proovida hääletamist. Bussid on väga kallid ja ei olnud tahtmist oma esimest palka kohe vähendada bussi piletitega. Auto peale saime kiiresti. Ehk siis meid võttis peale suur reka, millel oli 3 haagist taga. Esimene tunne, kui sinna kõrgele torni ronisin, oli nagu oleks roninud rongi esi otsa, Teed polnud üldse näha vaid suurt reka nina. Rekad on siin nagu ikka Ameerika filmist, mitte nagu meie väikesed Eesti omad. Sõidutajaks oli ehte austraallane. Tema inglise keelest oli suhtelist raske aru saada alguses, kuid eks tuli mitu korda küsida üle, siis lõpuks selgus ka jutu iva J. Ei teagi, mis ta nimi oli aga ta suitsetas väga palju. Mati luges ära, et kogu reisi jooksul suitsetas ta 13 suitsu. Pärast kui kohal olime, tundsin ennast ehtsa konina, jube. Tundsin et olen ise nikotiini laksu all, õõh. Reis läks kiiresti ja sujuvalt. 90 dollari asemel maksime 3.60, mis oli rongi pilet äärelinnast kesklinna, väga mõnus. Rekamees naeris koguaeg ja tihti ei saanud ta jutule pihta siis lihtsalt muheled kaasa, küsimärk otsaees J
Nüüd me istume Perthis backpackerite hostelis. Naudime vabasid hommikuid, lõunad ja õhtuid J homme on tõsisem tööpäev, ehk siis otsime jah uut tööd, vana töö on küll tagavaraks võtta, sest meid kutsuti sinna tagasi 14 septembril, kuid ehk veab ja saame midagi huvitavamat. Kui ilmad lubavad siis tahaks minna veel ookeani äärde, jalutada seal kus pole veel käidud jne vaadata Perthi. Kuigi kõik huvitavamad asjad on vist kesklinna kandis juba nähtud. Mõtlesime ehk on võimalik rentida jalgratast vms, tegelt oleks päris tore sõita motikaga ringi.

Tere pühapäeva hommikuist. Meie oleme Kadriga taas tsivilisatsiooni jõudnud. Natuke on heameel kah ja nüüd oleme siis ametlikult saanud oma esimese palgatseki, just nimelt palgatseki, ning asume lebopühapäeva esmaspäeval taas tööd otsima. Põhimõteliselt oleks meil samas farmis (Wydgee Station) nädalapärast taas töö olemas, aga me ikka otsime uut ja huvitavamet ja tasuvamat. Igatahes. Meie arbuuside ja melonite istutamis värkidest me juba kirjutasime.... võibolla siis veel niipalju et Kadri seda tööd enam teha ei taha, mina võiksin veel teha, aga jah, niipalju kükke ei ole ma ilmselt veel kunagi järjest teind kui ma seal melonipõllul tegin nii et lihtsate killast see töö ei olnud ja võimalusel ma ikkagi väldiks seda. Pärast 5 päevast tõusude/mõõnadega istutamist said Billil taimed otsa ning kuna Gavin sai tööpakkumise Perthist, siis esmaspäeval nad läksid Leez´ga Wydgee Stationist ära. Meiel aga pakkus Bill veel tööd, milleks oli apelsinipuude pügamine ehk "pruning". Töö iseenesest oli tunduvalt lihtsam ja ka veidike huvitavam sest nüüd tuli oma ajurakukesi pingutada ja otsustada milline oks nüüd siis ikka ei sobi sinna puu otsa jne. Tööriistadeks olid sellised eriti julmad oksakäärid mis plaksatasid kokku suruõhu abil (kääridel oli voolik taga ja põlluservas tuksius bensumootoriga kompressor) ja lõikasid suht probleemideta läbi isegi 2 cm läbimõõduga oksad. No vot töö läks nagu ikka – ludinal – õhtuks olime muidugi väsinud, aga vähemalt ei tapnud see töö me liigeseid ja lihaseid, tundsime endid taas inimestena, puudusid robotlikud liigutused.
Kuigi apelsinide hooaeg oli just ennem läbi saanud oli vahest selline tunne et mõnede puude otsast ei ole apelsiine korjatudki, nii plaju oli neid veel seal. Ma arvan et need 10 päeva Wydgee Stationis sõin ma ära samapalju apelsiine kui ma olen söönud eelmise 10 aasta jooksul, ja kui head need veel olid … nämm nämmm…nämmmmm.
Kuna vahepeal oli ka Roy farmist ära läinud siis Bill ei viitsinud meid ise põllule viia (a la 7 km) ja meiel usaldati automobiil Nissan Patrol. See oli päris änks istuda valelpool ja sõita valel pool teed ja teha kõiki asju autoroolis valetpidi ning samas tegelt teed sa kõiki asju õigesti, sest sa oled ju peaalaspidi J.
No vot nii me päevad läksid.
Vahepeal olid Billile ja Katele külla tulnuid keegi sugulane, kelle nime me siin kohal hästi ei mäleta, aga kutsume teda Vietnami sõjaveteran David, koos oma elukaaslase Gloriga. No vot vist esimesed tõelised ausid (lahked ja sõbralikud ja niisama muretud ning muhedad). Sõitsid ringi üüber üüber uhke Land Cruiseriga ja üüber üüber uhke vagun elamuga.

No me siis üritame meenutada meenutad ja oma mõningatest juhtumistest veel kirjutada. ja mõned fotod tulevad kah eriti halva kvaliteediga , aga praegu me ei viitsi hästi

Cheers mate!!!!!!!

Paistab, et ma ja"a"n siia tillukesse Wickerpin'i veidi kauemaks, kui ma esialgu plaasin. Ja see ei olegi nii hull. Ma hakkan siin vaikselt kohalikega s6brunema ja pealegi said Kadri ja Mati p6hjapool ka mingi va"ikese to"o"otsa ja seet6ttu oleks Perthi'i tagasiminek suhteliselt m6ttetu.
Viimastel pa"evadel on siin yldse veidi p6nevam olnud. Ka"isin 84 aastase Frank'i farmi ja valdusi vaatamas (maid on tal ja ta perekonnal ~15000 ha ja see pidi suht va"he veel olema).
Pa"eva tippsyndmuseks oli aga ka"nguru na"gemine. See oli aga kahjuks ysna surnult tee a"a"res maas. Franki arvates oli see umbes 200 taalane kahju; autole st.(elus ka"ngurutest ei hooli siin keegi). Teiseks sain ma esimest korda Austraalia pinnal ja valel teepoolel autoga s6ita. Ilmselgelt oli see suht hirmus kogemus, sest koguaeg on tahtmine paremale t6mmata ja suunatulede asemel panin pidevalt klaasipuhasteid to"o"le :D