Alljärgnev teks võib sisaldada Mati väljamõeldud võõrsõnu, millel ei pruugi mingit tähendust olla, kuid kahjuks oleks ilma nendeta jutukirjutamine võimatu. Meeldidvat lugemist..... alati teie MatiKadriLiina

Jok jätta!

Kas on tõsi, et kõik eestlased jäävad varsti seagrippi?

Austraalias otsi siga taga tikutulega. Lausa võimatu, alatasa takerdud sa lehma sabasse või komistad määgiva lamba otsa, isegi laamat ja känguru on lihtsam leida kui siga. Siga tuleks Austraalias punasesse raamatusse kanda. Ja nüüd on nad veel gripist ohustatud – väga kurb.

Kõigest hoolimata oleme otsustanud Eestisse mitte veel naasta, kuna peame aitama „vaestel“ Austraalia farmeritel vilja koristada ning loodame, et võitluses seagripiga saate te ise hakkama.

Kuidas meil siis läheb – võitluses tööturuga. Vastan – hästi.
Tüdrukud (Kadri, Liina, Jane) tegelevad endiselt maailma igavamate viinamarjadega. Vahest segavad neid mõningased vihmapuhangud.
Mina ja Harold olime veel eelmine kolmapäeva hommikul töötud, aga pärastlõunal tegime juba tööd – kiirelt muutus. Saime kõne ühest tööbüroost (kusjuures me absoluutselt ei lootnud neile) ja tegime välkvisiidi naaberlinna Bunbury, täitsime järjekordse hunniku pabereid, vaatasime tööohutus videosid ning kihutasime tööle.
Tööks on varsti avatava autovaruosade kauplus/lao täitmine kaubaga. Kontrollime lattu tulevate kaupade kogust saatelehtede järgi ning seejärel veame kauba mööda ladu riiulitesse laiali. Siiani kõige lihtsam ja tasuvam töö Austraalias. Alguses pidi meil tööd olema ainult 1 nädalaks, aga kuna me vist meeldime neile siis oleme ka sellel nädala seal tööl. Seltskond ei ole väga suur, aga saame ülemustega hästi läbi ning vahest on päris huvitav leida erinevat „nänni“ suurtest pappkastidest.

Kuna tüdrukud väga usinasti blogeerida ei viitsi, siis peate teie tegelema veits ironiseerimisega ning selle, mida nemad tunnevad ja mõtlevad, minu kirjutatud ridade vahelt välja lugema. Aga kuna ma juba tean, et te selles väga osavad ei ole, siis püüan natuke neist ise kirjutada.
Tänaseks on nad 3 nädalat igavate viinamarjade vahel istunud ning nende kõrgharitud silmavaatest (loe: silmapeegeldus) ei ole väga palju järele jäänud. Alguses paradiisina tundunud Austraaliast ja sellel õitsval järjel olevast põllumajandusest on nende kujutelmades järele jäänud vaid ahervaremed ning kõigele lisaks käib päike tagurpidi. Noh tegelikult on ikka igapäevased rõõmud siiski olemas ja Austraalia unelm on endiselt meie meeltes. Ja see, mida ma kirjutan, ärge seda nüüd 100% tõena võtke.

Täna on pühapäev ja lähme Busseltoni ümbrusega tutvuma ning loodetavasti saab ka varbad jälle ookeani.

Kohtumiseni internetis

Mighty Katriin Leena!!!!!!!!