Blog ehk WeBlog ehk sündmuste salvestamine kuhugi interneti maailma. Ja kes ei tea, mis tähendab Vagabund/Vagabond .... noh uurigu järgi!!!!

Me oleme tegelikult „kokku kirjutanud“ päris mitmeid jutte, mis meie blogisse jõudnud ei olegi, vaid on rännanud arvuti „Recycle Bin“i. Tihtipeale on õhtuti vaba aega, mida võiks kasutada blogi kirjutamiseks, aga mõeldes tagasi päevale või paarile, siis midagi eriliselt märkimisväärset meie jaoks juhtunud ei olegi. Njah – kui nüüd mõtlema hakkata, siis me oleme teiselpool maakera – Austraalias – kuidas ei ole midagi erilist juhtunud? Igapäev juhtub midagi erilist – me oleme igapäev Austraalias – veits eriline, või mis?
Suures „laastus“ võib meie olemise/tegemise kolmeks jagada – tööotsimine, töötamine ja puhkamine. Kõigi nende tegevuste juurde kuulub iga kord endas, teistes ja ümbritsevas millegi uue avastmine .
Nii eriline kui ka Austraalia ei oleks, tekitab ühes ja samas olukorras olemine teatavat igapäeva rutiini (mis võib vahest päris hea olla). Ning kui tekib rutiin, siis tekib ka arvamus, et nagu midagi erilist ei juhtuks – kõik on igapäevane – ja no mis ma siis ikka neile sinna Eestisse kirjutan.
Millest meie rutiine päev siis koosneb:
äratus – tööpäevad algavad varakult ehk tõusma peab veel varem. Ka nädalavahetustel ei ole mina veel üle kella 8 maganud ja suhteliselt tavaline on ärgata laupäeval ja pühapäeval kell 6. Eestis olles sai ikka kauem magatud. Põhjuseks on ilmselt koduseinad, sest oma toas ja oma voodis on nädalavahetuse hommikul ikka väga mõnus niisama lebotada. Siin on hommikust saati mingi kihk, minna midagi kuhugi uurima ja tihtipeale pead oma väikest toakest teistega jagama, nii et mis sa seal ikka pikalt põõnad. Telgis magades, aga ärkad vara, sest läksid varam magama.... endiselt läheb hiljemalt 7 pimedaks ja lõket ei tohi enam tuleohu pärast teha. Kaheksast või ühekasast tavaliselt magatakse.
hommikusöök – austraallaste hommikusöök on hommikuhelbed ja röstsai (peale määrib tõeline austraallane Vegematet ehk mingi soolane must määre, mida keegi peale austraalste ei söö). Meie sööme kas kaerahelbeputru, väikest võikut (kui ei viitsi putru teha), helbeid või nädalavahetusel praemuna. Telkimise tarvis on meil kaasas gaasipõleti, pott ja pann ning muud jandid, mis kuluvad söögitegemiseks ära.
töö – farmitöö, jah tõsi Eestis me seda ei teeks. Kuigi palk on Eesti mõistes hea, siis töö on üldjuhul siiani igav olnud. Kuna töötamise ajal on lihtne toiduga odavalt läbi ajada ja muid kulusi ei ole (välja arvatud majutus ja õlu/vein/siider) siis raha kõrvale panna tulevaseks puhkuse perioodiks on täiest võimalik. Teoreetiliselt oleks võimalik hakkama saada 50-50 (komsi-komsa) ehk poolaega töötad, pool aega reisid – meil on muidugi tänu auto ostule ja muule jandile tunduvalt rohkem aega kulutatud ja tulevikus kah ilmselt teeme veidike rohkem tööd kui reisime – eks paistab.
peale tööd- väga õnnis tunne on pärast väsitavat tööpäeva „koju“ sõita ja istuda niisama päikese käes, juua üks väike õlu ja mõtiskleda .... oehhhh..... Minu (Mati) rekord on 35 kraadi Celsiust ja mitte ühtegi pilve .... , nii et tõesti on hea veits istuda.... ja siis pesema.
õhtusöök – potid/pannid tulele (siiani ei ole ma veel kohanud ühtegi elektripliiti). Kõik muu nagu oleks sama nagu Eestis aga kartul on siin kohutav, selline vesine ja maitseb imelikult, kui rohke hakkliha kastmega üle koormat siis saab hea. Musta leiba tahaks taluvõiga ja tatart tahaks kah ja korraliku hapukoort, muidu on võimalik süüa taha nagu Eestis. Riisi oleme kah ikka kõvasti sisse endale kühveldanud, no ja nuudleid ja makarone. Tihtipeale on õhtusöök ka järgmise päeva lõuna.
õhtu – telekast vaatame uudiseid, Simpsoneid, CSI ja vahest mõnd filmi. Pigem me telekat ei vaata. Ei teagi mis me õhtul teema... niisama „tiksume“ ja siis magama.

See jutt on väga üldine ja ei kehti mitte kõikide päevade kohta, aga mingi tõde nüüd seal ikka on. Nagu näete võib ka päev Austraalias olla tavaline ja lihtne. Sellepärast me mõtlemegi, et mis me sinna blogisse siis kirjutame kui midagi ei juhtu.

Kas keegi on kah vahepeal mõtlema hakkanud, et äkki läheks vaataks, mis koht see Austraalia on? Igaks juhuks küsin. Lennupiletid ei ole just liigakallid ja teoreetiliselt ei ole ka väga palju raha tarvis, et meiega koos üks „Roadtrip“ kaasa teha – no nii umbes kuu ajane. Hmm... pani kellegi mõtlema? Sooja ja seiklusi jagub!!! SMILE!!!


Kuidas eestlasse moodi Austraalias tööd otsida!

Käisime eile Haroldiga Bunburys tööd otsimas. Bunburi on West Australia suuruselt teine linn Perthi järel. Meie käisime läbi 10 tööbürood (kusagil on ilmselt mõni millest me midagi ei tea) ... üks järeldus on see, et kui oled austraalane ja käed-jalad otsas on siis tööpuuduse üle küll kurta ei tohiks. Meie „vaesed“ backpackerid, aga nii lihtsalt läbi ei saa. Pärast CV üle andmist ja järjekordest blanketide täitmist (see on meile rutiin) jäime arvamusele, et on 2-3 tööbürood, millel võiks lootma jääda, seda muidugi juhul kui neile ülepäeva helistada. Lisaks käisime Busseltoni 2 tööbüroos – läbisime tavapärase protsetuuri – ja ei looda midagi. Kui välja arvata see, et oleme töötud ja elame salaja/tasuta tüdrukute juures, oleme Haroldiga teinud palju tragikoomilist nalja enda, austraalaste ja Austraalia ning tont-teab-mille üle veel. Nali on ikka hämaratel aegadel abiks olnud. Ei maksa nüüd arvata, et miski maailma lõpp meil nüüd käes on. Töö mida me pikisilmi oodanud oleme ja mis muudkui edasi on lükkunud, peaks kõigest hoolimata varsti algama ja meie tengelpungale kergendust tooma!!!!

Ärge siis kartke järgmisest teeotsast sisse keerata või võõrale uksele kopudada, sest liiga ettevaatlikult kõndija võib õnnejunnist mööda astuda.
Seniks aga rõõmsat ja rõõsat meelt ja tuult purjedesse – alati teie MatiKadriLiina!!!