Tere pühapäeva hommikuist. Meie oleme Kadriga taas tsivilisatsiooni jõudnud. Natuke on heameel kah ja nüüd oleme siis ametlikult saanud oma esimese palgatseki, just nimelt palgatseki, ning asume lebopühapäeva esmaspäeval taas tööd otsima. Põhimõteliselt oleks meil samas farmis (Wydgee Station) nädalapärast taas töö olemas, aga me ikka otsime uut ja huvitavamet ja tasuvamat. Igatahes. Meie arbuuside ja melonite istutamis värkidest me juba kirjutasime.... võibolla siis veel niipalju et Kadri seda tööd enam teha ei taha, mina võiksin veel teha, aga jah, niipalju kükke ei ole ma ilmselt veel kunagi järjest teind kui ma seal melonipõllul tegin nii et lihtsate killast see töö ei olnud ja võimalusel ma ikkagi väldiks seda. Pärast 5 päevast tõusude/mõõnadega istutamist said Billil taimed otsa ning kuna Gavin sai tööpakkumise Perthist, siis esmaspäeval nad läksid Leez´ga Wydgee Stationist ära. Meiel aga pakkus Bill veel tööd, milleks oli apelsinipuude pügamine ehk "pruning". Töö iseenesest oli tunduvalt lihtsam ja ka veidike huvitavam sest nüüd tuli oma ajurakukesi pingutada ja otsustada milline oks nüüd siis ikka ei sobi sinna puu otsa jne. Tööriistadeks olid sellised eriti julmad oksakäärid mis plaksatasid kokku suruõhu abil (kääridel oli voolik taga ja põlluservas tuksius bensumootoriga kompressor) ja lõikasid suht probleemideta läbi isegi 2 cm läbimõõduga oksad. No vot töö läks nagu ikka – ludinal – õhtuks olime muidugi väsinud, aga vähemalt ei tapnud see töö me liigeseid ja lihaseid, tundsime endid taas inimestena, puudusid robotlikud liigutused.
Kuigi apelsinide hooaeg oli just ennem läbi saanud oli vahest selline tunne et mõnede puude otsast ei ole apelsiine korjatudki, nii plaju oli neid veel seal. Ma arvan et need 10 päeva Wydgee Stationis sõin ma ära samapalju apelsiine kui ma olen söönud eelmise 10 aasta jooksul, ja kui head need veel olid … nämm nämmm…nämmmmm.
Kuna vahepeal oli ka Roy farmist ära läinud siis Bill ei viitsinud meid ise põllule viia (a la 7 km) ja meiel usaldati automobiil Nissan Patrol. See oli päris änks istuda valelpool ja sõita valel pool teed ja teha kõiki asju autoroolis valetpidi ning samas tegelt teed sa kõiki asju õigesti, sest sa oled ju peaalaspidi J.
No vot nii me päevad läksid.
Vahepeal olid Billile ja Katele külla tulnuid keegi sugulane, kelle nime me siin kohal hästi ei mäleta, aga kutsume teda Vietnami sõjaveteran David, koos oma elukaaslase Gloriga. No vot vist esimesed tõelised ausid (lahked ja sõbralikud ja niisama muretud ning muhedad). Sõitsid ringi üüber üüber uhke Land Cruiseriga ja üüber üüber uhke vagun elamuga.

No me siis üritame meenutada meenutad ja oma mõningatest juhtumistest veel kirjutada. ja mõned fotod tulevad kah eriti halva kvaliteediga , aga praegu me ei viitsi hästi

Cheers mate!!!!!!!