Esimest korda autoroolis, kus kõik on valetepidi :)
Niimoodi ma tungisin põõsasse ja hakkasin teda harvendama6 september
Kadri kord kirjutada vahelduseks.
Lugesin just Mati kirja ja oi kuidas ta ikka oskab kiirkirja koos vigadega hästi kirjutada J. Aga millest ma siis rääkida tahtsin. Tahtsin rääkida sellest farmist kus me olime. Farm oli vist nende jaoks väike, meie jaoks suur. Lähimad naabrid a la 40 km kaugusel. Suur tee oli lähedal, nii et pidevalt oli kuulda möödakihutavaid rekasid ja rändureid. Ei oskagi öelda kas loodus on seal ilus. Kui ära harjuda on see suht üksluine ehk kokkuvõtvalt punane puhmastik. Hetkel on kevad käes, see tähendab ka seda et paljud põõsad ja taimed õitsevad. Kuid enamuses on toonid ikkagi punased. Enne päikese loojumist on näha ühelt poolt pimenevat sinakat taevast ja teiselt poolt oranzikat taevast, kui oleks ka pilved taevas siis meenutavad nad vana renessaansi maali. Väga ilus. Ööd on kah väga ilusad. Kuu paistis selgelt koos tähtede ja linnuteega. Õues kõndimiseks ei olnud taskulampi vajagi. Kõigil hoonetel ja puudel on maagiline kuma.
Kohtasime ka meie esimest ohtlikku looma ehk siis Redback spiderit ehk siis punaselgset ämblikku. Neile meeldib konutada pimedates nurkades, näiteks plastmass aiatoolide all. Sealt me just kaks tükki leidsimegi, pildistasime neid ja siis tapsime. Julm küll aga endal ohutum tunne pärast. Nad ei tohiks täiskasvanut tervet inimest tappa, kuid vanematele ja lastele on ta surmav. Sarnane vb rästikuga. Apelsini puid pügades leidsin kah ühe, siis oli küll kõhe tunne. Sest me istume oma näo ja kätega lehtedele väga lähedal koguaeg ja just ühe lehe alt ma redbacki leidsingi.
Puude pügamine oli tore, sain rakendada natuke oma kunsti meelt :P ehk siis metsakasvanud põõsast vormid kena puu. Kuid kahekesi oli farmis ikkagi igav. Üritasime filme vaadata aga kaugele me ei jõudnud. Üritasime ka sõbruneda pererahvaga aga ikka tundus, et me oleme neil ees, nii see olemine seal vb natuke raskeks muutus. Kuid pärast väikest puhkus oleme jälle valmis ja siis me juba teame kuidas asjalood olema hakkavad. Ehk oskame ennast ka paremini ettevalmistada, näiteks võtan kaasa jogurtit J. Jogurtit just sellepärast, et me sõime seal palju röstsaia ja sellest saab ruttu nisu täis, kehale ei mõju kah just hästi. Ja jogurtid on siin head, praegu linnas olles naudin iga päev J.
Meie tööpäev nägi välja nii: kell äratas meid 6.50. Siis tegime silmad lahti ja jäime ootama generaatori töölepanekut. See tõi elamisse élektri. Elektrit meil küll vaja hommikul ei olnud, kuid see tähedas, et ka pererahvas on üles ärganud. Näiteks kui oli vihmane ilm, siis generator pandi tööle hiljem ja see tähendas et me võime kauem laiselda, sest vihmas ei saa tööd teha. Kuuldes generaatorit panime oma mustad määrdunud tööriided selga. Riided muutusid iga päevaga jäledamaks. Me küll pesime mõnda särki aga kuna nad ei kuivanud järgmiseks päevaks ära siis ei saanud me neid ka pesta, sest korralike särke ei tahtnud kasutusele võtta. Põhimõtteliselt need riided mida põllul kannad jäävadki põllu riieteks, neist ei saa enam punast värvi maha. Igastahes panime riided selga ja läksime hommikust sööma pererahva majja. Hommikuks oli kas krõbinad piimaga või röstsai juustuga, kuhu vahel anti peale ka sinki, tomatit või snowbeanse. Viimased on nagu herned aga sööd neid koos kaunadega, täitsa ok asjad. Samal ajal kui sõime , tegime endale kaasa ka lõunasöögi. Lõunasöök tähedas siis röstsaia, millele oli vahele pandud kah kõike seda sama jama, mis hommikul anti. Kui söödud, ootad, mil peremees Bill valmis sai oma asjadega ja võis sõit põldudepoole alata. Tavaliselt jõudsime põllule alles 8.30. Teed tööd paar tundi ja siis on paus, kus puhkad juues musta teed piima ja suhkruga ning sinna juurde ka paar küpsist. Lõuna ajal sõid ära ka oma võileivad ja nii see tööpäev läkski. Praegu ma ei taha musta teed inglise moodi, sest see meenutab nii väga farmi. Kuigi enda imestuseks mulle see meeldis. Nii et prooviga kah.
Reedel oli meie viimane tööpäev ja otsustasime laupäeval proovida hääletamist. Bussid on väga kallid ja ei olnud tahtmist oma esimest palka kohe vähendada bussi piletitega. Auto peale saime kiiresti. Ehk siis meid võttis peale suur reka, millel oli 3 haagist taga. Esimene tunne, kui sinna kõrgele torni ronisin, oli nagu oleks roninud rongi esi otsa, Teed polnud üldse näha vaid suurt reka nina. Rekad on siin nagu ikka Ameerika filmist, mitte nagu meie väikesed Eesti omad. Sõidutajaks oli ehte austraallane. Tema inglise keelest oli suhtelist raske aru saada alguses, kuid eks tuli mitu korda küsida üle, siis lõpuks selgus ka jutu iva J. Ei teagi, mis ta nimi oli aga ta suitsetas väga palju. Mati luges ära, et kogu reisi jooksul suitsetas ta 13 suitsu. Pärast kui kohal olime, tundsin ennast ehtsa konina, jube. Tundsin et olen ise nikotiini laksu all, õõh. Reis läks kiiresti ja sujuvalt. 90 dollari asemel maksime 3.60, mis oli rongi pilet äärelinnast kesklinna, väga mõnus. Rekamees naeris koguaeg ja tihti ei saanud ta jutule pihta siis lihtsalt muheled kaasa, küsimärk otsaees J
Nüüd me istume Perthis backpackerite hostelis. Naudime vabasid hommikuid, lõunad ja õhtuid J homme on tõsisem tööpäev, ehk siis otsime jah uut tööd, vana töö on küll tagavaraks võtta, sest meid kutsuti sinna tagasi 14 septembril, kuid ehk veab ja saame midagi huvitavamat. Kui ilmad lubavad siis tahaks minna veel ookeani äärde, jalutada seal kus pole veel käidud jne vaadata Perthi. Kuigi kõik huvitavamad asjad on vist kesklinna kandis juba nähtud. Mõtlesime ehk on võimalik rentida jalgratast vms, tegelt oleks päris tore sõita motikaga ringi.
Kadri kord kirjutada vahelduseks.
Lugesin just Mati kirja ja oi kuidas ta ikka oskab kiirkirja koos vigadega hästi kirjutada J. Aga millest ma siis rääkida tahtsin. Tahtsin rääkida sellest farmist kus me olime. Farm oli vist nende jaoks väike, meie jaoks suur. Lähimad naabrid a la 40 km kaugusel. Suur tee oli lähedal, nii et pidevalt oli kuulda möödakihutavaid rekasid ja rändureid. Ei oskagi öelda kas loodus on seal ilus. Kui ära harjuda on see suht üksluine ehk kokkuvõtvalt punane puhmastik. Hetkel on kevad käes, see tähendab ka seda et paljud põõsad ja taimed õitsevad. Kuid enamuses on toonid ikkagi punased. Enne päikese loojumist on näha ühelt poolt pimenevat sinakat taevast ja teiselt poolt oranzikat taevast, kui oleks ka pilved taevas siis meenutavad nad vana renessaansi maali. Väga ilus. Ööd on kah väga ilusad. Kuu paistis selgelt koos tähtede ja linnuteega. Õues kõndimiseks ei olnud taskulampi vajagi. Kõigil hoonetel ja puudel on maagiline kuma.
Kohtasime ka meie esimest ohtlikku looma ehk siis Redback spiderit ehk siis punaselgset ämblikku. Neile meeldib konutada pimedates nurkades, näiteks plastmass aiatoolide all. Sealt me just kaks tükki leidsimegi, pildistasime neid ja siis tapsime. Julm küll aga endal ohutum tunne pärast. Nad ei tohiks täiskasvanut tervet inimest tappa, kuid vanematele ja lastele on ta surmav. Sarnane vb rästikuga. Apelsini puid pügades leidsin kah ühe, siis oli küll kõhe tunne. Sest me istume oma näo ja kätega lehtedele väga lähedal koguaeg ja just ühe lehe alt ma redbacki leidsingi.
Puude pügamine oli tore, sain rakendada natuke oma kunsti meelt :P ehk siis metsakasvanud põõsast vormid kena puu. Kuid kahekesi oli farmis ikkagi igav. Üritasime filme vaadata aga kaugele me ei jõudnud. Üritasime ka sõbruneda pererahvaga aga ikka tundus, et me oleme neil ees, nii see olemine seal vb natuke raskeks muutus. Kuid pärast väikest puhkus oleme jälle valmis ja siis me juba teame kuidas asjalood olema hakkavad. Ehk oskame ennast ka paremini ettevalmistada, näiteks võtan kaasa jogurtit J. Jogurtit just sellepärast, et me sõime seal palju röstsaia ja sellest saab ruttu nisu täis, kehale ei mõju kah just hästi. Ja jogurtid on siin head, praegu linnas olles naudin iga päev J.
Meie tööpäev nägi välja nii: kell äratas meid 6.50. Siis tegime silmad lahti ja jäime ootama generaatori töölepanekut. See tõi elamisse élektri. Elektrit meil küll vaja hommikul ei olnud, kuid see tähedas, et ka pererahvas on üles ärganud. Näiteks kui oli vihmane ilm, siis generator pandi tööle hiljem ja see tähendas et me võime kauem laiselda, sest vihmas ei saa tööd teha. Kuuldes generaatorit panime oma mustad määrdunud tööriided selga. Riided muutusid iga päevaga jäledamaks. Me küll pesime mõnda särki aga kuna nad ei kuivanud järgmiseks päevaks ära siis ei saanud me neid ka pesta, sest korralike särke ei tahtnud kasutusele võtta. Põhimõtteliselt need riided mida põllul kannad jäävadki põllu riieteks, neist ei saa enam punast värvi maha. Igastahes panime riided selga ja läksime hommikust sööma pererahva majja. Hommikuks oli kas krõbinad piimaga või röstsai juustuga, kuhu vahel anti peale ka sinki, tomatit või snowbeanse. Viimased on nagu herned aga sööd neid koos kaunadega, täitsa ok asjad. Samal ajal kui sõime , tegime endale kaasa ka lõunasöögi. Lõunasöök tähedas siis röstsaia, millele oli vahele pandud kah kõike seda sama jama, mis hommikul anti. Kui söödud, ootad, mil peremees Bill valmis sai oma asjadega ja võis sõit põldudepoole alata. Tavaliselt jõudsime põllule alles 8.30. Teed tööd paar tundi ja siis on paus, kus puhkad juues musta teed piima ja suhkruga ning sinna juurde ka paar küpsist. Lõuna ajal sõid ära ka oma võileivad ja nii see tööpäev läkski. Praegu ma ei taha musta teed inglise moodi, sest see meenutab nii väga farmi. Kuigi enda imestuseks mulle see meeldis. Nii et prooviga kah.
Reedel oli meie viimane tööpäev ja otsustasime laupäeval proovida hääletamist. Bussid on väga kallid ja ei olnud tahtmist oma esimest palka kohe vähendada bussi piletitega. Auto peale saime kiiresti. Ehk siis meid võttis peale suur reka, millel oli 3 haagist taga. Esimene tunne, kui sinna kõrgele torni ronisin, oli nagu oleks roninud rongi esi otsa, Teed polnud üldse näha vaid suurt reka nina. Rekad on siin nagu ikka Ameerika filmist, mitte nagu meie väikesed Eesti omad. Sõidutajaks oli ehte austraallane. Tema inglise keelest oli suhtelist raske aru saada alguses, kuid eks tuli mitu korda küsida üle, siis lõpuks selgus ka jutu iva J. Ei teagi, mis ta nimi oli aga ta suitsetas väga palju. Mati luges ära, et kogu reisi jooksul suitsetas ta 13 suitsu. Pärast kui kohal olime, tundsin ennast ehtsa konina, jube. Tundsin et olen ise nikotiini laksu all, õõh. Reis läks kiiresti ja sujuvalt. 90 dollari asemel maksime 3.60, mis oli rongi pilet äärelinnast kesklinna, väga mõnus. Rekamees naeris koguaeg ja tihti ei saanud ta jutule pihta siis lihtsalt muheled kaasa, küsimärk otsaees J
Nüüd me istume Perthis backpackerite hostelis. Naudime vabasid hommikuid, lõunad ja õhtuid J homme on tõsisem tööpäev, ehk siis otsime jah uut tööd, vana töö on küll tagavaraks võtta, sest meid kutsuti sinna tagasi 14 septembril, kuid ehk veab ja saame midagi huvitavamat. Kui ilmad lubavad siis tahaks minna veel ookeani äärde, jalutada seal kus pole veel käidud jne vaadata Perthi. Kuigi kõik huvitavamad asjad on vist kesklinna kandis juba nähtud. Mõtlesime ehk on võimalik rentida jalgratast vms, tegelt oleks päris tore sõita motikaga ringi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar