Vat selline silt on keset austraaliat
Vaade 1000 meetrilt
Minu ridaelamu boks
Minu korter
Tööpõld
Kuna jutt on järjekordselt kirjutatud segamini eripäevadel ja kui see lõpuks teieni jõuab on järgi ainult jõulu segapuder. Noh umbes nagu see jutulõik – midagi ei saa aru.
Tuhat ja tuline (tuuline)!!!!!!!
Ennem uusi sündmusi tuletan meelda natuke ajalugu ja kirjutan oma eelmisest tööst.
Kellelgi kusagil multikas (multfilm) või muinasjutus oli 7 ametit või oli see 9 ametit. No segane lugu. Kalju kindel on see et kellelgi oli päris mitu ametid. Äkki oli see „Jussikese seitse ametid“. Njah. On tagumine aeg see rekort lüüa ja mitte lihtsalt ülelüüa vaid ikka korralikult – nii nagu meistrimehele kohane.
Oma üleeelmises töökohas (Busseltoni autovaruosade ladu/pood) on selleks korraks loorberid lõigatud ning lisaks sai ka mõned päevad puhatud. Aitab! Tööle!
Ja kus oleks ühel (või õigemini kahel) Eesti täis elujõust ja tahtejõust pakataval noormehel karjääri teha kui mitte rinnuni prügis. Et ennast mitte halvas valguses paista lasta siis nimetaksin end järgnevalt „Eriliiki olmejäätmete tuvastus ja re-organiseerimis vanemspetsialist“. Ärge nüüd jumala pärast laske end eksitada minu uhkest ametinimest ja veel vähem ärge arvake, et ma olen teist parem kuna ma olen SIISKI vanemspetsialist. Kindlasti sobiks see töö ka eranditult kõigile blogilugejatele.
Minu, Haroldi, Wayni ja Garf (kaks tundmatut tegelast on tegelikult tuntud tänu filmile „Waynees World“) ülesandeks on leida 0,0000000000001 % Austraalia olmeprügi seest ümbertöödeldavat materjaali - a la - plastpudel, klaaspudel, plekkpurk, ajalehepaber. Ja kuna austraalased ei tegele sellise asjaga nagu prügisorteerimine siis on seal kõike muud peale eelnimetatud asjade. Isegi taarat ei kogu austraalased, nii plast, klaas kui ka plekkpurgid lähevad prügikasti. Töö käis 4 tundi päevas ja nii 2 päeva.
Kahjuks tuleb tagant järgi tõdeda, et karjäär jäätmekäitluses jäi lühikeseks, kuid meeldejäävaks.
Ja nüüd siis praegune töö!
Tuli takkus
Päike teeb siin uut ja vana..... päikse-ekraani (päiksekreem) on kulunud juba ikka mehiselt. Hommikul vara ikka määrid peale ja päeval muudkui protsetuuritad edasi. Õhtuks on pool keha kaetud 3-4 kordse SP30-ga. Aga vahest on hoopis tuulega tükk tegemist ja topi või kõik käeulatuses olevad pusad selga et ihukarvad turritama ei hakkaks. Tugevas ülekaalus on siiski kuumus.
Räägin siis oma töösti, nagu varasemad lubadused välja sai käidud. Ehk nüüd siis aitan Austraalia farmeritel viljateoga ühelepoole saada. Ja kuna vilja on rohkem kui jalaga segada jõuad, siis olen asja koos nii mõnegi teise tegusa mehega käsile võtnud (või võtsid nemad asja käsile ja mina lihtsalt sattusin peale – no ei mäleta enam hästi seda!!!!).
Alustan siis algusest ehk hommikust. Tööpäev algab kell 5 tavaliselt, alanud on ka kell 4 ja kell 7. Mina ärkan tavaliselt pool tundi ennem tööpäeva algust, seejärel kiired hommiku helbed, võiku ja tee. Tööpäeva alguseks loetakse seda, kui sõidame oma karavanipargist välja. Enamus tööd teeme kohalikus viljaterminalis, aga vahest sõidame väiksematesse viljaterminalidesse, mis asuvad 60 – 120 km eemal (Gnowangerup, Broomhill, Kojonup).
Päev algab nii vara, sest päevapeale võib liialt kuumaks minna (40 kraadi ja veits pluss/miinus kah) või siis hoopiski tõuseb pealelõunat liialt suur tuul, mis võib me „purjed“ paigast viia.
Tööks on vilja kuhjade kinnikatmine. Kohalikud farmerid on moodustanud „ühisürituse“ ehk koguvad kõik vilja ühte kohta ja veavad selle, siis rongidega laevade peale. Vahepeal aga on vaja vilja kaitsta ilma eest ja ühtlasi gaasitatakes vilja kuhjad mitmeks päevaks, et kahjureid tappa. Selleks siis katmist tarvis ongi.
Tööks kasutame kahte väikeveokit ja palju muud pudipadi (näiteks õmblusmasin). Kõigepealt veame viljakuhjast üle mitu tugevat vakstutaolisest materjalist rulli, mis on osavasti kokkuvolditud. Seejärel õmbleme need kokku ja siis omakorda veame kogu katte juba teistpidi üle kuhja. Lõpuks kinnitame katte servadest ja ongi valmis.
Siiani oleme 3. dets töödanud igapäev välja arvatud üks vihmane päev ja päeva pikkusteks on keskmiselt olnud 8-9 tundi, see nädal on valdavalt olnud 10 tunnised tööpäevad.
Tööpäeva vahepeal käime oma karavanipargis söömas ja puhkamas. Õhtust sööme orienteeruvalt kell 6 õhtul. Õhtusöögi valmistab tavaliselt meie iiripoiss, vastustasuks pesevad teised kordamööda nõusid – kuigi see ei tundu just eriti aus vahetus, siis tegelt iirlasele meeldib kokkata ja lõpuks on kõik rahul. Lõunaks otsivad ja valmistavad kõik endale ise süüa.
Elame oma suurepärases maksi/mini karavanis. Suur karavan on tehtud neljaks ja selles on igaühel oma boks, kus on voodi, riiul ja konditsioneer. Iirlane elab köögi karavanis ja ülemus Steve elab oma karavanis.
Meeskond on tore. Kuus inimest kokku. Mina, Haarold, iirlane Rory, sakslane Michel, aussi Browny ja aussi Steve.
Tuhat ja tuline (tuuline)!!!!!!!
Ennem uusi sündmusi tuletan meelda natuke ajalugu ja kirjutan oma eelmisest tööst.
Kellelgi kusagil multikas (multfilm) või muinasjutus oli 7 ametit või oli see 9 ametit. No segane lugu. Kalju kindel on see et kellelgi oli päris mitu ametid. Äkki oli see „Jussikese seitse ametid“. Njah. On tagumine aeg see rekort lüüa ja mitte lihtsalt ülelüüa vaid ikka korralikult – nii nagu meistrimehele kohane.
Oma üleeelmises töökohas (Busseltoni autovaruosade ladu/pood) on selleks korraks loorberid lõigatud ning lisaks sai ka mõned päevad puhatud. Aitab! Tööle!
Ja kus oleks ühel (või õigemini kahel) Eesti täis elujõust ja tahtejõust pakataval noormehel karjääri teha kui mitte rinnuni prügis. Et ennast mitte halvas valguses paista lasta siis nimetaksin end järgnevalt „Eriliiki olmejäätmete tuvastus ja re-organiseerimis vanemspetsialist“. Ärge nüüd jumala pärast laske end eksitada minu uhkest ametinimest ja veel vähem ärge arvake, et ma olen teist parem kuna ma olen SIISKI vanemspetsialist. Kindlasti sobiks see töö ka eranditult kõigile blogilugejatele.
Minu, Haroldi, Wayni ja Garf (kaks tundmatut tegelast on tegelikult tuntud tänu filmile „Waynees World“) ülesandeks on leida 0,0000000000001 % Austraalia olmeprügi seest ümbertöödeldavat materjaali - a la - plastpudel, klaaspudel, plekkpurk, ajalehepaber. Ja kuna austraalased ei tegele sellise asjaga nagu prügisorteerimine siis on seal kõike muud peale eelnimetatud asjade. Isegi taarat ei kogu austraalased, nii plast, klaas kui ka plekkpurgid lähevad prügikasti. Töö käis 4 tundi päevas ja nii 2 päeva.
Kahjuks tuleb tagant järgi tõdeda, et karjäär jäätmekäitluses jäi lühikeseks, kuid meeldejäävaks.
Ja nüüd siis praegune töö!
Tuli takkus
Päike teeb siin uut ja vana..... päikse-ekraani (päiksekreem) on kulunud juba ikka mehiselt. Hommikul vara ikka määrid peale ja päeval muudkui protsetuuritad edasi. Õhtuks on pool keha kaetud 3-4 kordse SP30-ga. Aga vahest on hoopis tuulega tükk tegemist ja topi või kõik käeulatuses olevad pusad selga et ihukarvad turritama ei hakkaks. Tugevas ülekaalus on siiski kuumus.
Räägin siis oma töösti, nagu varasemad lubadused välja sai käidud. Ehk nüüd siis aitan Austraalia farmeritel viljateoga ühelepoole saada. Ja kuna vilja on rohkem kui jalaga segada jõuad, siis olen asja koos nii mõnegi teise tegusa mehega käsile võtnud (või võtsid nemad asja käsile ja mina lihtsalt sattusin peale – no ei mäleta enam hästi seda!!!!).
Alustan siis algusest ehk hommikust. Tööpäev algab kell 5 tavaliselt, alanud on ka kell 4 ja kell 7. Mina ärkan tavaliselt pool tundi ennem tööpäeva algust, seejärel kiired hommiku helbed, võiku ja tee. Tööpäeva alguseks loetakse seda, kui sõidame oma karavanipargist välja. Enamus tööd teeme kohalikus viljaterminalis, aga vahest sõidame väiksematesse viljaterminalidesse, mis asuvad 60 – 120 km eemal (Gnowangerup, Broomhill, Kojonup).
Päev algab nii vara, sest päevapeale võib liialt kuumaks minna (40 kraadi ja veits pluss/miinus kah) või siis hoopiski tõuseb pealelõunat liialt suur tuul, mis võib me „purjed“ paigast viia.
Tööks on vilja kuhjade kinnikatmine. Kohalikud farmerid on moodustanud „ühisürituse“ ehk koguvad kõik vilja ühte kohta ja veavad selle, siis rongidega laevade peale. Vahepeal aga on vaja vilja kaitsta ilma eest ja ühtlasi gaasitatakes vilja kuhjad mitmeks päevaks, et kahjureid tappa. Selleks siis katmist tarvis ongi.
Tööks kasutame kahte väikeveokit ja palju muud pudipadi (näiteks õmblusmasin). Kõigepealt veame viljakuhjast üle mitu tugevat vakstutaolisest materjalist rulli, mis on osavasti kokkuvolditud. Seejärel õmbleme need kokku ja siis omakorda veame kogu katte juba teistpidi üle kuhja. Lõpuks kinnitame katte servadest ja ongi valmis.
Siiani oleme 3. dets töödanud igapäev välja arvatud üks vihmane päev ja päeva pikkusteks on keskmiselt olnud 8-9 tundi, see nädal on valdavalt olnud 10 tunnised tööpäevad.
Tööpäeva vahepeal käime oma karavanipargis söömas ja puhkamas. Õhtust sööme orienteeruvalt kell 6 õhtul. Õhtusöögi valmistab tavaliselt meie iiripoiss, vastustasuks pesevad teised kordamööda nõusid – kuigi see ei tundu just eriti aus vahetus, siis tegelt iirlasele meeldib kokkata ja lõpuks on kõik rahul. Lõunaks otsivad ja valmistavad kõik endale ise süüa.
Elame oma suurepärases maksi/mini karavanis. Suur karavan on tehtud neljaks ja selles on igaühel oma boks, kus on voodi, riiul ja konditsioneer. Iirlane elab köögi karavanis ja ülemus Steve elab oma karavanis.
Meeskond on tore. Kuus inimest kokku. Mina, Haarold, iirlane Rory, sakslane Michel, aussi Browny ja aussi Steve.
Üldiselt on tööga kõik väga hea. Erinevalt igavast farmistööst on see töö veidike vaheldusrikkam ja kuna elamine ning söök on tasuta, siis ka päris tasuv.
Tavaliselt on viljatöö iga aasta kestnud 2 kuud, aga see kord ilmselt vähem, sest me teeme tööd järjekordselt liiga kiiresti ja vilja on kah veidike vähem kui tavaliselt. Jõulude aeg on meiel 6 vabapäeva ja olenevalt Kadri pubitöö graafikust veedame need Albanys rannas või kusagil looduses.
Kuna tööd on olnud päris tihkelt, siis väga palju ei ole olnud aega ringi vaadata. Siiski siiski pean natuke oma egole jälle päikest paista laskma. Nimelt olen algust teinud mägironimis karjääriga. Nii nagu arukale mägironijale kohane olen alustan asjaga tasa ja targu. Kuna meil on naabruses Lääne-Austraalia kõrgeim tipp (Bluff Knot – Silmadega Mägi 1095m), siis otseloomulikult tuli see vallutada, et mitte olle järjekordne täpp hallis massis võtsime töökaaslastega mäe vallutamise ette igasuguse ettevalmistuseta. Eirates teadetetahvli nõuandid/soovitusi - võtta kaasa piisavalt vett, kanna matka saapaid, kanna mütsi, varu piisavalt aega – asusime teele ilma veeta, ilma mütsita (päike oli tugev ja palav) ning loomulikult plätudega. Kuigi mäeotsa viis matkaraja moodi moodustis oli pingutus igati trottsinõudev ja pingutust vajav. Küll aga kaob igasugune väsimus ja janu tunne kui leiad end ühtäkki kõrgelt kaljunukilt vaatega, mida ei ole võimalik pildistada – lummav. Ilmselt pärast töösessooni teeme uue mäevallustuse koos Kadri ja Liinaga, kuid seekord kasutan ka mina matkasaapaid ja vett ja muud kraami, mida on hea seljakottis 1000 m kõrgusele vedada.
Noh ongi kõik jälle .... kuna meil on nüüd maagiline interneti pulk, siis üritan blogisse jälle tihedamini kirjutada. Kuid teatavasti lähevad asjad üldjuhul hoopis teistpidi kui neilt ootad, nii et pole minu süü kui blogisse midagi jälle tükk aega ei ilmu..... aga seda näitab juba elu. Ühtlasi üritan Kadrit ja Liinad hurjutad, et nad ikka arvuti klaviatuuri klõbistaks rohkem.
Kohtumiseni internetis.... alati teie Mati Kadri Liina
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar