Mitu maad

Eesti – Läti – Leedu – Poola – Ungari – Slovakia – Horvaatia – Bosnia ja Hertsegoviina – Montenegro -  Albaania -  Makedoonia – KREEKA

Horvaatiast lahkusime pärast tuulist ja sajust ööd karavanipargis. Kuna auto kõikus nii mis kole, siis sai mitu korda öö jooksul üles ärgatud. Kadri päris tõsiselt kartis. Hommikul asusime jälle teele ning läbisime väga uhkete vaadetega  Horvaatia lõunarannad. Horvaatia viimases bensukas said lapsed eriskummalise fotosessiooni osaliseks – bussitäis hiinlasi (või koreaalalsi või midagi sarnast) hakkasid Sannat ja Mikut pildistama – küll lihtsalt pildistades, küll nende kõrval „peace“ märki tehes ja poseerides. Sanna ja Miku hoidsid madalat profiili tegid mõne naeratuse ja lasid lihtsalt asjal minna oma rada. Ja siis võttis Sanna Mikul veel mütsi ära – blondid juuksed – johhaidii, te oleks pidanud neid hiinlasi nägema. Igatahes oli meil ja kohvikutädil, kes meile kohvi tegi, isegi lõbus.

Edasi jõudsime Bosnia ja Hertsegoviina tagasihoidlikele mägiteedele. Kuni Kreekani oligi märksõna mägitee ja halb mägitee, vahele piskut mõnusat kulgemist lauskmaal. BIHs erilisi emotsioone ei tekkinud, ilmselt läbisime selle suurriigi vähemtähtsat piirkonda ja seepärast olid ka teed pigem kehvapoolsed. Lõpetasime riigi pimedas ja alustasime teed Montenegros.

Kuna sõit jäi pimedasse, siis oli raske jällegi midagi arvata, aga tundus, et kui BIH oli möödunud lõpus ülesmäge, siis teekond  Podgorica-sse läks nagu liuga – allmäge. Nii palju oli pimedas aru saada, et kaljuserval me tihtipeale kõõlusime. Õhtuks olid kõik sõitmisest täitsa läbi ja veel rohkem olid läbi Kadri närvid – lapsed on olnud väga tublid, aga ikkagi nendega päev läbi jageleda – see on meistriklass ja seda pealegi nädal aega järjest. Õnneks oli montelaste pealinnal meile pakkuda üks eksklusiivne ostukeskus. Parkisime kohalike eeskujul auto, mitte suure parkla parkimisjoonte vahele, vaid joonte peale (seda tegid kõik) – tundus, et see näitab mingit staatust. Keskus ise tervitas suure aatriumi ja seal asuva söögikohtadega, selle kõrval, laste mänguala – super . Ainult suitsetamine siseruumides tegi meist kõigist parajad haisukollid. Ostukeskus oli nagu meie uhkemad, kõik uutsid ja guutsid kauplused  olid olemas ja nii nagu trendikas eestimaalane, nii tundus ka korralik montekas olevat trendikas ja tarbimishimuline. Kadri mainib, et hinnad olid nagu Eestis ja kallimadki. Priidule saime ühe montega õlu kaasahaaratud. Lapsed said mõnusa mängumahvi seal ostuks ja karavanis saime nad kohe magama. Kuna jaksu tundus olevat, siis sõitsime veidike veel Albaania piirile lähemale, et hommikul kohe hea paugutada.

Hommikul kimasime peale ärkamist piirile ja olimegi Albaanias. Kuna siit-sealt lugedes jäi mulje, et Albaania teed on kõige hullemad piirkonnas, siis otsustasime kasutada riigi kõige suuremaid maanteid ja liikuda trassil Shkodör- Tirane – Elbasan – Bitola(Makedoonia) vältides pikka sõitu mööda rannikut alla. Hommikusöögi tegime Albaania ühes suvalises tanklas. Läksin siis ka Mollit pissitama. Tankla mehed olid koerast vaimustuses ja poseerisid temaga kõvasti, tegid mobla pilte täis. Küsisid kas koer on „origzinaal“ (vist, et kas on puhast tõugu), kiitsin takka, et on jah – olin kohe tehtud mees. Tundub, et kogu Balkan on väga trendikas ja originaal kaubamärkide austaja. Kuna igal õigel Albaania mehel peab olema väärikas auto, siis kubises riik vanadest mersudest ja uutest BMWdest, viimastega tekkis automaatselt liikluses ka eesõigus. Üllataval kombel sattus meie teele ka väga uhke ja uus kiirtee lõik ehk hirm halbade teede pärast ei realiseerunud praktiliset üldse ning paar nigelamat lõiku meie hoogu oluliselt ei vähendanud. Linnaliikluses oli tõesti tunda, et eeskirjadest kinnipidamine on pigem soovituslik, mitte kohustuslik aga peale ühe äkkpidurduse, midagi põnevat ei juhtunud. Riik ise oli tõesti nagu sattumine ajas tagasi – meenutas väga aasiat. Siit ka soovitus, kui tahate eksootikat, siis võtke ette Albaania ringreis, meie igatahes tahaks Kadriga tagasi minna. Seda muidugi ilma lasteta ja pigem väikse sõiduautoga – veel parem mootorrattastega. Nii Albaania kui ka Montenegro on lisaks piisavalt väikesed, et kogu riigiga tutvuda.

Albaania

Lihtsalt albaania

Härra hobusega - Albaania

Lisaks albaaniale on moslemi värki ja Makedoonias

Ohrid järv Makedoonias

Albaania kitsed

Makedoonias piirdusime peatusega Ohridi järve ääres. Väike jalutuskäik turistilinnas, õhtusöök ning suund Kreeka poole. Kuigi kindlat plaani piiri ületada ei olnud, siis väike erutus hinges sõitsime hoopis Kreeka ja veel 100km otsa. Oli taaskord kodune ja mõnus tunne olla „vanal heal euroopa“ teel. 

Tiidus tiidus Tiiu reied, sussi oli sööndu Anne reied

Reisumehe välimääraja.

Eks meis kõigis on peidus väike reiemees. Mõned lihtsalt käivad rohkem ja kaugemal ning teised vähem ja lähemal - või siis kombineerides üht ja teist.  Kuigi raha ja aja taha saab peitupugeda, siis tegelt on küsimus tahtmises.

Omiš olgu sinuga.

Jätkuks seekordsele reiele. Saime auto kenasti järgmine päev remondist kätte. Ungarlased peenrahaga ei toimeta - küsisid kohe 60 tuhhi, ilma, et silm oleks pilkunud. A ega me pole mingid papist poisid, ladusime peopeale ning tegime Ungarist leebet. Kuigi Horvaatia on EL liige, siis Schngengi mänguringi neid ei ole veel võetud ehk piiril vaadati meid üle. Istusime kolmekesi ees- mina, Kadri ja Molli. Tädi korjas passid ära ja tuli kongiuksest uurima, et kus Sanna ja Miku on, aga need olid õndsas unes teisel korrusel. Tegi tädi poolpööret silmaringe ning lasi jalga.

Horvaatia tervitas meid kohe kiirtee ja kiirtee maksuga. Mõtlesime, et väga normaalne süsteem. Sõidad kiirteele, saad pileti, sõidad kiirteelt maha, maksad ära. Ungaris ja Slovakias pidime ostma 10 päevased (see on miinimum) kiirtee "piletid", samas läks esimese peale 0,5 päeva ja teisipeale 3 päeva, kumbki "pilet" oli aga 10 euri. Niisiis. Horvaatia normaalne süsteem osutus kõvaks riigi rahalehmaks. Juba esimese lõigu eest kasseeriti 10 euri, siis veel 2 korda veits vähem  ja homme teeme veel väikse jupi - eks ole näha palju siis tahavad. Õnneks on vein odav ja teeme joomisega kõik tasa.

Horvaatias külastasime Plitvitse rahvusparki. Mina igatahes tulevikus ühelegi välismaalasele meie Jägala ja Keila juga ei soovita. Sama hästi võite neile näidata, kuidas teil kraanist vesi kenasti kraanikaussi langeb. Horvaatidel ikka tuleb seda vett siin igast uksest ja aknast ning kõigele lisaks on nad ühes külas selle kärestiku otsa, keskele ja alla ehitanud mõnusad hütid/majad ning kogu vee värk mühiseb ümberringi. Lastega tegime pargis 3,5km ringi, superlahe oli.

Edasi kimasime juba kauaoodatud Vahemere suunas. Pühapäeva õhtuks olime oma reisiga Aadria mere ääres. Ülemägede rannikule jõudes oli lõpuks tunda õhus ka seda päris ilma soojenemist - nüüd käime ikkagi kergete jakkide ja pusadega, õues on pigem 15 ja pluss kraadi päeval. Et natuke ennast turgutada, pesu pesta ja karavani tuulutada, siis otsustasime ühe päeva veeta karavanpargis. Omiš nimelises linnakeses oli üks avatud ja siin me nüüd siis istume. Kahjuks läks ilma õhtuks vihmaseks ja tuul möllab (esmaspäev). Edasi on plaan siiski kimada Kreekasse välja - palju pole jäänud, nii et homme jälle teele.

Tere taastulemast meie blogi uutele lehekülgedele.

Eelmisest suur-reisist on möödas üle 5 aasta ja nii nagu 5 aastase intervalliga käivad majanduse langused-tõusid, harilikhall inimene vahetab töökohta ja autot, siis meie kihk vaatama minna oli erakordselt suureks paisunud. Ehk oleks ka varem taht minna, siis maja , lapsed, raha jne seadsid piirid. Sellest hoolimata oleme vahepeal väisanud  vahepeal US&A-s, Kreetal, Egiptuses, Soomes, Viinis, Nica-s(aitäh Matu ja Eveli).

Ostsime karavani – ei mäletagi enam miks. Vast blogi lõpupoole tuleb välja miks karavaniga reisimine on hea või halb.

Planeerisime aja –november, detsember ?!? johhaidii, kes siis talvel karavaniga külma euroopasse läheb – a suvel ju ei lähe, vara sügisel tegime tööd, nii et jäi siis nii. Et ikka veits sooja saada pidi olema sihtkoht max lõunas ehk seekord Kreeka.

Kohvrid välja. . . Et olulised asjad kaasa saaks, jäi oluliste asjade pakkimine Kadri tööks. Muidu poleks väga vahet vast olnud, aga kui kaasas kaks väikest last ja koer, siis on neid olulisi asju veits rohkem, kui lihtsalt puhtad sokid ja trussikud. Kuigi pakkida oli aega maa ja ilm, siis ikka olid 2 viimast päeva enne väljasõitu täis sahmimist ja tohuvapohu – oma panuse andsid kindalsti ka sellesse 2 nädalat kodus olnud haiged lapsed, keda Kadri oli pidanud taluma, sest ma tõmbasin tööga viimaseid otsi kokku. Igatahes sai karavan otsast-otsani asju täis ja pühapäeva hommik tundus peaaegu helgena.

Naelkummi. Kuidas siis on sõita 80km/h Kreeka poole kongis 2 last ja koer. Nädal hiljem võib öelda, et saab küll – isegi päris hästi saab. Esimese päevaga jõudsime Leetu, parkisime tanklasse rekameeste vahele ära ja tuttu. Oleme proovinud peale hommikupudru söömist tunnikese sõita, siis leida mingi atraktsioon lastele (mänguväljak, park), peale seda lõunasöök, laps(ed) magama ja uuesti sõitma. Peale paari-kolme tundi jälle õue või miskid muud tegevust ning õhtul sõidame jälle paar tundi. Umbes sellise mustriga saab päris edukalt edasi. Lapsed sõiduaeg teevad igast näpu värki, mida Kadri neile kaasa võttis, samuti oleme ostnud juurde puzzlesi ja plastiliine ja legosid ja mingeid vidinaid veel. Muidugi läheb päevas paar multikat ka. Kuigi enamasti sõidan mina, siis aeg ajalt väsib Kadri laste jandist ära ja siis pean ma ka taga nendega rebima-kleepima – tegelt on see äge, aga kui sa pead seda päev läbi tegema, siis on ikka väsitav ka. Roolis on aga nagu nähtamatu kaitsemüür vahel – juhti segada ei tohi.

Molli on meie pere peksukott, istub juhi kõrvale – tuleb keegi ja tahab ise olla, istub juhi selja taha – hakkavad lapsed teda näppima ja jälle peab ta kohta vahetama. Aga üldiselt saab ta hästi hakkama ja senini on ta väga hea reisikaaslane olnud. Õnneks käitub ta meiega palju-palju rahulikumalt kui võõrastega (Kadri kommentaar)

Niisiis olime Leedus tanklas rekameeste seltsis, järgmisena Poolas rekameeste seltsis, siis korra veel, siis Slovakias rekameestega parklas ja Ungaris tanklas ikka rekameestega kõrvuti ja nii 2 kordal. Poola poole peal hakkas meie karavan Linda meile veits tantsu tegema – väristas kui gaasi litsud. Algul arvasin, et Poola teetööd on mõne rehvi tasakaalustus punni minema löönud – helistasin paari Eesti pakiauto töökotta ja tundus, et miskit tõsisemat siiski. Kuidagi ei olnud tahtmist töökoda otsima minna. Olime ikka Eestile liiga lähedal  (1000km). Ignoreerisime probleemi ja kimasime edasi. Budapestis otsustasime siiski , et järgmises suuremas linnas laseme ülevaadata ja korda teha. Nii me nüüd siis istume siin Nagykanizsas. Kuna siin on inglisekeelega suht tuuga, siis väristasin kahele remondimehele tagumiku, seletades seejuures, et auto vibreerib kiirendades – a need vaatasid mind suht kahtlustavalt. Kolmandas töökojas hüppas mees autosse ja tegime paar kiiremat. Asi selge- veovõll läbi. Lubati tellida uus ja las me tulla 3 tunni pärast autoga kohale. Pidavat minema nii 3 tundi aega remondiks. Tegime siis linnapeal esimes tiiru ära, lapsed magasid autos ja viisime seejärel auto remonditöökotta. Läksime järgmisele linna tiirule – kuna liiga soe õues ei ole ja mingeid atraktsioone ka ei tundund olevat käe-jala juures, siis enamus aega kulus maailma kuulsas restoraniketis McAndDonalds – pärast 3 tundi marssisime tagasi remonditöökotta. Mehed olid lausa 4 erinevat veovõlli kohale sebinud ja karbist lahti pakkinud – aga meie Lindale ükski ei sobinud –Linda vana võll vedeles nukralt põrandal.  Johhaidii ütleks Sanna selle peale kui ta auto värgindust jagaks.

Seal me siis õhtul kell 18 olime kaks last näpu otsas, koer juba 3 tundi tõstukiga töökoja laeall. Kiire kõne nostalgilisse hotelli Touring ning öö meie 5 liikmelisel perele olemas. Tublid mehed siiski reklaamisid uue aja välja ja käskisid järgmine päev kell 12 tagasi tulla. Kuna tegemist on laupäevaga, siis tegelt ei ole see ka ju paha variant.

Budapest

Budapest

Nagykanizsa hotell

Koopa basseinid Miskolcikus

Elu pärast Austraaliat

Elu pärast Austraaliat on tore. Mati sai kohe tööd, p

akkumisi tuli uksest ja aknast, minul nii hästi ei läinud. Kuid tänu kindla töökoha puudumisele, olen saanud tegeleda paljude muude põnevate asjadega. Oma tegemistest aga räägin kunagi hiljem. Praegu mõtlen sellel teemal, kas jätkada blogi kirjutamist või mitte. . . Kui jätkata siis soovist kirjutada üles meie maja lugu.

Meie elus on toimunud suur pööre ehk me ostsime maa maja kolme maakonna piiril- Harjumaa, Raplamaa ja Järvamaa. Nüüdseks oleme maja kallal kõpitsenud kolmveerand aastat ehk alates juulist 2011. Jõuludel kolisime juba sisse.

Mõned pildid majast, millesse ma esmapilgul armusin .

Me veel blogi ära ei lõpeta, sest võibolla toimub me elus midagi põnevat. Praegu oleme kodutud ja otsime tööd. Mati leidis juba midagi ja ka mul on näkanud, kuid vaatab, mis saama hakkab.
Panen mõned ilusad pildid kodunt.

Linnupesa sarnane

Ma ei teagi kas nii pikka pausi meie blogimises on siin varem olnud.... vist mitte...
aga eks ole põhjus kah üsna proosaline... 1 aasta ja 8 kuud hiljem oleme kodus... ilusal eestimaal, ilusate eestlaste keskel....polnud mahti või õigemini polnud isu...
Kuna kõik meie tagasi jõudmise kuupäeva ei teadnud, siis oligi mõte teadmatuses elavaid üllatada... noh agategelt korraldas Kadri meile lennujaama vastu Triinu, Mari, Juta, Taunsi ja kõige värskema nöo - Johanna. Nii et esimese üllatuse sain hoopis mina, kes ei teadnud asjast midagi.

Meie ilmareisi viimased päevad möödusid Pariisis - ilus kevad ja ilus linn, kuhu ilmselt kunagi tagasi pöördume, et siis taaskord varakevadises päiksesäras iseennast nautida.

Eestimaa polepõrmugi muutunud... küll aga meie silmad on hakkanud seda kõike teisiti nägema... hallid inimesed, kes kannavad halle riideid halli tänava taustal hallis linnas ... ja ei küsi minult enam tänaval möödudes,kuidas mul läheb... aga mets on nagu vanasti, ainult loomasid on raskem märgata,kui maakera kuklapoolel... mõnusalt kohiseb ikkagi.
Otsisime kah kapist oma vanad riided välja ... etsakae... kah hallid... aga egas sellest polegi midagi... ikka on hea kodus olla ja ikka on eestlased toredad ja ikkagi on tänavad kolamist väärt... ja muidugi mets on ikka mets mitte võsa.
Kellele me veel külla pole jõudnud, siis eks me ikka katsume lähi ajal tulla... tark ei torma .....

Mis sellest bolgist saab, ei teagi.. eks vahest paneme midagi kirja... kui huvitav või ebahuvitav see on eks te ise otsustage...

No worries mate...