Tramm nimega "Ionis" ehk meie teine tulemine.

Kuigi see tramm läbis ainult 4 peatust, siis elamuse osaliseks saime igatahes.

Ionis on `77 aasta väljalase ning seilab Kreeka erinevate saarte ja mandri vahel. Kolmapäevane marsruut näeb välja järgmine:

Gythio 16.30 on saba kail ja umbes 5-8 inimest eri ajahetkedel jagab juhiseid kes, kuidas ja milla peaks Ionise kõhtu sõitma. Kuna laeval on ainult 1 uks autodele ja reisiatele, siis peab samast august, kust sisse minnakse, ka välja tulema. Sõiduautod manööverdavad end laeva sees teistpidi. Meie koos 2 teise karavaniga aga sõidame laevale taguots ees - kreeka instruktorid kätega erinevaid juhtnööre jagamas - a la nagu vanasti kraanamehed - Viira ja Maena - või midagi sellist vist oli. Meie sabas tagurdasid laeva veel 2 rekat, kes jätsid haagised maha ja ise sõitsid tagasi kaile. Molli jäi autosse, meie läksime üles ilma kaema. Siuke tsipa suurem Hiiumaa-Saaremaa praamist. Iga nurgapeal automaatsed õhuvärskendajad, mis tegid 5min intervalliga "lillelõhna". Sellest tulenevalt seilasime Vahemere briizi asemel 90-ndate Kopli kasiino hõngu saatel.

Järgmine peatus: Cythera

Mina pagesin autotekile karavaanist kraami tooma, kuna 5 tundi sõitu ootas ees ja vahepeal autosse ei saa, siis oli vaja endale põhiliselt aga lastele süüa, juua ja meelelahutust. Kadri ja lapsed nautisid kõrgel tekil vaatemängulist merekarude heitlusi köitega ja laeva manööverdamist kai ääres. Kaks rekat viisid haagised laevalt ning suurem osa sõiduautosi lasi ka jalga. Lastele multikas, lapsevanematele raamatud ning kõigile Kreeka mandariine ja õunu.

Järgmine jaam: Antikythera

Kell oli juba 21:15 ning lapsed magamisest midagi ei arvanud. Läksin Mikuga taaskord välitekile. Sadam kuhu sisse tagurdasime oli nagu filmist. Kõrgete kaljude vahel veidike peidetud. Kaid kui sellist polnud, oli vaid betoon platsike ja sellelt algav tee üles mäkke, mõlemal pool tõusid mäe serval vähesed tihedas kobaras lumivalged majakesed. Õhtuhämaruse romantika. Laev ukerdas kuidagi viisi tagumiku sillaotsa kaile, köied visati ja seoti. Maal ukerdas köitega kokku 5 karvast ja just kui Baltijaama tagant väljakaranud elunäinud meest. Maale lennutati midagi - meenutas suurt pakki peldikupaberi rulle. Anti otsad ja sild tõsteti - täiskäik edasi. Johhaidii - mis krt see nüüd siis oli. Juu oli vaja linnuke kirja saada, et saarel oli peatus.

Lõpp peatud: Kreeta

Kell 23:30 olid rattad maas ja jäime sadamast veits eemale ankrusse. Vist esimene öö sellel reisil, kui me ei pidanud kasutama kordagi soojendust (tavaliselt ikka tegime õhtul ahjuga toa soojaks ja vastavalt vajadusele kas korra öösel veel ja siis hommikul jälle). Jah siin vist on päriselt ka öösel soe.

Oli siis vaja.

Miks me siis Kreetale läksime? Kuigi teadsime, et päris rannapuhkuseks me reis ei kujune, siis järeldasime ka seda, et kõige vabastavam on siiski lasta hommikul ennast, lapsi ja koera õue nii, et ei pea riietuma üleliia ja kuna mandri-Kreekas tundus ilm liialt piiri peal, siis panustasime Kreeta saare randadele. Samuti ei ole veel keegi meist korraliku suplust teinud, nii et nüüd on panused siinsetel vetel. 

Hetkel oleme ennast mõneks ajaks istutanud Agia Galia linnakesse. Pilte ja muljeid õigepea.