Tunnel

Eestis teed ehitada, isegi euroteed, see on ikka kukkepea. Teel Kreeka lääne ossa tuli läbida päris korralik mägine ala. Õnneks tasuline kiirtee. Ja siis hakkas pihta:

Miku: „Kus me oleme?

lapsevanem: „Tunnelis“

Miku:“ Aaa, tunnelis“

Tunneli lõpp

Miku: “Kus me oleme“

lapsevanem:  „Teepeal, tunnelist väljas“

ja neid tunneleid oli seal ikka kümneid... johhaidii .... ja nii pikkad. Uskumatu aga kreeklased olid teinud meie sõitmise ikka väga mugavaks, sest kohati tundus, et sõidame rohkem mäe sees kui maa peal.

„Kus me oleme“ „Tunnelis“ „ A, tunnelis“ jne jne. Kogu asja suur miinus on muidugi jälle see teemaks, tänasesse sihtkohta ehk Lõuna-Peloponnosesse jõudmiseks said Kreeka teemehed meilt umbes 40 euri teemaksu. A ega mööda mägiteid siia poleks viitsinud sõita ka.

Põikasime läbi Olümpiast. Ilma igasuguse ettevalmistuseta saabusime õhtul kella 17 aeg. Lapsed ja koer kokkupakkitud läksime siis „The Great Stationit“ vaatama. Väravad olid lukus ja valvur vehkis käega, et minge edasi.  Jalutasime siis veits edasi – nägime eemalt künka otsast ära, et kus see 400m staadioni ringi pärit on ja kehitasime õlgu. Kreeklastel on hullupööra palju vaatamis asju vanast ajast, aga igasugune viidastamine ja puust-punaseks tegemine turistile, vist väga ei morjenda. Pigem peab kas ennast eelnevalt kurssiviima või külastama vaatamisväärsusi turismireisi stiilis. ÖÖ veetsime igatahes olümpiakülas.

Enivei. Jõudsime Finikounda asumisse, õigemini ühte sealsesse karavanparki, mis oli ka „talvel“ avatud. Enamasti on karavanpargid aprillini kinni – siis jõuavad siia taas jõukad kesk-põhja eurooplased (toovad kaasa soojad suve ilma ja päikese) ning ärid löövad uksed lahti. Vastuvõttis meid mõnusa olemisega inglise vanahärra – kohalikud on aprillini kiviall (või siis hetkel oliive korjamas) ja tema veedab juba seal 11 aastat oma talve ehk vaatab karavanpargi üle ning korjab raha. Seekord 14 euri öö ehk päris soodne. Vastu saad karavanpargis selle eest tavaliselt (sooja)vett, elektrit, kraanikausi, dussi, wc poti, karavani musta vee äraandmist, pesupesemist jne – a sellest täpselmat teine kord.

Ingilsmän näis rõõmustavat noorte ja inglisekeelt rääkiva perekonna üle – enamus asukaid on üle kuldse keskea ja räägivad saksakeelt. Hetkel oli neid seal umbes 7 karavani komplekti. Lõime oma laagri püsti ja hakkasime mõnulema. Jõudisime juba kahtlema hakata, et kas ikka tasus november-detsember loota päikest ja sooja aga nüüd selgus, et mõlemad olemas. Veetsime 6 päeva selles karavanpargis ja igapäev käisime rannas päikest võtmas ja isegi vette saime. Leidsime endile tuult varjava kaljunukki. Ühtlasi oli see ka ranna tagumine nurk ehk Molli sai seal rihmast valla ja lainetes möllata. Kuna koer toitub ainult krõbinatest aga samas peeretab õhtuti nagu vedur siis järeldasime, et ta neelab lainetes hulga soolast vett, mis paneb ta kõhu keerlema kui karuselli.

Lisaks päiksele leidime ka teise asja, mida otsima olime tulnud – kohalik elu. Kuna hetkel tõesti peab teised turistid (loe: ülekeskea sakslased) kokku lugema kahe käe sõrmedel, siis on igal pool ülekaalus kohalikud – ilmselt see suvel nii ei ole. Sellest tulenevalt astudes sisse kohaliku baari või restoraani või kohvikusse või taverni (meil on vahest keeruline vahet teha, mis on mis aga vahe on sees), oleme väheste kohalike keskel, kelleks on pigem vanema ealised mehed. Sööme seal siis kreeka salatit ja maitseme juurikaid ahjuses oliivi õlis või ansooviseid või kohaliku lammast ja kana jne. No kuulge, suppper. Selline tõeline vahemere maitse. Kõrvale alumiinium kannust vein, mis valatakse väikesse teeklaasi. Lapsed ajavad kasse taga (kasse ja koeri on siin tänaval jalaga segada). Kogu selle söögi värgi juurde käib kindlast ka oliiviõli ja selles sisse kastetud pehme sai. Toit ei ole kunagi restoranilikult uhke, pigem koduse olemisega, aga väga maitsev ja hea. Kohviga on teine lugu. Kord linnakesest kohvi otsides, oli ainus valik kohalik kreeka kohv. Kuigi umbusuga, proovisin ära ja noh, muidu paraja kangusega aga nagu oleks kohvikannu pestud ja toode mulle toodud. Edaspidi, ei aitäh.  

Finikounta karavanpargi lähistel asus kohalik pood, seal saime ka alalisteks klientideks. Lastele pisteti alati seal näppu mingi kohalik küpsis või saiake. Meie saime mesist shokolaadikooki või mõnd muud koogikest. No ja loomulikult veini.

Siis tundus, et aitab kah. Suund Gytheio poole. Hetkel juba kohal... proovime õigepea kirjutada, joonistada.

Synantisi

Finikountas kohe kalale. 

Kreeka salat - liiga lihtne, liiga hea. 

Postkaarti keegi?

Elusuuruses kaktused

Kadri tööl

Meie oma privaatne ranna nurk

Teel Spartasse leidus ka paar eriti spartalikku tunnelit... 

Kas pool täis või pool tühi

Rõõmud ja mured

Olen meie reisil juba tabanud päris palju rõõmsaid hetki. Näiteks väikesed unepausid lastel, kus saan Bosnia ja Hertsogoviina parkimisplatsil süüa rahulikult šokolaadi ja kirjutada või lugeda raamatut Finikounda küla karavanapargi väiksel päikeselaigul. Rõõmsad on need hetked, kus lapsed mängivad omavahel, naeravad, on toidetud ja kasitud. Reisil oleme olnud nüüdseks 15 päeva, karavan on kodune, rutiin on selge ja maised mured võtavad võimust just nii nagu ka kodus- Eestis oli. Mis mured need siis on.  .  .

Pool tühi

Mured on tekkinud minust enesest, see reis on pannud mind jälle vaatama, millest ma koosnen ja kas tahan koosneda sellest, mida näen. Hetkel tundub, et olen liiga planeerija ja kontrollifriik. Mis minust saab kui vanemaks jään, meie kiiksud ju võimenduvad. Käid tusase piluga ringi ja kõik kõnnivad mööda joont :D Ma ei taha olla paindumatu teiste suhtes, ma ei taha, et kõik peab juhtuma täpselt just nii nagu eeldan. Aga miks ma siis närvi lähen kui ei leia laste riideid sealt, kus on nende koht või kui põrand on plastiliini täis, või saan mänguasjaga vastu silma või laps keeldub istumast oma kohal või kui koer haugub üksi õues olles või kui lühema tee asemel sattusime pikema teepeale või kui autol ei tööta pidur just minu sõidu ajal. . .  No jah, kõiki neid sündmuseid ei saa päris võrrelda. Või saab? Närviminemise tunne on üsna sarnane. Lastega reisimisel on päevas palju hetki, kus minu, laste ja Mati soovid ei kattu. Samas pean tõdema, et kodus kui lapsed olid haiged, oli palju-palju hullem. Siin me oleme vähemalt koos ja Mati säästab mind ja mina teda. Õhtuti maitseme kohalikku veini ja 5 sekuniga jääme väsitavast päevast magama.

Pool täis

Rõõmsad hetked on need kui mu sisemine tass on vähemalt pool täis. Kui mul on see jõud olemas, on tõesti kõik võimalik, ma leiutan uusi meisterdusi ja mänge, koristan plastiliini põrandalt kümneid kordi järjest, panen neid rahulikult ja järjepidevalt riidesse, moosin, et nad sööksid korralikku toitu, moosin Sannat juukseid kammima, moosin Mikut pükse kandma, moosin et nad ei kakleks ja et teise mänguasi ei ole ägedam, kui tema oma. Jauran Molliga stoilise rahuga, et ta ei hauguks, hüppaks, rihmast ei tiriks ja mööda laineid minema ei jookseks. (Mollist peaks eraldi teksti kirjutama)

Nüüdseks oleme jõudnud Peloponnese lõuna küljele. Esimene öö karavanpargis on läbitud. Teine kotitäis pesu tuleb pesumasinast ja igal pool ripuvad meie märjad (aga puhtad) riided. Päris hea on mitte sõita. Kohalik karavanpargi pidaja ütles, et viimased 3 päeva on kohutavalt sadanud ja nüüd peaks tulema mõned päevad ka päikest. Meile sobib. Käisime eile õhtul jalgratastega Finikounda restos söömas. Võtsime lambapaja ja kohaliku farmeri kanapaja – mmmm, küll need olid ikka head!!! Täna mängisime pikalt rannas. Koer sai ennast tühjaks joosta edasi-tagasi lainet püüdes. Lapsed peaaegu sama. Nii elada pole väga vigagi, hetkel tagasi rooli ja lastega laua taha mängima ei kipu, las loodus mängitab neid. Õnneks meil on lapsed, kellele piisab fantaasiast, kividest, liivast, lehtedest, puuokstest, prügist :D, merest, päikesest, Mollist ja mis seal salata ikka ka väheke emme-issi abist.

Meie kolm last

Alati esiplaanil

Budapest is the best

Plasteliin on põhi värk

Mitu maad

Eesti – Läti – Leedu – Poola – Ungari – Slovakia – Horvaatia – Bosnia ja Hertsegoviina – Montenegro -  Albaania -  Makedoonia – KREEKA

Horvaatiast lahkusime pärast tuulist ja sajust ööd karavanipargis. Kuna auto kõikus nii mis kole, siis sai mitu korda öö jooksul üles ärgatud. Kadri päris tõsiselt kartis. Hommikul asusime jälle teele ning läbisime väga uhkete vaadetega  Horvaatia lõunarannad. Horvaatia viimases bensukas said lapsed eriskummalise fotosessiooni osaliseks – bussitäis hiinlasi (või koreaalalsi või midagi sarnast) hakkasid Sannat ja Mikut pildistama – küll lihtsalt pildistades, küll nende kõrval „peace“ märki tehes ja poseerides. Sanna ja Miku hoidsid madalat profiili tegid mõne naeratuse ja lasid lihtsalt asjal minna oma rada. Ja siis võttis Sanna Mikul veel mütsi ära – blondid juuksed – johhaidii, te oleks pidanud neid hiinlasi nägema. Igatahes oli meil ja kohvikutädil, kes meile kohvi tegi, isegi lõbus.

Edasi jõudsime Bosnia ja Hertsegoviina tagasihoidlikele mägiteedele. Kuni Kreekani oligi märksõna mägitee ja halb mägitee, vahele piskut mõnusat kulgemist lauskmaal. BIHs erilisi emotsioone ei tekkinud, ilmselt läbisime selle suurriigi vähemtähtsat piirkonda ja seepärast olid ka teed pigem kehvapoolsed. Lõpetasime riigi pimedas ja alustasime teed Montenegros.

Kuna sõit jäi pimedasse, siis oli raske jällegi midagi arvata, aga tundus, et kui BIH oli möödunud lõpus ülesmäge, siis teekond  Podgorica-sse läks nagu liuga – allmäge. Nii palju oli pimedas aru saada, et kaljuserval me tihtipeale kõõlusime. Õhtuks olid kõik sõitmisest täitsa läbi ja veel rohkem olid läbi Kadri närvid – lapsed on olnud väga tublid, aga ikkagi nendega päev läbi jageleda – see on meistriklass ja seda pealegi nädal aega järjest. Õnneks oli montelaste pealinnal meile pakkuda üks eksklusiivne ostukeskus. Parkisime kohalike eeskujul auto, mitte suure parkla parkimisjoonte vahele, vaid joonte peale (seda tegid kõik) – tundus, et see näitab mingit staatust. Keskus ise tervitas suure aatriumi ja seal asuva söögikohtadega, selle kõrval, laste mänguala – super . Ainult suitsetamine siseruumides tegi meist kõigist parajad haisukollid. Ostukeskus oli nagu meie uhkemad, kõik uutsid ja guutsid kauplused  olid olemas ja nii nagu trendikas eestimaalane, nii tundus ka korralik montekas olevat trendikas ja tarbimishimuline. Kadri mainib, et hinnad olid nagu Eestis ja kallimadki. Priidule saime ühe montega õlu kaasahaaratud. Lapsed said mõnusa mängumahvi seal ostuks ja karavanis saime nad kohe magama. Kuna jaksu tundus olevat, siis sõitsime veidike veel Albaania piirile lähemale, et hommikul kohe hea paugutada.

Hommikul kimasime peale ärkamist piirile ja olimegi Albaanias. Kuna siit-sealt lugedes jäi mulje, et Albaania teed on kõige hullemad piirkonnas, siis otsustasime kasutada riigi kõige suuremaid maanteid ja liikuda trassil Shkodör- Tirane – Elbasan – Bitola(Makedoonia) vältides pikka sõitu mööda rannikut alla. Hommikusöögi tegime Albaania ühes suvalises tanklas. Läksin siis ka Mollit pissitama. Tankla mehed olid koerast vaimustuses ja poseerisid temaga kõvasti, tegid mobla pilte täis. Küsisid kas koer on „origzinaal“ (vist, et kas on puhast tõugu), kiitsin takka, et on jah – olin kohe tehtud mees. Tundub, et kogu Balkan on väga trendikas ja originaal kaubamärkide austaja. Kuna igal õigel Albaania mehel peab olema väärikas auto, siis kubises riik vanadest mersudest ja uutest BMWdest, viimastega tekkis automaatselt liikluses ka eesõigus. Üllataval kombel sattus meie teele ka väga uhke ja uus kiirtee lõik ehk hirm halbade teede pärast ei realiseerunud praktiliset üldse ning paar nigelamat lõiku meie hoogu oluliselt ei vähendanud. Linnaliikluses oli tõesti tunda, et eeskirjadest kinnipidamine on pigem soovituslik, mitte kohustuslik aga peale ühe äkkpidurduse, midagi põnevat ei juhtunud. Riik ise oli tõesti nagu sattumine ajas tagasi – meenutas väga aasiat. Siit ka soovitus, kui tahate eksootikat, siis võtke ette Albaania ringreis, meie igatahes tahaks Kadriga tagasi minna. Seda muidugi ilma lasteta ja pigem väikse sõiduautoga – veel parem mootorrattastega. Nii Albaania kui ka Montenegro on lisaks piisavalt väikesed, et kogu riigiga tutvuda.

Albaania

Lihtsalt albaania

Härra hobusega - Albaania

Lisaks albaaniale on moslemi värki ja Makedoonias

Ohrid järv Makedoonias

Albaania kitsed

Makedoonias piirdusime peatusega Ohridi järve ääres. Väike jalutuskäik turistilinnas, õhtusöök ning suund Kreeka poole. Kuigi kindlat plaani piiri ületada ei olnud, siis väike erutus hinges sõitsime hoopis Kreeka ja veel 100km otsa. Oli taaskord kodune ja mõnus tunne olla „vanal heal euroopa“ teel. 

Tiidus tiidus Tiiu reied, sussi oli sööndu Anne reied

Reisumehe välimääraja.

Eks meis kõigis on peidus väike reiemees. Mõned lihtsalt käivad rohkem ja kaugemal ning teised vähem ja lähemal - või siis kombineerides üht ja teist.  Kuigi raha ja aja taha saab peitupugeda, siis tegelt on küsimus tahtmises.

Omiš olgu sinuga.

Jätkuks seekordsele reiele. Saime auto kenasti järgmine päev remondist kätte. Ungarlased peenrahaga ei toimeta - küsisid kohe 60 tuhhi, ilma, et silm oleks pilkunud. A ega me pole mingid papist poisid, ladusime peopeale ning tegime Ungarist leebet. Kuigi Horvaatia on EL liige, siis Schngengi mänguringi neid ei ole veel võetud ehk piiril vaadati meid üle. Istusime kolmekesi ees- mina, Kadri ja Molli. Tädi korjas passid ära ja tuli kongiuksest uurima, et kus Sanna ja Miku on, aga need olid õndsas unes teisel korrusel. Tegi tädi poolpööret silmaringe ning lasi jalga.

Horvaatia tervitas meid kohe kiirtee ja kiirtee maksuga. Mõtlesime, et väga normaalne süsteem. Sõidad kiirteele, saad pileti, sõidad kiirteelt maha, maksad ära. Ungaris ja Slovakias pidime ostma 10 päevased (see on miinimum) kiirtee "piletid", samas läks esimese peale 0,5 päeva ja teisipeale 3 päeva, kumbki "pilet" oli aga 10 euri. Niisiis. Horvaatia normaalne süsteem osutus kõvaks riigi rahalehmaks. Juba esimese lõigu eest kasseeriti 10 euri, siis veel 2 korda veits vähem  ja homme teeme veel väikse jupi - eks ole näha palju siis tahavad. Õnneks on vein odav ja teeme joomisega kõik tasa.

Horvaatias külastasime Plitvitse rahvusparki. Mina igatahes tulevikus ühelegi välismaalasele meie Jägala ja Keila juga ei soovita. Sama hästi võite neile näidata, kuidas teil kraanist vesi kenasti kraanikaussi langeb. Horvaatidel ikka tuleb seda vett siin igast uksest ja aknast ning kõigele lisaks on nad ühes külas selle kärestiku otsa, keskele ja alla ehitanud mõnusad hütid/majad ning kogu vee värk mühiseb ümberringi. Lastega tegime pargis 3,5km ringi, superlahe oli.

Edasi kimasime juba kauaoodatud Vahemere suunas. Pühapäeva õhtuks olime oma reisiga Aadria mere ääres. Ülemägede rannikule jõudes oli lõpuks tunda õhus ka seda päris ilma soojenemist - nüüd käime ikkagi kergete jakkide ja pusadega, õues on pigem 15 ja pluss kraadi päeval. Et natuke ennast turgutada, pesu pesta ja karavani tuulutada, siis otsustasime ühe päeva veeta karavanpargis. Omiš nimelises linnakeses oli üks avatud ja siin me nüüd siis istume. Kahjuks läks ilma õhtuks vihmaseks ja tuul möllab (esmaspäev). Edasi on plaan siiski kimada Kreekasse välja - palju pole jäänud, nii et homme jälle teele.

Tere taastulemast meie blogi uutele lehekülgedele.

Eelmisest suur-reisist on möödas üle 5 aasta ja nii nagu 5 aastase intervalliga käivad majanduse langused-tõusid, harilikhall inimene vahetab töökohta ja autot, siis meie kihk vaatama minna oli erakordselt suureks paisunud. Ehk oleks ka varem taht minna, siis maja , lapsed, raha jne seadsid piirid. Sellest hoolimata oleme vahepeal väisanud  vahepeal US&A-s, Kreetal, Egiptuses, Soomes, Viinis, Nica-s(aitäh Matu ja Eveli).

Ostsime karavani – ei mäletagi enam miks. Vast blogi lõpupoole tuleb välja miks karavaniga reisimine on hea või halb.

Planeerisime aja –november, detsember ?!? johhaidii, kes siis talvel karavaniga külma euroopasse läheb – a suvel ju ei lähe, vara sügisel tegime tööd, nii et jäi siis nii. Et ikka veits sooja saada pidi olema sihtkoht max lõunas ehk seekord Kreeka.

Kohvrid välja. . . Et olulised asjad kaasa saaks, jäi oluliste asjade pakkimine Kadri tööks. Muidu poleks väga vahet vast olnud, aga kui kaasas kaks väikest last ja koer, siis on neid olulisi asju veits rohkem, kui lihtsalt puhtad sokid ja trussikud. Kuigi pakkida oli aega maa ja ilm, siis ikka olid 2 viimast päeva enne väljasõitu täis sahmimist ja tohuvapohu – oma panuse andsid kindalsti ka sellesse 2 nädalat kodus olnud haiged lapsed, keda Kadri oli pidanud taluma, sest ma tõmbasin tööga viimaseid otsi kokku. Igatahes sai karavan otsast-otsani asju täis ja pühapäeva hommik tundus peaaegu helgena.

Naelkummi. Kuidas siis on sõita 80km/h Kreeka poole kongis 2 last ja koer. Nädal hiljem võib öelda, et saab küll – isegi päris hästi saab. Esimese päevaga jõudsime Leetu, parkisime tanklasse rekameeste vahele ära ja tuttu. Oleme proovinud peale hommikupudru söömist tunnikese sõita, siis leida mingi atraktsioon lastele (mänguväljak, park), peale seda lõunasöök, laps(ed) magama ja uuesti sõitma. Peale paari-kolme tundi jälle õue või miskid muud tegevust ning õhtul sõidame jälle paar tundi. Umbes sellise mustriga saab päris edukalt edasi. Lapsed sõiduaeg teevad igast näpu värki, mida Kadri neile kaasa võttis, samuti oleme ostnud juurde puzzlesi ja plastiliine ja legosid ja mingeid vidinaid veel. Muidugi läheb päevas paar multikat ka. Kuigi enamasti sõidan mina, siis aeg ajalt väsib Kadri laste jandist ära ja siis pean ma ka taga nendega rebima-kleepima – tegelt on see äge, aga kui sa pead seda päev läbi tegema, siis on ikka väsitav ka. Roolis on aga nagu nähtamatu kaitsemüür vahel – juhti segada ei tohi.

Molli on meie pere peksukott, istub juhi kõrvale – tuleb keegi ja tahab ise olla, istub juhi selja taha – hakkavad lapsed teda näppima ja jälle peab ta kohta vahetama. Aga üldiselt saab ta hästi hakkama ja senini on ta väga hea reisikaaslane olnud. Õnneks käitub ta meiega palju-palju rahulikumalt kui võõrastega (Kadri kommentaar)

Niisiis olime Leedus tanklas rekameeste seltsis, järgmisena Poolas rekameeste seltsis, siis korra veel, siis Slovakias rekameestega parklas ja Ungaris tanklas ikka rekameestega kõrvuti ja nii 2 kordal. Poola poole peal hakkas meie karavan Linda meile veits tantsu tegema – väristas kui gaasi litsud. Algul arvasin, et Poola teetööd on mõne rehvi tasakaalustus punni minema löönud – helistasin paari Eesti pakiauto töökotta ja tundus, et miskit tõsisemat siiski. Kuidagi ei olnud tahtmist töökoda otsima minna. Olime ikka Eestile liiga lähedal  (1000km). Ignoreerisime probleemi ja kimasime edasi. Budapestis otsustasime siiski , et järgmises suuremas linnas laseme ülevaadata ja korda teha. Nii me nüüd siis istume siin Nagykanizsas. Kuna siin on inglisekeelega suht tuuga, siis väristasin kahele remondimehele tagumiku, seletades seejuures, et auto vibreerib kiirendades – a need vaatasid mind suht kahtlustavalt. Kolmandas töökojas hüppas mees autosse ja tegime paar kiiremat. Asi selge- veovõll läbi. Lubati tellida uus ja las me tulla 3 tunni pärast autoga kohale. Pidavat minema nii 3 tundi aega remondiks. Tegime siis linnapeal esimes tiiru ära, lapsed magasid autos ja viisime seejärel auto remonditöökotta. Läksime järgmisele linna tiirule – kuna liiga soe õues ei ole ja mingeid atraktsioone ka ei tundund olevat käe-jala juures, siis enamus aega kulus maailma kuulsas restoraniketis McAndDonalds – pärast 3 tundi marssisime tagasi remonditöökotta. Mehed olid lausa 4 erinevat veovõlli kohale sebinud ja karbist lahti pakkinud – aga meie Lindale ükski ei sobinud –Linda vana võll vedeles nukralt põrandal.  Johhaidii ütleks Sanna selle peale kui ta auto värgindust jagaks.

Seal me siis õhtul kell 18 olime kaks last näpu otsas, koer juba 3 tundi tõstukiga töökoja laeall. Kiire kõne nostalgilisse hotelli Touring ning öö meie 5 liikmelisel perele olemas. Tublid mehed siiski reklaamisid uue aja välja ja käskisid järgmine päev kell 12 tagasi tulla. Kuna tegemist on laupäevaga, siis tegelt ei ole see ka ju paha variant.

Budapest

Budapest

Nagykanizsa hotell

Koopa basseinid Miskolcikus