Ankor templid Kambodzas on üks maailmaimedest. Mitu neid imesi on mina ei tea. Peaks olema seitse, võibolla on kaheksa, aga kui nimetama hakkata venib rivi ilmatu pikaks. Asjameeste sõnul on tegu maailam suurima usukompleksiga. Suur templite ehitusbuuum sai alguse veidike rohkem kui 1000 aastat tagasi. Eestvõtjateks tolleaja jumal-kuningad. Vist teebki asja ilmaime vääriliseks see, et templid on ehitatud nii kaua aega tagasi ja enamus kivi materjali on kohale toodud kusagilt kaugemalt. Templi varemed asuvad üksteisest mõne kuni mõnekümne kilomeetri kaugusel ning suurim ja kuulsaim neist on Ankor Wat. Aeg on teinud oma töö ning kohati on tõesti tegu kõigest võimsate varemetega, mõnes kohas aga säilinud veidike enam. Igatahes oli huvitav ringi uidata. Samas kui rääkida suurtest jumalakodadest, siis kindlasti jättis minule võimsama mulje ammu külastatud Vatikan ning ilmselt avaldaks nii mõnigi budistide tempel minule suuremat muljet kui iidsed Ankor templid. Kuid samas arvab Kadri, et meie pilku on nüristanud reisiväsimus ja uute imepärast kogemuste pidev pealetulek, et iga ahaa-hetk tundub praegu liiga tavalisena. Eks me tajume isegi kui ära hellitatud me oleme ja varsti kukume kahejalaga tagasi Eestimaa peale :D Mõned pildid Ankori templitest
Kuulus koht päikseloojangu vaatamiseks. Vaatamisväärsem oli rahvamass kui päikeseloojang ise :) 
Ankor Wat isiklikult 
Kaks päeva kolasime ringi ratastega ning ühe päeva tuk-tukiga (välismaalastel ei ole Ankori ümbruses lubatud rollerit laenutada). Tuk-tuki saab päevaks 15 dollariga ning selleajaga jõuad teha "suure tiiru" (on olemas ka väike tiir). Kolmepäeva pilet templi piirkonda maksab 40 dollarit , mis Kambodza mõistes on terve varandus (õpetaja kuu palk on 30 dollarit). Kadri räägib edasi: Veider on see, et kuna siin kasutatakse USA dollareid rohkem kui kohalikku rieli ja kokkuvõttes, teeb see elu turistile kallimaks. Sest kõik hinnad on kas 2, 3, 4 või rohkem dollarit. Seega kui Malaisias ja Tais muutuvad hinnad kaubeldes mõne sendi kaupa, siis Kambodzas käib kauplemine dollari kaupa. Kokkuvõttes on Kambodza praeguseks kõige kallim riik olnud.
Tänavalapsed on kah ärahellitatud ja julgevad küsida väikese 1 kroonise käepaela eest 1$ ning Phnom Phenis küsiti 2 või 3$. Me muidugi naersime nad välja ja Mati sai lõpuks samalt poisijõmpsikalt paela niisama kingituseks, sest ta vist hakkas poisile meeldima. Lapsed on lapsed ja isegi kui sa neile midagi ei anna, jäävad nad natsaks su juurde vedelema, et imetleda su valget nahka, pikki käekarvu ja habet :D. Tihti juhtub, et me vaikselt sulame ja lõpuks ostame neile puuvilja näksimiseks - tegelt on nendega tore naljatleda..
Pärast Siam Riepi ja Ankori templeid vurasime edasi Kambodza pealinna Phon Phen-i. Phnom Phen on võrreldes Bankoki ja Kuala Lumpuriga ikka palju väiksem ja tagasihoidlikum. Liiklus on veel segasem, tänavad on müügimehi, tuktuki- ja motomehi täis ( kõik pakuvad sulle oma teenust) ja elu iseenesest ei ole veel nii uhke, nagu pealinnas võiks olla. Puudub aasia suurlinnale tüüpiline pilvelõhkujate regioon. Välja arvatud jõeäärne turistipiirkond, kus baarist/restoranist ostad toitu a la 6-10 dollariga. Suurepärase ja eheda tänavatoidu hind jääb tavaliselt 1-2 $ juurde. Ööbimine jääb keskmiselt 10-15 $ juurde.
Phnom Phenis olles oli meil üheks ülesandeks ka Tai saatkonnast uue viisa saamine. Kuigi Eesti Välisministeeriumi koduleht ütleb, et me peaks saama piirilt 15 päeva viisa, siis Malaisia-Tai piirilt saadeti meid teadaolevalt tagasi. Kuid seal tehti viisa ära tasuta 24h, mis oli tore. Tore polnud see, et saime (ilme küsimata) ühekordse sisenemisega viisa ja kui tahtsime saada "return" viisat peaksime maksma 30 $/nägu juurde. Meie aga ei tahtnud maksta, nii me siis peame Phnom Phenis uut viisat taotlema. Kuid siin saatkonnas toimivad asjad teistmoodi. Kui me tahame viisat saada 24h jooksul peame maksma 30$. Seda kõike pakutakse muidugi sulle tänaval saatkonna ees, saatkonna turvamehe poolt. Ehk siis ilmselgelt läheb kogu see raha jagamisele korrumpeerunud saatkonna töötajate vahel. Meie otsustasime "tasuta" viisa kasuks ning pidime ootama 4 päeva (hiljem muidugi selgus et viisa oli passis juba samal päeval). Kuna valisime 4 päeva ootamise, siis otsustasime vahepeal ära käia Kambodza kuurortlinnas Sihanoukvilles. (Loomulikult hiljem Tai piirile jõudes, selgus et sellest piiripunktist oleksime saanud 15 päeva viisa ka kohapealt.)
Pärast Siam Riepi ja Ankori templeid vurasime edasi Kambodza pealinna Phon Phen-i. Phnom Phen on võrreldes Bankoki ja Kuala Lumpuriga ikka palju väiksem ja tagasihoidlikum. Liiklus on veel segasem, tänavad on müügimehi, tuktuki- ja motomehi täis ( kõik pakuvad sulle oma teenust) ja elu iseenesest ei ole veel nii uhke, nagu pealinnas võiks olla. Puudub aasia suurlinnale tüüpiline pilvelõhkujate regioon. Välja arvatud jõeäärne turistipiirkond, kus baarist/restoranist ostad toitu a la 6-10 dollariga. Suurepärase ja eheda tänavatoidu hind jääb tavaliselt 1-2 $ juurde. Ööbimine jääb keskmiselt 10-15 $ juurde. Phnom Phenis olles oli meil üheks ülesandeks ka Tai saatkonnast uue viisa saamine. Kuigi Eesti Välisministeeriumi koduleht ütleb, et me peaks saama piirilt 15 päeva viisa, siis Malaisia-Tai piirilt saadeti meid teadaolevalt tagasi. Kuid seal tehti viisa ära tasuta 24h, mis oli tore. Tore polnud see, et saime (ilme küsimata) ühekordse sisenemisega viisa ja kui tahtsime saada "return" viisat peaksime maksma 30 $/nägu juurde. Meie aga ei tahtnud maksta, nii me siis peame Phnom Phenis uut viisat taotlema. Kuid siin saatkonnas toimivad asjad teistmoodi. Kui me tahame viisat saada 24h jooksul peame maksma 30$. Seda kõike pakutakse muidugi sulle tänaval saatkonna ees, saatkonna turvamehe poolt. Ehk siis ilmselgelt läheb kogu see raha jagamisele korrumpeerunud saatkonna töötajate vahel. Meie otsustasime "tasuta" viisa kasuks ning pidime ootama 4 päeva (hiljem muidugi selgus et viisa oli passis juba samal päeval). Kuna valisime 4 päeva ootamise, siis otsustasime vahepeal ära käia Kambodza kuurortlinnas Sihanoukvilles. (Loomulikult hiljem Tai piirile jõudes, selgus et sellest piiripunktist oleksime saanud 15 päeva viisa ka kohapealt.) 
Sihanoukville on suhteliselt populaarne koht eestlaste seas, sest asub siin 3(vist) eesti mehe poolt peetav hotell. Me otse sellepeale ei mõelnud, vaid võtsime asju nii nagu me ikka võtame, jõuame kohale ja vaatame, mis meile teepeale jääb. Nii me suundusime rannapoole ja leidsime allesehitusjärgus oleva odava bungalo tüüpi majakese. Kuna olime pikalt merest eemal olnud, siis suundusime otsekohe rannapoole. Kuid oli üllatus suur kui nägime, kui must, kole ja prügi täis merevesi siin oli. Minu puhas loodussõbralik süda jälle purunes kildudeks. See, kusjuures puruneb suhteliselt tihti siin reisil, kahjuks. Mina vette ei läinudki, Mati vist jalgupidi üritas, kuid ega see tore olnud. Täitsa alateadlikult hakkasin otsima väljapääsu, sest sellisesse koha ma ei taha jääda kolmeks-neljaks päevaks. Rääkides inimestega siin ja seal otsustasime minna järgmine päev ühele kohalikule saarele. Saare nimeks on Koh Rong. 
Kuulsime et saare elu on suhteliselt kallis, nii otsustasime veel õhtul väikese poetuuri teha, et endale vett kaasa osta ja võibolla veel midagi nipetnäpet. Õhtusel jalutuskäigul, aga märkasime "kurikuulsat" eestlaste hotelli, põikasime sisse, et uurida kuidas neil läheb. Baari taga sibas blond tüdruk ja ma kohe küsima inglise keeles, et tere kas sa oled eestlane :) ja oligi. Ja kohe paremat kätt minust pööras ennast ümber eestlasest omanik, kelle nime ma kahjuks ei mäleta. Nii me jäime jutustama tunniks pooleteiseks. Meiega ühines veel paar eesti meest. Kokku pidavat seal olema hetkel 30 eestlast, kuid tipphooajal peaks olema umbes 100 eestlast. Igastahes, kuna me oleme harjunud eesti keelt rääkima vaid üksteisega, siis tahestahtmata, tekkis alateadlikult tunne, et peaks rääkima inglise keeles, nii et natsa veider oli eestlastega eesti keelt puhuda. Kuigi ise ma ei soovitaks Sihanoukville rannapuhkuse sihtkohaks, siis kindlasti muudab reisi lihtsamaks, kui sind ootab ees korralik eesti hotell. Baar tundus hõdus, tube me ei näinud, kuid hotell tundus igatpidi ok. Ja kuna neil on olemas enda bassein, siis on ta ka ümbruskorras üks populaarne majutuskoht.
Kuulsime et saare elu on suhteliselt kallis, nii otsustasime veel õhtul väikese poetuuri teha, et endale vett kaasa osta ja võibolla veel midagi nipetnäpet. Õhtusel jalutuskäigul, aga märkasime "kurikuulsat" eestlaste hotelli, põikasime sisse, et uurida kuidas neil läheb. Baari taga sibas blond tüdruk ja ma kohe küsima inglise keeles, et tere kas sa oled eestlane :) ja oligi. Ja kohe paremat kätt minust pööras ennast ümber eestlasest omanik, kelle nime ma kahjuks ei mäleta. Nii me jäime jutustama tunniks pooleteiseks. Meiega ühines veel paar eesti meest. Kokku pidavat seal olema hetkel 30 eestlast, kuid tipphooajal peaks olema umbes 100 eestlast. Igastahes, kuna me oleme harjunud eesti keelt rääkima vaid üksteisega, siis tahestahtmata, tekkis alateadlikult tunne, et peaks rääkima inglise keeles, nii et natsa veider oli eestlastega eesti keelt puhuda. Kuigi ise ma ei soovitaks Sihanoukville rannapuhkuse sihtkohaks, siis kindlasti muudab reisi lihtsamaks, kui sind ootab ees korralik eesti hotell. Baar tundus hõdus, tube me ei näinud, kuid hotell tundus igatpidi ok. Ja kuna neil on olemas enda bassein, siis on ta ka ümbruskorras üks populaarne majutuskoht. Saare elu oli väga vaikne ja kallis, kuid kindlasti palju mõnusam ning ilusam kui mandril. Seal oli ainult üks majutusepidaja ja 2 söömiskohta. Inimesi tundus olevat umbes 20 :)
Paat millega sõitsime 3 tundi, et saarele saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar