Edasi ja siis tagasi

Kambodza on täis lapsi kellel on kõht tühi, vanureid kellel pole nende eest hoolitsejaid ning igas vanuses inimesi, kes on maamiine täis Kambodzas jäänud ilma kätest, jalgadest või mõlemast. Kõige selle viletsuse keskel, aga vuravad ringi kohalikud ärimehed ja korrumpeerunud ametnikud oma uhkete lux maasturitega. Kambodza on raske koht, kus reisida, kui oled väga hella südamega. Niisiis alustasime teekonda tagasi Taisse. Sihanoukvillest Trangi saartele, Tai lõuna ossa. Et rohkem aega veeta rannas, siis üritasime võimalikult tiheda bussigraafiku kasuks. Tagant järgi tuleb tõdeda, et oli päris tihke. Kui välja arvata mõne tunnised pausid Phon Phenis, Tai piiril ja Bangkokis, siis ülejäänud aja veetsime bussis või rongis - kokku 53 tundi. Selle teekonna tipp hetkedeks jäid öine bussisõit Tai piirile, mille jooksul buss kärsama jõudis hakata ning seejärel iseenesest korda sai. Samuti sõitis bussis keegi kohalik, kes "pildi tasku pani" ning keda siis kohalikud turgutama asusid ja vastu hommikut "middle of nowhere" lihtsalt bussist välja tõstsid. Vähemalt meile see nii tundus. . . Rongisõit on saanud meie lemmik liikumisviisiks Tais... ka seekord veetsime öö rongis ning väga asjalik on nii reisida. Lõpes meie teekond väikese paadi sõiduga saarekesele Koh Muuk. Saar oli väike, mõne majutusasutusega ning needki tundusid töötavat poole võimsusega. Samal saarel asus eksootiline Emerald koobas. Koopa suudmesse tuli minna paadi või siis, nagu meie, kajakiga. Seal sidusime oma kajaki poi külge ning hüppasime vette, et koopa suudmest sisse ujuda ning umbes 80 meetri pärast jõuda kõrgete kaljude vahel peituvale liiva rannale - just nagu filmis "The Beach". Esimene katse luhtus juba peale mõnemeetrist ujumis, sest koobas läheb vahepeal nii pimedaks, et ei näe mõhkugi. Ujusime tagasi koopa suudmesse ning võtsime sappa koobast külastavale ekskursiooni grupile, kelle giidid olid varustatud taskulampidega (koopasse tehakse palju tuure, mistõttu on seal alati palju erinevaid turistigruppe, kes parasjagu koopasse lähevad või sealt tulevad). Pärast mõningast ujumist peaaegu pilkases pimeduses jõudsimegi "salarannale", kus kunagi piraadid oma aardeid peitsid. Järgmine päev tegime oma esimesed ametlikud veealused avastused iseseisvate sukeldujatena. Veemaailma külastuse korraldas toreda olemisega inglise mees, kes pikemat aega juba Tais resideerus. Esimene laskunime oli rohkem selline "tunnikontroll", kus vaadati meid üle ja pandi hinnang, et oskate veeall käia küll. Teine sukeldumine oli juba midagi ägedamat. Umbes 12 meetri sügavuselt jagati meile taskulambid ning suundusime veealusesse tunnelisse, mis viis omakorda veealusesse koopasse. Koopas, kus muidu valitses pilkane pimedus, valgustasime meie oma lampidega erinevaid stalakmiite ja stalagtiite. Ja siis hakkas vihma sadama. Kuna saar oli väike ja vihmaga seal midagi teha polnud (mitte et mujal Tais oleks väga palju vihmaga midagi teha), siis suundusime järgmisele saarel Koh Lanta. Praami reis, mis pidi meid muretult ühelt saarelt teisele viima, muudeti tüüpiliste trikkidega järjekordseks pikkaks teekonnaks. Kõige pealt ootasime 1,5 tundi rannas täielikus teadmatuses. Seejärel viidi väikse paadiga merepeale ja tiirutati pooltundi niisama ringi ning püüti kalmaari. Siis pandi meid snorgeldus tuuril oleva "praami" peale ning pärast mõningast passimist suundusime lähedal olevale saarele snorgeldajatele ettenähtud lõunat sööma. Ja oh üllatust seejärel võeti ette teekond sinna, kuhu me tahtsime lõpuks jõuda. Ega sellise meelelahutusliku meresõidu vastu polegi meil midagi, kui sa oled sellest eelnevat teadlik, aga kui keegi midagi millestki ei tea ja sulle ei räägi, siis ajab vahest turja turri küll. Aga palun väga Koh Lantale me ikkagi jõudsime. Järgmiseks päevaks oli vanajumal meile ühe päikselise päeva broneerinud ning selle me siis veetsime rolleri seljas saarele tiiru peale tehes. Edasi vihm, vihm, vihm... Saare külastuse tipp hetkeks jäi ilmselt massaaz ja kõhuhädad. Kui siiani oleme pääsenud igasugustest kõhuhädadest lihtsalt, siiis enam mitte. Mina (Mati) suutsin oma meeldiva õhtusöögi juba pärast paaritunnist seedimist sama teedpidi, kust ta alla läks uuel kujul tagasi saada ning ilusti wc potti serveerida. Ja nii ta läks. Järgmiseks hommikuks oli sisse jäänud ainult vaakum. Vahepeal oli meieni jõudnud uudised liigsest vihmast ja üleujutustest meie ümber. Kuna kardsime liiga kauaks saarele jääda otsustasime hoopis võimalikult kiirest pageda, et ehk pääseme veel ennem hullemat tulema. Seetõttu võtsime samal hommikul ette teekonna Malaisia poole. Kuna mina midagi söögist kuulda ei tahtnud, siis piirdus Kadri väikese hommikusaiakesega. Nii me siis Malaisa piiri läheldale asuvasse HatHai linna poolnälginutena ja jõuetutena jõudsime. Kui mõttes olin endale selle reisi jooksul lubanud "LääneMaailama" toitu mitte süüa, siis oma õnnetu kõhuga pidin sellest lubaduset loobuma. Õhtusöögiks 7Eleven-ist ostetud jogurt (ette ruttavalt võib öelda et praeguseks oleme käinud ka korra McDonaldsis). Eurooplase kõht ei ole loodud ainult nuudlist ja riisist toitumiseks. Meie ujutused piirdusid seekord väikese seigaga bussis. Maantee mida mööda sõitsime oli ühest kohast üleujutatud nii, et kui buss veest läbi sõita proovis oli selge et vesi on liiga kõrge.... nii me siis tagurdasime 100 meetrit ning tegime uue katse vastassuuna kaudu... õnneks eduka... muidu oli igalpool teeääres näha üleujutatud põlde ja metsasid. Ilmselt nii nagu teie, oleme lõpuks ka meie arusaanud, et kõik märgid näitavad selgemine kui ei kunagi varem.... Mati ja Kadri minge koju. Ja ilmselt on nii mõnedgi teist aru saanud, et ei saa sellest ennem teada, kui meie lennukirattad Maarjamaa pinda puutuvad. Ei maksa nüüd ummisjalu lennujaam tormata, sest päris homme meid veel oodata ei ole. Ennem jõuame veel mõned postitused siia sekka eksitada meie vahepeatustest Malaisias ja Pariisis. Homme ärkan vanana.