Lootuse maa...

Eepika on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi järgi jaguneb eepika žanrideks: eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid).
Chang Mai sai selleks korraks ühelepoole... kuigi asus ta päris kaugel, siis meile mõlemale ta päris meeldis ning kohe kindlasti meeldis ta meie kõhtudele... väga odavat head sööki, mõnusates tänava "sööklates". Praeguseks otsustasime Taile kriipsu alla tõmmata ning Kambodzat avastada. Loodetavasti õnnestub ka uus Tai viisa passi saada ning siis tahaksime veidike tutvust teha ka Tai "paradiisi saartega".
Eepiliseks nimetas "Lonely Planet" (reisiraamat) teekonda Bangkokist Siem Reap-i (Kambodza). Me algul küll ei saanud aru miks, aga tõsi ta oli. Bussi sõit Kambodza piirile sujus meie jaoks tõrgeteta... kuigi päris mitu korda peatas bussi kohalik politsei ning kontrollis kohalike dokumente, millele tulemusena igakord 5-10 inimest bussist välja saadeti (vist oli tegu k o d a k o n t s u s e t u t e g a). Kuna suures sigri-migris piiripunktis jäi piiripunkt meil märkamata ning meie "tore" reisisaatja "unustas" meile ja veel paarile turistile öelda, et aeg maha minna, siis sõitsime veidike maad edasi bussilõpppeatusesse. Kuna "Lonely Planet"-i sõnul tulebki piirile sõita tuk-tukiga, siis tundus täiesti okei seda ka teha. Nii siis sõitsidki kõik turistid päris magusa raha eest umbes 400 m tuldud teed tagasi (aru saime muidugi sellest hiljem). Igatahes juhatati meid ülehelikiirusel suure segaduse saatel kuhugi ruumi ning lubati paberid korda ajada ning takso Kambodza poole peal ära organiseerida. Kuna "pabereid" vormistades tekis väike hingetõmbe paus, siis hakkas ka meie aju veidikese ringi käima, mille peale ütlesime "ametnikele" naerusui suur aitäh, tõusime püsti ning marsissime seekord päris piiripoole. Tegu oli vist esimese päris "tüngaga", mille kogu maksumuseks oli 24 eeki, taksosõidu näol.
See on ikka täiesti uskumatu, kui kiiresti suudavad kohalikud kõik su meeled sassi ajada ning seejärel sulle tohutu suure juurdehindlusega midagi maha parseldada.
Peale imelikult käituvat piiriametniku olime lõpuks Kambodza Kuningriigis. Ja kõik algas otsast. Turistidele on piirile organiseeritud vastu tasuta buss, mis viib su tühermaal asuvasse bussijaama ning sealt edasi ostad kas kalliraha eest bussipileti või veel kallima raha eest takso - ja rohkem võimalus ei olegi. Suures piiriületussaginas saime tutavaks ühe saksa paariga ning nendega koos otsustasime "tasuta" turisti bussi mitte kasutada. Ning "tasuta" bussist paarkümend meetrit mööda jalutades olimegi uues piiramisrõngas, seekord siis isehakanud taksojuhid. Niisiis õnnestus meil nelja peale takso kaubelda ning lõppvaatus Seim Reap-i poole võis alata. Kogu asjale lisab vürtsi see, et vägagi korrumpeerunud Kambodza riigile on kogu see jant meeltmööda ning soodustatakse igati monopoolse bussifirma tegevust, milledeks on iseseisvate taksojuhtide minema peletamine ja turistide eksitamine, kasutamaks tunduvalt kallimaid trantspordivõimalusi. Aga lõpp hea, kõik hea. Kohale me jõudsime, ilmselt mitte nii odavalt kui loodsime, aga kindlasti mitte nii "paljaksröövitutena" nagu nii mõnigi turist.
On siis tegu jutustuse, novelli, muinasjuttu, valmi, lühijuttu või anektoodina - ilmselt kuidagi see eepika zanrisse tõepoolest mahub.
Kambodzas on meie põhi sihtkohaks Siem Reap või siis täpsemini selle kõrval asuv seitsmes maailma ime: Ankor Wat templid
Siem Reap on turiste paksult täis ja seepärast ka palju kohalike üritamas neist raha välja pigistada. . . Kohati väga väsitav. Esimesel õhtusöögil uuel maal ei tea kohe, mis hinnad ja kuidas täpselt kõik toimib, nii juhtuski, et me tegime 3 lapsele õhtusöögi välja (üldiselt üritavad lapsed sulle esmalt postkaarte ja muid vidinaid müüa ning kui see ei õnnestu, siis küsivad kurva näoga, et sa neile süüa ostaksid). Kuid usume, et enam nii ei peaks tegema, kui lapsed küsivad toitu, mis on kallim kui su enda oma siis asi vist nii halb ei ole :) eks mul (Kadril) oli ka väike kiusatus niissama nendega juttu ajada ja pärida. Kusjuures väikesed lapsed räägivad väga head ingliskeelt. Kuid tänaval üritatakse sind veenda nende kaupa ostma või tuktukiga sõitma palju intensiivsemalt kui Tais, loodetavasti kogu Kambodzas päris nii ei ole, see on väga väsitav.

Loomulikult oleme leidnud suurepärased võimalused reläksimiseks (lõõgastumiseks).

Kadri kala vannis