Kõik söögiks....

Palju loksumist autokastis... veidike väsitavat kõmpimist ülesse-alla... äratundmisrõõmu ja avastamislusti... umbes nii see "dzungli" matk meil oli.

Ohutus enne kõike... seda me õppisime Austraalias palju ... panin isegi erkvärvides särgi selga, et metsas ohutu oleks. Lisaks võtsime sisse Austraaliast mõõduka raha eest soetatud malaaria vastased antibiootikumid... hiljem muidugi selgus et mägedes sääski ei ela... ei võtnud rohkem ka antibootikume...

Eestlaste viga on see, et nad vahivad jube palju kella ... täpsus enne kõike... meie ka oleme liialt kinni minuti seieris oma kella sihverplaadil... aga 95% maailmast vaatab hoopis tunni seierit... on see ju piisavalt täpne... noh sellepärast sõitsime me ilmselt ka hommikul lubatud 6 asemel välja kell 7...

Meiega mestis olid kolm prantslast, kaks sakslast ning kaks kohaliku matkajuhti... mõlemad mägedest pärit, aga nüüd pooleldi linna inimesed...

Peale mõningast tiirutamist linnas ja kohalikul turul, võeti suund metsapoole.

Esimene peatus oli kohalik "viski" tehas. Kohalikele meeldib hirmsasti riisipuskarit juua, ei olnud erandiks ka meie matka juht Saikam. 30% puskari aroom oli kindel märk sellest, et Saikam on läheduses.

Ennem dzunglisse suundumist anti kätte jahiriistad ... kõik said pussnoad ja rakulkad... minule langes auks kanda lisaks ka vibupüssi.... kuna ma tegelikult nii sõjakas ei ole, siis jäi seekord pauk tegemata...

Aasia elevants norib Kadrilt magusat...... Kadri räägib nüüd : ma pole kunagi nii suure looma läheduses olnud. Lahe oli teda jälgida ja nahka katsuda. Uskumatult suur ikka ja Aasia elevant on Aafrika omast veel väiksem. . . vau. . . Nahk oli selline kuiv ja krobeline ja hõredalt tulid mustad tugevad karvad välja, väga lahe. . . Kartust ei olnud üldse, pigem tahtmine koguaeg lähedalt olla ja vaadata ja suhelda

Lõunasöögiks oli praeuriis palmilehelt... nämm nämm

Minu (Kadri) jaoks oli lahedam elevanti vaadata, katsuda ja lihtsalt temaga olla kui sõita. Sõitmine oli pigem siuke piinarikas, vants jäi koguaeg seisma ja tahtis magusat ja kui mäest alla läksid siis pidid kramplikult kinni hoidma et alla ei kukuks. Nii et, rohkem ei taha :D

Giid näitas meile tarantlit, mis oli otseses mõttes käelaba suurune. Ei olnud nagu ämblik vaid suur loom.

Kohalikud suitsetasid iserullitud tubakat banaanilehest. Banaani leht on neil väga mitmekülgselt kasutusel. Nad küpsetavad seal sees, kasutavad taldrikuks, kausiks, pakkimiseks, suitsuks ja onnile katuseks, kindlasti on veel kasutamisvõimalusi. . .

Hill tribe village - mägihõimu külake ehk meie ööbimiskoht. Külas elas 25 inimest ehk 7 perekonda. Kõigil puidust nö kanavarrastel majakesed, mille all elasid veised, sead, kanad, koerad ja kassid. . .

Õhtusöögid olid väga head, kuid lisaks pakuti kohalikku traditsioonilist toitu. Mägirahvas käib tihti jahil ja jahivad nad peale suurloomade ka konni, usse, madusid, rotte(teisi närilisi) ja kohalikku pisikest angerjat (elab riisipõllu mudas). Nii me maitsesimegi esimest korda rotti (Mati maitses), konna ja pisi-imelikku angerjat. Konn oli liha poolest täitsa ok, kuid veider ikkagi. Nemad söövad kõike, ehk siis ka konte, siseelundeid ja pead. Mina piirdusin väikese jala-lihasega :) Rotti liha pidavat olema kõrbenud ja mõtetu. Nad pistavad roti vardasse ja koos karvadega lõkkesse. Natukese ajapärast kraabivad karvad maha ja koogivad osad soolikad vist välja. Küpsetavad edasi kuni näeb välja üks must surnud loom :) nämm

Kuid põhitoiduks oli ikkagi ülimaitsev riis erinevate aevilja/liha kastmetga

Kuna külake oli mägedes paistis õueköögist kena päikeseloojang ja vaade ümbritsevale. . .

Kareni hõim. Aitäh on kohalikus keeles "tablu", tere on "omoshopõ" ja head ööd on "gemmimõ" :) Vanamehe vanuseks on 94 ja pole kunagi haiglas käinud.

Lõunapaus. Kiirnuudlid küpsetatud bambuse sees. Serveeritud pikuti pooleks lõigatud bambuses koos isevalmistatud bambuse chopstickidega ehk pulkadega. Bambus on neil teine eluks hädavajalik taim. Sellest nad valmistavad vist küll kõike :D