Me veel blogi ära ei lõpeta, sest võibolla toimub me elus midagi põnevat. Praegu oleme kodutud ja otsime tööd. Mati leidis juba midagi ja ka mul on näkanud, kuid vaatab, mis saama hakkab.
Panen mõned ilusad pildid kodunt.

Linnupesa sarnane

Ma ei teagi kas nii pikka pausi meie blogimises on siin varem olnud.... vist mitte...
aga eks ole põhjus kah üsna proosaline... 1 aasta ja 8 kuud hiljem oleme kodus... ilusal eestimaal, ilusate eestlaste keskel....polnud mahti või õigemini polnud isu...
Kuna kõik meie tagasi jõudmise kuupäeva ei teadnud, siis oligi mõte teadmatuses elavaid üllatada... noh agategelt korraldas Kadri meile lennujaama vastu Triinu, Mari, Juta, Taunsi ja kõige värskema nöo - Johanna. Nii et esimese üllatuse sain hoopis mina, kes ei teadnud asjast midagi.

Meie ilmareisi viimased päevad möödusid Pariisis - ilus kevad ja ilus linn, kuhu ilmselt kunagi tagasi pöördume, et siis taaskord varakevadises päiksesäras iseennast nautida.

Eestimaa polepõrmugi muutunud... küll aga meie silmad on hakkanud seda kõike teisiti nägema... hallid inimesed, kes kannavad halle riideid halli tänava taustal hallis linnas ... ja ei küsi minult enam tänaval möödudes,kuidas mul läheb... aga mets on nagu vanasti, ainult loomasid on raskem märgata,kui maakera kuklapoolel... mõnusalt kohiseb ikkagi.
Otsisime kah kapist oma vanad riided välja ... etsakae... kah hallid... aga egas sellest polegi midagi... ikka on hea kodus olla ja ikka on eestlased toredad ja ikkagi on tänavad kolamist väärt... ja muidugi mets on ikka mets mitte võsa.
Kellele me veel külla pole jõudnud, siis eks me ikka katsume lähi ajal tulla... tark ei torma .....

Mis sellest bolgist saab, ei teagi.. eks vahest paneme midagi kirja... kui huvitav või ebahuvitav see on eks te ise otsustage...

No worries mate...

Katkise kõhuga sahvris

Taimaal algavad kõik saared Koh-iga... näiteks Koh Phi Phi või Koh Lanta jne... Malaisias aga jääle Puala-ga.... Puala Perhentian või Puala Pentang.... ja seal viimases me just olime.

Saare "pealinnaks" on Georgtown - suure ja pikka ajalooga. Unesco maailmapärand.

Nagu kord ja kohus suundusime esmalt "backpackerite" linnaossa ööbimist otsima... otsustasime täis pangale välja minna ning leida natuke mõnusam ööbimine, olles valmis sutsu rohkem maksam.... pärast hunniku erinevate kohtade läbikäimist loobusime ning leppisime tõsiasjaga, et raha eest ei saa kõike, kui seda lihtsalt ei ole olemas. Majutusime tagasihoidlikus "backeri" hostelis.

Sedasi need eurooplastele nii hirmsad kaupmehed "sünnivad". Harjutatakse maast madalast vaest turisti noorima.

Saart peetakes üheks parimaks kulinaaria nautlemiskohaks Malaisias või isegi kogu Lõuna Aasias. Mõjutustega malaisiast, taist, hiinast, indias jne. Aga nagu eelmisest postitusest selgus on meie kõhud otsustanud aasia toiduvastu veidike ülestõusu teha. Mõned korrad ikka suutsime siiski kohaliku toitu proovida, aga õiged toiduorgiad jäid tegemata ... meeles mõlkumas juustusai ja keedukartul.

Et linnast pageda rentisime rolleri ja tegime tiiru saarel. Teepeale jäid Liblika farm ja Troopiliste puuviljade farm. Lisaks saime sõita päris ägedatel mägiteedel, mägedele omases värskuses, just nagu Eesti kevad õhk. Mmmmm......

Edasi ja siis tagasi

Kambodza on täis lapsi kellel on kõht tühi, vanureid kellel pole nende eest hoolitsejaid ning igas vanuses inimesi, kes on maamiine täis Kambodzas jäänud ilma kätest, jalgadest või mõlemast. Kõige selle viletsuse keskel, aga vuravad ringi kohalikud ärimehed ja korrumpeerunud ametnikud oma uhkete lux maasturitega. Kambodza on raske koht, kus reisida, kui oled väga hella südamega. Niisiis alustasime teekonda tagasi Taisse. Sihanoukvillest Trangi saartele, Tai lõuna ossa. Et rohkem aega veeta rannas, siis üritasime võimalikult tiheda bussigraafiku kasuks. Tagant järgi tuleb tõdeda, et oli päris tihke. Kui välja arvata mõne tunnised pausid Phon Phenis, Tai piiril ja Bangkokis, siis ülejäänud aja veetsime bussis või rongis - kokku 53 tundi. Selle teekonna tipp hetkedeks jäid öine bussisõit Tai piirile, mille jooksul buss kärsama jõudis hakata ning seejärel iseenesest korda sai. Samuti sõitis bussis keegi kohalik, kes "pildi tasku pani" ning keda siis kohalikud turgutama asusid ja vastu hommikut "middle of nowhere" lihtsalt bussist välja tõstsid. Vähemalt meile see nii tundus. . . Rongisõit on saanud meie lemmik liikumisviisiks Tais... ka seekord veetsime öö rongis ning väga asjalik on nii reisida. Lõpes meie teekond väikese paadi sõiduga saarekesele Koh Muuk. Saar oli väike, mõne majutusasutusega ning needki tundusid töötavat poole võimsusega. Samal saarel asus eksootiline Emerald koobas. Koopa suudmesse tuli minna paadi või siis, nagu meie, kajakiga. Seal sidusime oma kajaki poi külge ning hüppasime vette, et koopa suudmest sisse ujuda ning umbes 80 meetri pärast jõuda kõrgete kaljude vahel peituvale liiva rannale - just nagu filmis "The Beach". Esimene katse luhtus juba peale mõnemeetrist ujumis, sest koobas läheb vahepeal nii pimedaks, et ei näe mõhkugi. Ujusime tagasi koopa suudmesse ning võtsime sappa koobast külastavale ekskursiooni grupile, kelle giidid olid varustatud taskulampidega (koopasse tehakse palju tuure, mistõttu on seal alati palju erinevaid turistigruppe, kes parasjagu koopasse lähevad või sealt tulevad). Pärast mõningast ujumist peaaegu pilkases pimeduses jõudsimegi "salarannale", kus kunagi piraadid oma aardeid peitsid. Järgmine päev tegime oma esimesed ametlikud veealused avastused iseseisvate sukeldujatena. Veemaailma külastuse korraldas toreda olemisega inglise mees, kes pikemat aega juba Tais resideerus. Esimene laskunime oli rohkem selline "tunnikontroll", kus vaadati meid üle ja pandi hinnang, et oskate veeall käia küll. Teine sukeldumine oli juba midagi ägedamat. Umbes 12 meetri sügavuselt jagati meile taskulambid ning suundusime veealusesse tunnelisse, mis viis omakorda veealusesse koopasse. Koopas, kus muidu valitses pilkane pimedus, valgustasime meie oma lampidega erinevaid stalakmiite ja stalagtiite. Ja siis hakkas vihma sadama. Kuna saar oli väike ja vihmaga seal midagi teha polnud (mitte et mujal Tais oleks väga palju vihmaga midagi teha), siis suundusime järgmisele saarel Koh Lanta. Praami reis, mis pidi meid muretult ühelt saarelt teisele viima, muudeti tüüpiliste trikkidega järjekordseks pikkaks teekonnaks. Kõige pealt ootasime 1,5 tundi rannas täielikus teadmatuses. Seejärel viidi väikse paadiga merepeale ja tiirutati pooltundi niisama ringi ning püüti kalmaari. Siis pandi meid snorgeldus tuuril oleva "praami" peale ning pärast mõningast passimist suundusime lähedal olevale saarele snorgeldajatele ettenähtud lõunat sööma. Ja oh üllatust seejärel võeti ette teekond sinna, kuhu me tahtsime lõpuks jõuda. Ega sellise meelelahutusliku meresõidu vastu polegi meil midagi, kui sa oled sellest eelnevat teadlik, aga kui keegi midagi millestki ei tea ja sulle ei räägi, siis ajab vahest turja turri küll. Aga palun väga Koh Lantale me ikkagi jõudsime. Järgmiseks päevaks oli vanajumal meile ühe päikselise päeva broneerinud ning selle me siis veetsime rolleri seljas saarele tiiru peale tehes. Edasi vihm, vihm, vihm... Saare külastuse tipp hetkeks jäi ilmselt massaaz ja kõhuhädad. Kui siiani oleme pääsenud igasugustest kõhuhädadest lihtsalt, siiis enam mitte. Mina (Mati) suutsin oma meeldiva õhtusöögi juba pärast paaritunnist seedimist sama teedpidi, kust ta alla läks uuel kujul tagasi saada ning ilusti wc potti serveerida. Ja nii ta läks. Järgmiseks hommikuks oli sisse jäänud ainult vaakum. Vahepeal oli meieni jõudnud uudised liigsest vihmast ja üleujutustest meie ümber. Kuna kardsime liiga kauaks saarele jääda otsustasime hoopis võimalikult kiirest pageda, et ehk pääseme veel ennem hullemat tulema. Seetõttu võtsime samal hommikul ette teekonna Malaisia poole. Kuna mina midagi söögist kuulda ei tahtnud, siis piirdus Kadri väikese hommikusaiakesega. Nii me siis Malaisa piiri läheldale asuvasse HatHai linna poolnälginutena ja jõuetutena jõudsime. Kui mõttes olin endale selle reisi jooksul lubanud "LääneMaailama" toitu mitte süüa, siis oma õnnetu kõhuga pidin sellest lubaduset loobuma. Õhtusöögiks 7Eleven-ist ostetud jogurt (ette ruttavalt võib öelda et praeguseks oleme käinud ka korra McDonaldsis). Eurooplase kõht ei ole loodud ainult nuudlist ja riisist toitumiseks. Meie ujutused piirdusid seekord väikese seigaga bussis. Maantee mida mööda sõitsime oli ühest kohast üleujutatud nii, et kui buss veest läbi sõita proovis oli selge et vesi on liiga kõrge.... nii me siis tagurdasime 100 meetrit ning tegime uue katse vastassuuna kaudu... õnneks eduka... muidu oli igalpool teeääres näha üleujutatud põlde ja metsasid. Ilmselt nii nagu teie, oleme lõpuks ka meie arusaanud, et kõik märgid näitavad selgemine kui ei kunagi varem.... Mati ja Kadri minge koju. Ja ilmselt on nii mõnedgi teist aru saanud, et ei saa sellest ennem teada, kui meie lennukirattad Maarjamaa pinda puutuvad. Ei maksa nüüd ummisjalu lennujaam tormata, sest päris homme meid veel oodata ei ole. Ennem jõuame veel mõned postitused siia sekka eksitada meie vahepeatustest Malaisias ja Pariisis. Homme ärkan vanana.

Sukk ja saabas.

Ankor templid Kambodzas on üks maailmaimedest. Mitu neid imesi on mina ei tea. Peaks olema seitse, võibolla on kaheksa, aga kui nimetama hakkata venib rivi ilmatu pikaks. Asjameeste sõnul on tegu maailam suurima usukompleksiga. Suur templite ehitusbuuum sai alguse veidike rohkem kui 1000 aastat tagasi. Eestvõtjateks tolleaja jumal-kuningad. Vist teebki asja ilmaime vääriliseks see, et templid on ehitatud nii kaua aega tagasi ja enamus kivi materjali on kohale toodud kusagilt kaugemalt. Templi varemed asuvad üksteisest mõne kuni mõnekümne kilomeetri kaugusel ning suurim ja kuulsaim neist on Ankor Wat. Aeg on teinud oma töö ning kohati on tõesti tegu kõigest võimsate varemetega, mõnes kohas aga säilinud veidike enam. Igatahes oli huvitav ringi uidata. Samas kui rääkida suurtest jumalakodadest, siis kindlasti jättis minule võimsama mulje ammu külastatud Vatikan ning ilmselt avaldaks nii mõnigi budistide tempel minule suuremat muljet kui iidsed Ankor templid. Kuid samas arvab Kadri, et meie pilku on nüristanud reisiväsimus ja uute imepärast kogemuste pidev pealetulek, et iga ahaa-hetk tundub praegu liiga tavalisena. Eks me tajume isegi kui ära hellitatud me oleme ja varsti kukume kahejalaga tagasi Eestimaa peale :D

Mõned pildid Ankori templitest

Kuulus koht päikseloojangu vaatamiseks. Vaatamisväärsem oli rahvamass kui päikeseloojang ise :)

Ankor Wat isiklikult

Kaks päeva kolasime ringi ratastega ning ühe päeva tuk-tukiga (välismaalastel ei ole Ankori ümbruses lubatud rollerit laenutada). Tuk-tuki saab päevaks 15 dollariga ning selleajaga jõuad teha "suure tiiru" (on olemas ka väike tiir). Kolmepäeva pilet templi piirkonda maksab 40 dollarit , mis Kambodza mõistes on terve varandus (õpetaja kuu palk on 30 dollarit). Kadri räägib edasi: Veider on see, et kuna siin kasutatakse USA dollareid rohkem kui kohalikku rieli ja kokkuvõttes, teeb see elu turistile kallimaks. Sest kõik hinnad on kas 2, 3, 4 või rohkem dollarit. Seega kui Malaisias ja Tais muutuvad hinnad kaubeldes mõne sendi kaupa, siis Kambodzas käib kauplemine dollari kaupa. Kokkuvõttes on Kambodza praeguseks kõige kallim riik olnud.

Tänavalapsed on kah ärahellitatud ja julgevad küsida väikese 1 kroonise käepaela eest 1$ ning Phnom Phenis küsiti 2 või 3$. Me muidugi naersime nad välja ja Mati sai lõpuks samalt poisijõmpsikalt paela niisama kingituseks, sest ta vist hakkas poisile meeldima. Lapsed on lapsed ja isegi kui sa neile midagi ei anna, jäävad nad natsaks su juurde vedelema, et imetleda su valget nahka, pikki käekarvu ja habet :D. Tihti juhtub, et me vaikselt sulame ja lõpuks ostame neile puuvilja näksimiseks - tegelt on nendega tore naljatleda.. Pärast Siam Riepi ja Ankori templeid vurasime edasi Kambodza pealinna Phon Phen-i. Phnom Phen on võrreldes Bankoki ja Kuala Lumpuriga ikka palju väiksem ja tagasihoidlikum. Liiklus on veel segasem, tänavad on müügimehi, tuktuki- ja motomehi täis ( kõik pakuvad sulle oma teenust) ja elu iseenesest ei ole veel nii uhke, nagu pealinnas võiks olla. Puudub aasia suurlinnale tüüpiline pilvelõhkujate regioon. Välja arvatud jõeäärne turistipiirkond, kus baarist/restoranist ostad toitu a la 6-10 dollariga. Suurepärase ja eheda tänavatoidu hind jääb tavaliselt 1-2 $ juurde. Ööbimine jääb keskmiselt 10-15 $ juurde. Phnom Phenis olles oli meil üheks ülesandeks ka Tai saatkonnast uue viisa saamine. Kuigi Eesti Välisministeeriumi koduleht ütleb, et me peaks saama piirilt 15 päeva viisa, siis Malaisia-Tai piirilt saadeti meid teadaolevalt tagasi. Kuid seal tehti viisa ära tasuta 24h, mis oli tore. Tore polnud see, et saime (ilme küsimata) ühekordse sisenemisega viisa ja kui tahtsime saada "return" viisat peaksime maksma 30 $/nägu juurde. Meie aga ei tahtnud maksta, nii me siis peame Phnom Phenis uut viisat taotlema. Kuid siin saatkonnas toimivad asjad teistmoodi. Kui me tahame viisat saada 24h jooksul peame maksma 30$. Seda kõike pakutakse muidugi sulle tänaval saatkonna ees, saatkonna turvamehe poolt. Ehk siis ilmselgelt läheb kogu see raha jagamisele korrumpeerunud saatkonna töötajate vahel. Meie otsustasime "tasuta" viisa kasuks ning pidime ootama 4 päeva (hiljem muidugi selgus et viisa oli passis juba samal päeval). Kuna valisime 4 päeva ootamise, siis otsustasime vahepeal ära käia Kambodza kuurortlinnas Sihanoukvilles. (Loomulikult hiljem Tai piirile jõudes, selgus et sellest piiripunktist oleksime saanud 15 päeva viisa ka kohapealt.)

Sihanoukville on suhteliselt populaarne koht eestlaste seas, sest asub siin 3(vist) eesti mehe poolt peetav hotell. Me otse sellepeale ei mõelnud, vaid võtsime asju nii nagu me ikka võtame, jõuame kohale ja vaatame, mis meile teepeale jääb. Nii me suundusime rannapoole ja leidsime allesehitusjärgus oleva odava bungalo tüüpi majakese. Kuna olime pikalt merest eemal olnud, siis suundusime otsekohe rannapoole. Kuid oli üllatus suur kui nägime, kui must, kole ja prügi täis merevesi siin oli. Minu puhas loodussõbralik süda jälle purunes kildudeks. See, kusjuures puruneb suhteliselt tihti siin reisil, kahjuks. Mina vette ei läinudki, Mati vist jalgupidi üritas, kuid ega see tore olnud. Täitsa alateadlikult hakkasin otsima väljapääsu, sest sellisesse koha ma ei taha jääda kolmeks-neljaks päevaks. Rääkides inimestega siin ja seal otsustasime minna järgmine päev ühele kohalikule saarele. Saare nimeks on Koh Rong. Kuulsime et saare elu on suhteliselt kallis, nii otsustasime veel õhtul väikese poetuuri teha, et endale vett kaasa osta ja võibolla veel midagi nipetnäpet. Õhtusel jalutuskäigul, aga märkasime "kurikuulsat" eestlaste hotelli, põikasime sisse, et uurida kuidas neil läheb. Baari taga sibas blond tüdruk ja ma kohe küsima inglise keeles, et tere kas sa oled eestlane :) ja oligi. Ja kohe paremat kätt minust pööras ennast ümber eestlasest omanik, kelle nime ma kahjuks ei mäleta. Nii me jäime jutustama tunniks pooleteiseks. Meiega ühines veel paar eesti meest. Kokku pidavat seal olema hetkel 30 eestlast, kuid tipphooajal peaks olema umbes 100 eestlast. Igastahes, kuna me oleme harjunud eesti keelt rääkima vaid üksteisega, siis tahestahtmata, tekkis alateadlikult tunne, et peaks rääkima inglise keeles, nii et natsa veider oli eestlastega eesti keelt puhuda. Kuigi ise ma ei soovitaks Sihanoukville rannapuhkuse sihtkohaks, siis kindlasti muudab reisi lihtsamaks, kui sind ootab ees korralik eesti hotell. Baar tundus hõdus, tube me ei näinud, kuid hotell tundus igatpidi ok. Ja kuna neil on olemas enda bassein, siis on ta ka ümbruskorras üks populaarne majutuskoht.

Saare elu oli väga vaikne ja kallis, kuid kindlasti palju mõnusam ning ilusam kui mandril. Seal oli ainult üks majutusepidaja ja 2 söömiskohta. Inimesi tundus olevat umbes 20 :)

Paat millega sõitsime 3 tundi, et saarele saada.

Lootuse maa...

Eepika on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi järgi jaguneb eepika žanrideks: eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid).
Chang Mai sai selleks korraks ühelepoole... kuigi asus ta päris kaugel, siis meile mõlemale ta päris meeldis ning kohe kindlasti meeldis ta meie kõhtudele... väga odavat head sööki, mõnusates tänava "sööklates". Praeguseks otsustasime Taile kriipsu alla tõmmata ning Kambodzat avastada. Loodetavasti õnnestub ka uus Tai viisa passi saada ning siis tahaksime veidike tutvust teha ka Tai "paradiisi saartega".
Eepiliseks nimetas "Lonely Planet" (reisiraamat) teekonda Bangkokist Siem Reap-i (Kambodza). Me algul küll ei saanud aru miks, aga tõsi ta oli. Bussi sõit Kambodza piirile sujus meie jaoks tõrgeteta... kuigi päris mitu korda peatas bussi kohalik politsei ning kontrollis kohalike dokumente, millele tulemusena igakord 5-10 inimest bussist välja saadeti (vist oli tegu k o d a k o n t s u s e t u t e g a). Kuna suures sigri-migris piiripunktis jäi piiripunkt meil märkamata ning meie "tore" reisisaatja "unustas" meile ja veel paarile turistile öelda, et aeg maha minna, siis sõitsime veidike maad edasi bussilõpppeatusesse. Kuna "Lonely Planet"-i sõnul tulebki piirile sõita tuk-tukiga, siis tundus täiesti okei seda ka teha. Nii siis sõitsidki kõik turistid päris magusa raha eest umbes 400 m tuldud teed tagasi (aru saime muidugi sellest hiljem). Igatahes juhatati meid ülehelikiirusel suure segaduse saatel kuhugi ruumi ning lubati paberid korda ajada ning takso Kambodza poole peal ära organiseerida. Kuna "pabereid" vormistades tekis väike hingetõmbe paus, siis hakkas ka meie aju veidikese ringi käima, mille peale ütlesime "ametnikele" naerusui suur aitäh, tõusime püsti ning marsissime seekord päris piiripoole. Tegu oli vist esimese päris "tüngaga", mille kogu maksumuseks oli 24 eeki, taksosõidu näol.
See on ikka täiesti uskumatu, kui kiiresti suudavad kohalikud kõik su meeled sassi ajada ning seejärel sulle tohutu suure juurdehindlusega midagi maha parseldada.
Peale imelikult käituvat piiriametniku olime lõpuks Kambodza Kuningriigis. Ja kõik algas otsast. Turistidele on piirile organiseeritud vastu tasuta buss, mis viib su tühermaal asuvasse bussijaama ning sealt edasi ostad kas kalliraha eest bussipileti või veel kallima raha eest takso - ja rohkem võimalus ei olegi. Suures piiriületussaginas saime tutavaks ühe saksa paariga ning nendega koos otsustasime "tasuta" turisti bussi mitte kasutada. Ning "tasuta" bussist paarkümend meetrit mööda jalutades olimegi uues piiramisrõngas, seekord siis isehakanud taksojuhid. Niisiis õnnestus meil nelja peale takso kaubelda ning lõppvaatus Seim Reap-i poole võis alata. Kogu asjale lisab vürtsi see, et vägagi korrumpeerunud Kambodza riigile on kogu see jant meeltmööda ning soodustatakse igati monopoolse bussifirma tegevust, milledeks on iseseisvate taksojuhtide minema peletamine ja turistide eksitamine, kasutamaks tunduvalt kallimaid trantspordivõimalusi. Aga lõpp hea, kõik hea. Kohale me jõudsime, ilmselt mitte nii odavalt kui loodsime, aga kindlasti mitte nii "paljaksröövitutena" nagu nii mõnigi turist.
On siis tegu jutustuse, novelli, muinasjuttu, valmi, lühijuttu või anektoodina - ilmselt kuidagi see eepika zanrisse tõepoolest mahub.
Kambodzas on meie põhi sihtkohaks Siem Reap või siis täpsemini selle kõrval asuv seitsmes maailma ime: Ankor Wat templid
Siem Reap on turiste paksult täis ja seepärast ka palju kohalike üritamas neist raha välja pigistada. . . Kohati väga väsitav. Esimesel õhtusöögil uuel maal ei tea kohe, mis hinnad ja kuidas täpselt kõik toimib, nii juhtuski, et me tegime 3 lapsele õhtusöögi välja (üldiselt üritavad lapsed sulle esmalt postkaarte ja muid vidinaid müüa ning kui see ei õnnestu, siis küsivad kurva näoga, et sa neile süüa ostaksid). Kuid usume, et enam nii ei peaks tegema, kui lapsed küsivad toitu, mis on kallim kui su enda oma siis asi vist nii halb ei ole :) eks mul (Kadril) oli ka väike kiusatus niissama nendega juttu ajada ja pärida. Kusjuures väikesed lapsed räägivad väga head ingliskeelt. Kuid tänaval üritatakse sind veenda nende kaupa ostma või tuktukiga sõitma palju intensiivsemalt kui Tais, loodetavasti kogu Kambodzas päris nii ei ole, see on väga väsitav.

Loomulikult oleme leidnud suurepärased võimalused reläksimiseks (lõõgastumiseks).

Kadri kala vannis

Kõik söögiks....

Palju loksumist autokastis... veidike väsitavat kõmpimist ülesse-alla... äratundmisrõõmu ja avastamislusti... umbes nii see "dzungli" matk meil oli.

Ohutus enne kõike... seda me õppisime Austraalias palju ... panin isegi erkvärvides särgi selga, et metsas ohutu oleks. Lisaks võtsime sisse Austraaliast mõõduka raha eest soetatud malaaria vastased antibiootikumid... hiljem muidugi selgus et mägedes sääski ei ela... ei võtnud rohkem ka antibootikume...

Eestlaste viga on see, et nad vahivad jube palju kella ... täpsus enne kõike... meie ka oleme liialt kinni minuti seieris oma kella sihverplaadil... aga 95% maailmast vaatab hoopis tunni seierit... on see ju piisavalt täpne... noh sellepärast sõitsime me ilmselt ka hommikul lubatud 6 asemel välja kell 7...

Meiega mestis olid kolm prantslast, kaks sakslast ning kaks kohaliku matkajuhti... mõlemad mägedest pärit, aga nüüd pooleldi linna inimesed...

Peale mõningast tiirutamist linnas ja kohalikul turul, võeti suund metsapoole.

Esimene peatus oli kohalik "viski" tehas. Kohalikele meeldib hirmsasti riisipuskarit juua, ei olnud erandiks ka meie matka juht Saikam. 30% puskari aroom oli kindel märk sellest, et Saikam on läheduses.

Ennem dzunglisse suundumist anti kätte jahiriistad ... kõik said pussnoad ja rakulkad... minule langes auks kanda lisaks ka vibupüssi.... kuna ma tegelikult nii sõjakas ei ole, siis jäi seekord pauk tegemata...

Aasia elevants norib Kadrilt magusat...... Kadri räägib nüüd : ma pole kunagi nii suure looma läheduses olnud. Lahe oli teda jälgida ja nahka katsuda. Uskumatult suur ikka ja Aasia elevant on Aafrika omast veel väiksem. . . vau. . . Nahk oli selline kuiv ja krobeline ja hõredalt tulid mustad tugevad karvad välja, väga lahe. . . Kartust ei olnud üldse, pigem tahtmine koguaeg lähedalt olla ja vaadata ja suhelda

Lõunasöögiks oli praeuriis palmilehelt... nämm nämm

Minu (Kadri) jaoks oli lahedam elevanti vaadata, katsuda ja lihtsalt temaga olla kui sõita. Sõitmine oli pigem siuke piinarikas, vants jäi koguaeg seisma ja tahtis magusat ja kui mäest alla läksid siis pidid kramplikult kinni hoidma et alla ei kukuks. Nii et, rohkem ei taha :D

Giid näitas meile tarantlit, mis oli otseses mõttes käelaba suurune. Ei olnud nagu ämblik vaid suur loom.

Kohalikud suitsetasid iserullitud tubakat banaanilehest. Banaani leht on neil väga mitmekülgselt kasutusel. Nad küpsetavad seal sees, kasutavad taldrikuks, kausiks, pakkimiseks, suitsuks ja onnile katuseks, kindlasti on veel kasutamisvõimalusi. . .

Hill tribe village - mägihõimu külake ehk meie ööbimiskoht. Külas elas 25 inimest ehk 7 perekonda. Kõigil puidust nö kanavarrastel majakesed, mille all elasid veised, sead, kanad, koerad ja kassid. . .

Õhtusöögid olid väga head, kuid lisaks pakuti kohalikku traditsioonilist toitu. Mägirahvas käib tihti jahil ja jahivad nad peale suurloomade ka konni, usse, madusid, rotte(teisi närilisi) ja kohalikku pisikest angerjat (elab riisipõllu mudas). Nii me maitsesimegi esimest korda rotti (Mati maitses), konna ja pisi-imelikku angerjat. Konn oli liha poolest täitsa ok, kuid veider ikkagi. Nemad söövad kõike, ehk siis ka konte, siseelundeid ja pead. Mina piirdusin väikese jala-lihasega :) Rotti liha pidavat olema kõrbenud ja mõtetu. Nad pistavad roti vardasse ja koos karvadega lõkkesse. Natukese ajapärast kraabivad karvad maha ja koogivad osad soolikad vist välja. Küpsetavad edasi kuni näeb välja üks must surnud loom :) nämm

Kuid põhitoiduks oli ikkagi ülimaitsev riis erinevate aevilja/liha kastmetga

Kuna külake oli mägedes paistis õueköögist kena päikeseloojang ja vaade ümbritsevale. . .

Kareni hõim. Aitäh on kohalikus keeles "tablu", tere on "omoshopõ" ja head ööd on "gemmimõ" :) Vanamehe vanuseks on 94 ja pole kunagi haiglas käinud.

Lõunapaus. Kiirnuudlid küpsetatud bambuse sees. Serveeritud pikuti pooleks lõigatud bambuses koos isevalmistatud bambuse chopstickidega ehk pulkadega. Bambus on neil teine eluks hädavajalik taim. Sellest nad valmistavad vist küll kõike :D

Õhtul lauldi meile kohalikke rahvalaule ja ka kohapeal improviseeritud jorukesi. Taustaks suvaline tuur ja peale lauldi Beatleseid. Kõlbas kah :D

Kohalikud vennad Lahedad

Naine töötab antud kanga kallal kaks nädalat ja müüb seda 200 bahtiga ehk siis eest rahas 60 krooni. . . Uskumatu!!!

Bambuseparvega parvetamas. . . Ei midagi üliekstreemset, pigem vaikselt nauditav sõiduke. . .

Värskendav suplus kohalikus kõrgeimas joas. Vesi oli ooo kui külm. . Ei tea kas kõik Eesti veed on sellised :D

Selline me matk oligi!!! Ja kuidas teil läheb??? :)