:D

Kadri ehk mina siis seekord, mässan juba pikemat aega blogi kujundusega. . . raske leida seda õiget ja raske aru saada võimalustest. . .

I can feel your heart beat!!!

Kadri linnapeal chillimas

Hurmur laulik Enrique Iglesias on näikse omandanud õige omapärase oskuse. Juba mitmendat päeva laulab ta läbi raadio vahenduse, kuidas ta kuuleb mu südame lööke - „I can feel your heart beat“! Alguses ma ei usunud (siis kui ta esimest korda laulis seda). Järgmine kord kui ta jälle laulis siis hakkasin kuulama ja en näe imet, tõepoolest mu süda lõi. Jäi täiesti arusaamatuks kuidas ta seda teeb, aga iga kord kui ta seda laulu laulab siis ka mu süda lööb ning mingil imepärasel viisil ta tunneb seda.
Enivei. Kahjuks Pinjarra notsufarmis mängib kehva leviala tõttu ainult üks raadiojaam ja tundub justkui oleks see raadiojaam suures raha hädas ning neil on ainult üks CD mida eetrisse mängida. Nii me siis seal rõõmsalt mutrivõtit vibutame ja samu laule (loe: hitte) kuulame ning kaasa hümiseme. Enrique nende seas.

Kuna meie tööpäevad on pikad ning ka laupäeval käisime tööl (ja homme läheme kah) siis peale töö väga midagi ei jõua... veidikene logeleda õhtul ja magama. Peaaegu kinni silmi juba tuleb välja: äratus, söök, töö, tee(ilma suhkruta), töö, lõuna, töö, lebo, söök, magama!

Pea asjalikle asjapulkadena oleme oma praeguse olukorraga igati rahul. Tööks on meil siis ikka selle samuse uue sigala hoone sisustamine imepärase hiina, saksa, itaalia, taani toodanguga. Päevad mööduvad peaasjalikult mutrivõtme ja akutrelli seltsis. Viimase kohapealt tuleb öelda, et Kadri teeb ilmselt juba akutrellitamises paljudele meestele silmad ette. Kuna töö ei ole keskkooli matemaatikaga tuttavale inimeselt insener-tehniliselt kontimurdev, siis sellest tulenevat saame ka olla teatud mõttes ise enda ülemused ehk siis kui mingi asjaga hakkama saame, siis otsime endale järgmisd jubinad mida paika sättida ning nii need päevad lähevad. Kõik see aga teadupärast loob väga meeldiva töökeskkonna, kui inimestel võimaldatakse ise mõelda ja tegutseda.
Austraaliale kohaselt on meil seltskond kirju. Eriti „ehitus“ osakonnas. Kuna pauside aeg koguneb kõikse rahvas puhkeruumi, siis lauaümbrus näeb välja umbes nii: taanlane, filipiinlane, taanlane, austraalane, eestlane, inglene, eestlane, austraalane, austraalane (lõuna-aafrikast), brasiinlane, austraalane. Kõik, kes ei kuulu austraalste hulka kuulvad „ehitusosakonda“. Loomulikult peamiselt tänu mitte „ehitusosakonnale“ täitub ka pausiruum kõikmõeldavate aroomi buklettidega, aga inimene on kohanemisvõimeline ja tihtipeale kinniseninaga, nii et pole hullu ühti.

Peale kõige kallis blogilugeja oleme ka sinu muredega kursis. Teame, et isutudes oma köögitaburetil, järades ühesuupoolega kotletti ning teisega kartulit ning vaadates heitunult musta leivakääru ei julge te enam oma silmi piimaklaasile keerata. Jah. Teie mure on ka meie mure. Kuidas on see võimalik, et lehmad on üleöö hakkanud nii kallist piima lüpsma. Kuid ärge olge mornid (kuidas küll sügisene eestlane saab mitte morn olla?). Austraalia lehmad lüpsavad veel kallima piima. Ja Soome. Ja Norra. Ja äkki varsti ka Läti omad. Elu on elamiseks ja kui te ei kavatse midagi selle kullahinda väärt oleva piima hinna vastu midagi ettevõtta , siis ei ole teil ka mõttet sellepärast peadmurda. Vaadake ikka elu ilusat poolt.

Mati hakkab känguru praadima

Seib on poldi poeg

Peaaegu venitasime kolm kuud välja... palmid, rannaliiv, kuum päike, soojad suve õhtud, mõõtmatud kilomeetrid tundmatuid teid, veel mõõtmatumal hulgal auto kütust ja loomulikult ilgelt suur hunnik fotosid.

Erinevalt Austraalia Immigratsiooni Ametist, kes ei suutnud kuidagi meie viisa taotlustega ühele poole saada, siis Austraalia Maksuamet sai meiega seekord suureks sõbraks ehk maksis peaaegu kogu meie palgamaksu tagasi (selleks pakkusid nad muidugi vastava skeemi isevälja). Pärast pooleteist kuulist viisataotluse läbivaatamist saime muidugi oma kaua oodatud viisad kah kätte.
Kõigest eelnevast tulenedes ei saanud seekord otsa mitte meie puhkuse rahad, vaid me lihtsalt ei jõudnud enam rannas lesida ning kihk tööd teha sai võitu. Ja loomulikult ei ole ühte tööd ihkavat eestlast mitte kusagil mujal parem koormata kui seafarmis.
Asub meie farmike Pinjarra nimelises linnakeses. Praegu on meie ülesandeks olnud uue farmihoone ehitamine ehk põhimõtteliselt on meil hunnik polte, mutreid, torusid, künasid, seibe, ankruid ja muud kõik võimaliku metallid jubinaid ning neid me siis seal rõõmsalt ritta seame, kokku laome ja kruvime. Päev algab meil kell 5 pimedas ja kestab kahe pooletunnise pausiga kella 15. Vot nii vot nii... kui mahti saame, teeme oma tegemistest pilti ja näitame teile kah.... ikkagi uuhi uhke uus.
Muide loomulikut on seafarmi omanikud taanlased........

Mnjah

Raha pane rattad käima! Kes ei tööta see ei söö! Töö tahab tegemist! Töö on lollidele ja hobustele! Tee tööd töö ajal, aja juttu juttu ajal! Ega töö pole jänes, kes eest ära jookseb!

Praegu kujundavad meie meeleolusid ja tegemisi just eel nimetatud rahvatarkused. Homme näiteks tõuseme me hommikul kell 4 et 5 tööl olla. Ja kui kõik hästi läheb siis järgmised tükk aega nii. Mis me teeme ja kuidas see välja näeb, sellest siis kui aega saab... praegu peab kribinal krabinal magama minema.

Ümber ringi

See on lugu sellest kuidas Mati ja Kadri ümber punase(rohelise) mandri kihutasid ja samasse kohata tagasi jõudsid. Kunagi oli ju multifilm ja lasteraamat sellest kuidas üks noor poiss läks seljakotiga ümber maakera rändama ja jõudis ringiga koju tagasi ning aiavärav oli katki (mädanenud).


Neid samu puujuppe (meie seljataga) pügasime me umbes aasta aega tagasi.... Gingini puuistandus.



See jällegi on pajatus sellest kuidas me endale sooja (kuuma) mandri peal külma eest varjualust otsisisime.

Meie elu... köök, magamistuba, elutuba... kus saab üle pikka aja püstiseista.

Eestisse tulles saame vähemalt ühe foto raamimiselt raha kokku hoida (püüame edaspidigi nii toimida).

Kuigi ma siin kohal ei hakka kõiki blogis avaldatud fotosid üle vaatama, aga vist ei ole me avaldanud ühtegi pilti Austraalia esmaasustajatest.

Kolm kuud troopikas on seljataga!!!

Sain pea pesu

Kadri arusaam mägironimisest... ole ilus

Exmouth..... see on see koht, kus inimesi on rohkem kui rahvast. Selleks, et saaksime rahvusparki telkima minna, pidime hommikul järjekorda võtma. Kui esimene päev väravataga olime, öeldi et kõik platsid on täis ja kui tahate telkida tulege homme hommikul kaheksaks tagasi. Et asi kindel saaks, siis olime järgmisel päeval loetud minutid peale 7 väravataga ja oh üllatust – enne meid oli seal juba üle 15 auto (meenutas Hiiumaa praami saba). Et õnn meie õule ikka vahest kah ringi jõlgub, siis pääsesime telkima viimase autona.
Pärast sissesättimist tegime hommikusöögi ning lainetesse, sest asuvad sealsetel randadel kirjud korallid ja „akvaariumi“ kalad. Kuigi vesi oli võrreldes Broomi soojade voogudega veidike külmem, siis veerand tunni kaupa kannatas ujuda/snorgeldada küll. Kolmel päeval snorgeldasime mitmetel erivevatel koralli „saartel“ ning jube super lahedalt äge oli. Kadril õnnestus kahel korral ka haid näha. Peale suure hunniku ägedate korallide, kõikvõimalike kirjute kalade ja muude jupide, nägime ka umbes enda pikkust raid. Nii et kui keegi kavatseb Austraaliasse tulla, siis Exmouth on „must to“. Kõrgelt kalda pealt õnnestus veel binokli abil näha vaalu (Humpback), kes veest välja hüppasid.

Praeguseks on seljataga juba Karratha....Carnavor.... ja Gerdtalton... ehk teisi sõnu otsaga Perthis.... vahepeal ei olnud me 48 päeva vihma näinud ning peaaegu sama kaua ei teadnud me midagi pilvedest taevas. Teisipäeval tuli väike sahmakas vihma ning öösel kolistas „magamistoa“ katusele. Nüüd on lihtsalt pilved ja päike vaheldumisi. Kuuma kraade on kõvasti tagasi tõmmanud, kuigi endiselt saab lühikeste pükstega ringi majandada, siis pusa tuleb vahest selga tõmmata.

Perth on veits veel jahe, aga pole ulllllu......

Lõputu rõõm

Kolmas kõne Austraalia Imigratsiooni Ametisse!!!!!

„Tere, kuidas saan aidata?“
„Tere, mina olem Mati.... minu passi andmed on sellised ..... jne....“
„Ükis hetk kohe leian teid systemist ülesse............. nii olemas...... mis on probleem?“
„No vaatake, viisa taotlus on juba üle kuu aja tagasi sisse antud, millal saab?“
„Nii nii... näen ... on jah.... olete meile nädal tagasi paberid kah saatnud“
„Ei, kaks nädalat tagasi aite te need juba kätte !?!“
„Oi näe on jah kaks nädalat..... mul system näitab jah“
„Kui kaua veel taotluse läbi vaatamine aega võtab?“
„No antmete kontrollimine võib veel aega võtta..... mõndadel juhtudel käib see kiirest, aga vahest võtab aega kauem....ilmselt teie puhul läheb kauem aega...“
„Aga kui kaua umbes võib aega minna?“
„No võtab veel aega.... teil ei jäe muud midagi üle kui oodata“
„Vaatake keegi ei taha meid tööle võtta kui meil ei ole seda viisat“
„Teil on ajutine viisa, võite sellega töötada“
„Jah, aga keegi ei taha meid tööle võtta, kui see viisa võib järgmine päev läbi saada“
„Kahjuks ei saa aidata, peate ootama“
„Hästi, kui kaua ma pean veel ootama kas päeva, nädala,kuu, aasta?????“
„Andmete kontrollimine võtab veel aega... peate ootama.....peate ootama...peate ootama“

!“#¤%&/()=?

Kõne lõpp!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Kuigi see kahe kõne ei ole sõna-sõnalt teieni toodud, siis väga palju ma ilmselt seda kirjutades reaalsest olukorrast mööda ei pannud. Kahjuks ei ole mitte kusagilt võimalik saada ka mingit muud infot, kuna e-mail aadresse ja telefoni numbreid ei ole kusagilt saada.
Austraalias oleku ajal olen ma e-maili teel suhelnud korduvalt nii pangaga, kui ka ARK-ga jne. Jaganud digiallkirju ning kõik oma asjad korda saanud. Nüüd istudes siin otsatu suures Austraalias ja üritades ametnikega suhelda ja asjasse selgust tuua..... tunnen ennast (Kadri tunneb sama moodi) kui lolllllllll.
Et tegemist ei ole ühekordse juhtumiga. Võrdluseks võib tuua maksutagastuse Austraalia moodi. Kadri tegi oma maksutagastuse paberkandija kaudu ning kõik laabus.... mina tegin interneti kaugu ja kõik laabus peaaegu. Meie vana hea uus sõber Harold tegi samuti interneti kaudu ning ootas oma rahasid tagasi väga väga kaua (pärast hunnikut telefoni kõnesid, antmete kontrollimisi jne ei olnud nad kindlad et Harold on raha tagasi kõsinud ültse), aga raha tuli ning meie heauus sõber Jane tegi maksutagastuse läbi erafirma (tundub lollikindel minek) ning pärast korduvaid kõnesid ja andmete jagamist sai ka tema raha tagasi.
Samas viisaga on asi vastu pidi. Kui meie oleme tänaseks juba üle kuu oma viisat oodanud, siis Haroldil ja Janel piisas reede õhtusest interneti sessionis ning laupäeva hommikul oli viisa olemas.
Nagu näete ei ole puhkus ainult puhkus!!!!!!!!!!!!!!!!

Kui juba Austraalaste kirumiseks läks, siis paneme ühe jutiga edasi. Olles teel Broomist lõuna poole, sattusime õhtu hakkul Roebourne väikelinna. Pärast kosutavat snorgeldus sessiooni kasutasime lahkelt rannadusse ja tundus, et võiks ümbrus kanti kauemakski jääda. Leidsisme linnast veidike eemal üksildase autoraja ning keerasime teelt kõrvale ... pärast õhturutiini ronisime oma auto magamistuppa ning silmad olid kohe kohe kinni vajumas. Aga siis oh üllatust Prõnn-Prõnn tuli keegi härrrasmees, kes soovitas meil 5 minutiga sääret teha. Tegime hämmeldunud nägu ja uurisime, et milles asi.... keset mitte midagi ei või ööd mööda saata? Sellepeale ütles, et tema ei kavatse hommikul meie sitahunnikuid koristama tulla ja nähtavasti meiel „keemislist peldikupotti“ kaasas ei ole. Ja kuna meil peldikupotti tõepoolest kaasas ei ole, siis trahvi vältimiseks korjasime kodinad ja tegime sääret. Peatuspaigaks sai mõnikümmend kilomeetrit eemal asuv teeäärne parkla. Tõepoolest tundus huvitav ja ilus ümbruskant olevat, kahjuks aga meil edaspidine soov seal ringi uurida kadus.
Kui varem oleme alati püüdnud „ametlikes“ telkimis alades peatuda, siis tundub et seal kandis selline võimalus puudus. Kaarti uurides ja tutvustavat juttu lugedes, selgus et kohalikke „campground“ide kasutamiseks peab sul kaasa olema „keemiline peldik“, sest kohapeal WC ei ole. No vot nüüd olem oma Austraalia reisiga järgmisele tasemele jõudnud. Selleks et „mets“ matkama minna, pead sa kaasa vedama peldikut. Humoristid. Isegi looduspargi brosüürid ütlevad, et kui puudub peldik, siis matta oma junn maha. Igatahes loodame et me sellist idiootsust enam ei kohta.



Vot meie püüame asja huumoriga võtta......

Igatahes on meil praeguseks seljataga Exmouth ja seal asuv "mere park" ja väga äge oli... püüame sellest veidike järgmises postitudes teada anda ...
... seniks aga peatsemiseni!!!!!!