Sukk ja saabas.

Ankor templid Kambodzas on üks maailmaimedest. Mitu neid imesi on mina ei tea. Peaks olema seitse, võibolla on kaheksa, aga kui nimetama hakkata venib rivi ilmatu pikaks. Asjameeste sõnul on tegu maailam suurima usukompleksiga. Suur templite ehitusbuuum sai alguse veidike rohkem kui 1000 aastat tagasi. Eestvõtjateks tolleaja jumal-kuningad. Vist teebki asja ilmaime vääriliseks see, et templid on ehitatud nii kaua aega tagasi ja enamus kivi materjali on kohale toodud kusagilt kaugemalt. Templi varemed asuvad üksteisest mõne kuni mõnekümne kilomeetri kaugusel ning suurim ja kuulsaim neist on Ankor Wat. Aeg on teinud oma töö ning kohati on tõesti tegu kõigest võimsate varemetega, mõnes kohas aga säilinud veidike enam. Igatahes oli huvitav ringi uidata. Samas kui rääkida suurtest jumalakodadest, siis kindlasti jättis minule võimsama mulje ammu külastatud Vatikan ning ilmselt avaldaks nii mõnigi budistide tempel minule suuremat muljet kui iidsed Ankor templid. Kuid samas arvab Kadri, et meie pilku on nüristanud reisiväsimus ja uute imepärast kogemuste pidev pealetulek, et iga ahaa-hetk tundub praegu liiga tavalisena. Eks me tajume isegi kui ära hellitatud me oleme ja varsti kukume kahejalaga tagasi Eestimaa peale :D

Mõned pildid Ankori templitest

Kuulus koht päikseloojangu vaatamiseks. Vaatamisväärsem oli rahvamass kui päikeseloojang ise :)

Ankor Wat isiklikult

Kaks päeva kolasime ringi ratastega ning ühe päeva tuk-tukiga (välismaalastel ei ole Ankori ümbruses lubatud rollerit laenutada). Tuk-tuki saab päevaks 15 dollariga ning selleajaga jõuad teha "suure tiiru" (on olemas ka väike tiir). Kolmepäeva pilet templi piirkonda maksab 40 dollarit , mis Kambodza mõistes on terve varandus (õpetaja kuu palk on 30 dollarit). Kadri räägib edasi: Veider on see, et kuna siin kasutatakse USA dollareid rohkem kui kohalikku rieli ja kokkuvõttes, teeb see elu turistile kallimaks. Sest kõik hinnad on kas 2, 3, 4 või rohkem dollarit. Seega kui Malaisias ja Tais muutuvad hinnad kaubeldes mõne sendi kaupa, siis Kambodzas käib kauplemine dollari kaupa. Kokkuvõttes on Kambodza praeguseks kõige kallim riik olnud.

Tänavalapsed on kah ärahellitatud ja julgevad küsida väikese 1 kroonise käepaela eest 1$ ning Phnom Phenis küsiti 2 või 3$. Me muidugi naersime nad välja ja Mati sai lõpuks samalt poisijõmpsikalt paela niisama kingituseks, sest ta vist hakkas poisile meeldima. Lapsed on lapsed ja isegi kui sa neile midagi ei anna, jäävad nad natsaks su juurde vedelema, et imetleda su valget nahka, pikki käekarvu ja habet :D. Tihti juhtub, et me vaikselt sulame ja lõpuks ostame neile puuvilja näksimiseks - tegelt on nendega tore naljatleda.. Pärast Siam Riepi ja Ankori templeid vurasime edasi Kambodza pealinna Phon Phen-i. Phnom Phen on võrreldes Bankoki ja Kuala Lumpuriga ikka palju väiksem ja tagasihoidlikum. Liiklus on veel segasem, tänavad on müügimehi, tuktuki- ja motomehi täis ( kõik pakuvad sulle oma teenust) ja elu iseenesest ei ole veel nii uhke, nagu pealinnas võiks olla. Puudub aasia suurlinnale tüüpiline pilvelõhkujate regioon. Välja arvatud jõeäärne turistipiirkond, kus baarist/restoranist ostad toitu a la 6-10 dollariga. Suurepärase ja eheda tänavatoidu hind jääb tavaliselt 1-2 $ juurde. Ööbimine jääb keskmiselt 10-15 $ juurde. Phnom Phenis olles oli meil üheks ülesandeks ka Tai saatkonnast uue viisa saamine. Kuigi Eesti Välisministeeriumi koduleht ütleb, et me peaks saama piirilt 15 päeva viisa, siis Malaisia-Tai piirilt saadeti meid teadaolevalt tagasi. Kuid seal tehti viisa ära tasuta 24h, mis oli tore. Tore polnud see, et saime (ilme küsimata) ühekordse sisenemisega viisa ja kui tahtsime saada "return" viisat peaksime maksma 30 $/nägu juurde. Meie aga ei tahtnud maksta, nii me siis peame Phnom Phenis uut viisat taotlema. Kuid siin saatkonnas toimivad asjad teistmoodi. Kui me tahame viisat saada 24h jooksul peame maksma 30$. Seda kõike pakutakse muidugi sulle tänaval saatkonna ees, saatkonna turvamehe poolt. Ehk siis ilmselgelt läheb kogu see raha jagamisele korrumpeerunud saatkonna töötajate vahel. Meie otsustasime "tasuta" viisa kasuks ning pidime ootama 4 päeva (hiljem muidugi selgus et viisa oli passis juba samal päeval). Kuna valisime 4 päeva ootamise, siis otsustasime vahepeal ära käia Kambodza kuurortlinnas Sihanoukvilles. (Loomulikult hiljem Tai piirile jõudes, selgus et sellest piiripunktist oleksime saanud 15 päeva viisa ka kohapealt.)

Sihanoukville on suhteliselt populaarne koht eestlaste seas, sest asub siin 3(vist) eesti mehe poolt peetav hotell. Me otse sellepeale ei mõelnud, vaid võtsime asju nii nagu me ikka võtame, jõuame kohale ja vaatame, mis meile teepeale jääb. Nii me suundusime rannapoole ja leidsime allesehitusjärgus oleva odava bungalo tüüpi majakese. Kuna olime pikalt merest eemal olnud, siis suundusime otsekohe rannapoole. Kuid oli üllatus suur kui nägime, kui must, kole ja prügi täis merevesi siin oli. Minu puhas loodussõbralik süda jälle purunes kildudeks. See, kusjuures puruneb suhteliselt tihti siin reisil, kahjuks. Mina vette ei läinudki, Mati vist jalgupidi üritas, kuid ega see tore olnud. Täitsa alateadlikult hakkasin otsima väljapääsu, sest sellisesse koha ma ei taha jääda kolmeks-neljaks päevaks. Rääkides inimestega siin ja seal otsustasime minna järgmine päev ühele kohalikule saarele. Saare nimeks on Koh Rong. Kuulsime et saare elu on suhteliselt kallis, nii otsustasime veel õhtul väikese poetuuri teha, et endale vett kaasa osta ja võibolla veel midagi nipetnäpet. Õhtusel jalutuskäigul, aga märkasime "kurikuulsat" eestlaste hotelli, põikasime sisse, et uurida kuidas neil läheb. Baari taga sibas blond tüdruk ja ma kohe küsima inglise keeles, et tere kas sa oled eestlane :) ja oligi. Ja kohe paremat kätt minust pööras ennast ümber eestlasest omanik, kelle nime ma kahjuks ei mäleta. Nii me jäime jutustama tunniks pooleteiseks. Meiega ühines veel paar eesti meest. Kokku pidavat seal olema hetkel 30 eestlast, kuid tipphooajal peaks olema umbes 100 eestlast. Igastahes, kuna me oleme harjunud eesti keelt rääkima vaid üksteisega, siis tahestahtmata, tekkis alateadlikult tunne, et peaks rääkima inglise keeles, nii et natsa veider oli eestlastega eesti keelt puhuda. Kuigi ise ma ei soovitaks Sihanoukville rannapuhkuse sihtkohaks, siis kindlasti muudab reisi lihtsamaks, kui sind ootab ees korralik eesti hotell. Baar tundus hõdus, tube me ei näinud, kuid hotell tundus igatpidi ok. Ja kuna neil on olemas enda bassein, siis on ta ka ümbruskorras üks populaarne majutuskoht.

Saare elu oli väga vaikne ja kallis, kuid kindlasti palju mõnusam ning ilusam kui mandril. Seal oli ainult üks majutusepidaja ja 2 söömiskohta. Inimesi tundus olevat umbes 20 :)

Paat millega sõitsime 3 tundi, et saarele saada.

Lootuse maa...

Eepika on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi järgi jaguneb eepika žanrideks: eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid).
Chang Mai sai selleks korraks ühelepoole... kuigi asus ta päris kaugel, siis meile mõlemale ta päris meeldis ning kohe kindlasti meeldis ta meie kõhtudele... väga odavat head sööki, mõnusates tänava "sööklates". Praeguseks otsustasime Taile kriipsu alla tõmmata ning Kambodzat avastada. Loodetavasti õnnestub ka uus Tai viisa passi saada ning siis tahaksime veidike tutvust teha ka Tai "paradiisi saartega".
Eepiliseks nimetas "Lonely Planet" (reisiraamat) teekonda Bangkokist Siem Reap-i (Kambodza). Me algul küll ei saanud aru miks, aga tõsi ta oli. Bussi sõit Kambodza piirile sujus meie jaoks tõrgeteta... kuigi päris mitu korda peatas bussi kohalik politsei ning kontrollis kohalike dokumente, millele tulemusena igakord 5-10 inimest bussist välja saadeti (vist oli tegu k o d a k o n t s u s e t u t e g a). Kuna suures sigri-migris piiripunktis jäi piiripunkt meil märkamata ning meie "tore" reisisaatja "unustas" meile ja veel paarile turistile öelda, et aeg maha minna, siis sõitsime veidike maad edasi bussilõpppeatusesse. Kuna "Lonely Planet"-i sõnul tulebki piirile sõita tuk-tukiga, siis tundus täiesti okei seda ka teha. Nii siis sõitsidki kõik turistid päris magusa raha eest umbes 400 m tuldud teed tagasi (aru saime muidugi sellest hiljem). Igatahes juhatati meid ülehelikiirusel suure segaduse saatel kuhugi ruumi ning lubati paberid korda ajada ning takso Kambodza poole peal ära organiseerida. Kuna "pabereid" vormistades tekis väike hingetõmbe paus, siis hakkas ka meie aju veidikese ringi käima, mille peale ütlesime "ametnikele" naerusui suur aitäh, tõusime püsti ning marsissime seekord päris piiripoole. Tegu oli vist esimese päris "tüngaga", mille kogu maksumuseks oli 24 eeki, taksosõidu näol.
See on ikka täiesti uskumatu, kui kiiresti suudavad kohalikud kõik su meeled sassi ajada ning seejärel sulle tohutu suure juurdehindlusega midagi maha parseldada.
Peale imelikult käituvat piiriametniku olime lõpuks Kambodza Kuningriigis. Ja kõik algas otsast. Turistidele on piirile organiseeritud vastu tasuta buss, mis viib su tühermaal asuvasse bussijaama ning sealt edasi ostad kas kalliraha eest bussipileti või veel kallima raha eest takso - ja rohkem võimalus ei olegi. Suures piiriületussaginas saime tutavaks ühe saksa paariga ning nendega koos otsustasime "tasuta" turisti bussi mitte kasutada. Ning "tasuta" bussist paarkümend meetrit mööda jalutades olimegi uues piiramisrõngas, seekord siis isehakanud taksojuhid. Niisiis õnnestus meil nelja peale takso kaubelda ning lõppvaatus Seim Reap-i poole võis alata. Kogu asjale lisab vürtsi see, et vägagi korrumpeerunud Kambodza riigile on kogu see jant meeltmööda ning soodustatakse igati monopoolse bussifirma tegevust, milledeks on iseseisvate taksojuhtide minema peletamine ja turistide eksitamine, kasutamaks tunduvalt kallimaid trantspordivõimalusi. Aga lõpp hea, kõik hea. Kohale me jõudsime, ilmselt mitte nii odavalt kui loodsime, aga kindlasti mitte nii "paljaksröövitutena" nagu nii mõnigi turist.
On siis tegu jutustuse, novelli, muinasjuttu, valmi, lühijuttu või anektoodina - ilmselt kuidagi see eepika zanrisse tõepoolest mahub.
Kambodzas on meie põhi sihtkohaks Siem Reap või siis täpsemini selle kõrval asuv seitsmes maailma ime: Ankor Wat templid
Siem Reap on turiste paksult täis ja seepärast ka palju kohalike üritamas neist raha välja pigistada. . . Kohati väga väsitav. Esimesel õhtusöögil uuel maal ei tea kohe, mis hinnad ja kuidas täpselt kõik toimib, nii juhtuski, et me tegime 3 lapsele õhtusöögi välja (üldiselt üritavad lapsed sulle esmalt postkaarte ja muid vidinaid müüa ning kui see ei õnnestu, siis küsivad kurva näoga, et sa neile süüa ostaksid). Kuid usume, et enam nii ei peaks tegema, kui lapsed küsivad toitu, mis on kallim kui su enda oma siis asi vist nii halb ei ole :) eks mul (Kadril) oli ka väike kiusatus niissama nendega juttu ajada ja pärida. Kusjuures väikesed lapsed räägivad väga head ingliskeelt. Kuid tänaval üritatakse sind veenda nende kaupa ostma või tuktukiga sõitma palju intensiivsemalt kui Tais, loodetavasti kogu Kambodzas päris nii ei ole, see on väga väsitav.

Loomulikult oleme leidnud suurepärased võimalused reläksimiseks (lõõgastumiseks).

Kadri kala vannis

Kõik söögiks....

Palju loksumist autokastis... veidike väsitavat kõmpimist ülesse-alla... äratundmisrõõmu ja avastamislusti... umbes nii see "dzungli" matk meil oli.

Ohutus enne kõike... seda me õppisime Austraalias palju ... panin isegi erkvärvides särgi selga, et metsas ohutu oleks. Lisaks võtsime sisse Austraaliast mõõduka raha eest soetatud malaaria vastased antibiootikumid... hiljem muidugi selgus et mägedes sääski ei ela... ei võtnud rohkem ka antibootikume...

Eestlaste viga on see, et nad vahivad jube palju kella ... täpsus enne kõike... meie ka oleme liialt kinni minuti seieris oma kella sihverplaadil... aga 95% maailmast vaatab hoopis tunni seierit... on see ju piisavalt täpne... noh sellepärast sõitsime me ilmselt ka hommikul lubatud 6 asemel välja kell 7...

Meiega mestis olid kolm prantslast, kaks sakslast ning kaks kohaliku matkajuhti... mõlemad mägedest pärit, aga nüüd pooleldi linna inimesed...

Peale mõningast tiirutamist linnas ja kohalikul turul, võeti suund metsapoole.

Esimene peatus oli kohalik "viski" tehas. Kohalikele meeldib hirmsasti riisipuskarit juua, ei olnud erandiks ka meie matka juht Saikam. 30% puskari aroom oli kindel märk sellest, et Saikam on läheduses.

Ennem dzunglisse suundumist anti kätte jahiriistad ... kõik said pussnoad ja rakulkad... minule langes auks kanda lisaks ka vibupüssi.... kuna ma tegelikult nii sõjakas ei ole, siis jäi seekord pauk tegemata...

Aasia elevants norib Kadrilt magusat...... Kadri räägib nüüd : ma pole kunagi nii suure looma läheduses olnud. Lahe oli teda jälgida ja nahka katsuda. Uskumatult suur ikka ja Aasia elevant on Aafrika omast veel väiksem. . . vau. . . Nahk oli selline kuiv ja krobeline ja hõredalt tulid mustad tugevad karvad välja, väga lahe. . . Kartust ei olnud üldse, pigem tahtmine koguaeg lähedalt olla ja vaadata ja suhelda

Lõunasöögiks oli praeuriis palmilehelt... nämm nämm

Minu (Kadri) jaoks oli lahedam elevanti vaadata, katsuda ja lihtsalt temaga olla kui sõita. Sõitmine oli pigem siuke piinarikas, vants jäi koguaeg seisma ja tahtis magusat ja kui mäest alla läksid siis pidid kramplikult kinni hoidma et alla ei kukuks. Nii et, rohkem ei taha :D

Giid näitas meile tarantlit, mis oli otseses mõttes käelaba suurune. Ei olnud nagu ämblik vaid suur loom.

Kohalikud suitsetasid iserullitud tubakat banaanilehest. Banaani leht on neil väga mitmekülgselt kasutusel. Nad küpsetavad seal sees, kasutavad taldrikuks, kausiks, pakkimiseks, suitsuks ja onnile katuseks, kindlasti on veel kasutamisvõimalusi. . .

Hill tribe village - mägihõimu külake ehk meie ööbimiskoht. Külas elas 25 inimest ehk 7 perekonda. Kõigil puidust nö kanavarrastel majakesed, mille all elasid veised, sead, kanad, koerad ja kassid. . .

Õhtusöögid olid väga head, kuid lisaks pakuti kohalikku traditsioonilist toitu. Mägirahvas käib tihti jahil ja jahivad nad peale suurloomade ka konni, usse, madusid, rotte(teisi närilisi) ja kohalikku pisikest angerjat (elab riisipõllu mudas). Nii me maitsesimegi esimest korda rotti (Mati maitses), konna ja pisi-imelikku angerjat. Konn oli liha poolest täitsa ok, kuid veider ikkagi. Nemad söövad kõike, ehk siis ka konte, siseelundeid ja pead. Mina piirdusin väikese jala-lihasega :) Rotti liha pidavat olema kõrbenud ja mõtetu. Nad pistavad roti vardasse ja koos karvadega lõkkesse. Natukese ajapärast kraabivad karvad maha ja koogivad osad soolikad vist välja. Küpsetavad edasi kuni näeb välja üks must surnud loom :) nämm

Kuid põhitoiduks oli ikkagi ülimaitsev riis erinevate aevilja/liha kastmetga

Kuna külake oli mägedes paistis õueköögist kena päikeseloojang ja vaade ümbritsevale. . .

Kareni hõim. Aitäh on kohalikus keeles "tablu", tere on "omoshopõ" ja head ööd on "gemmimõ" :) Vanamehe vanuseks on 94 ja pole kunagi haiglas käinud.

Lõunapaus. Kiirnuudlid küpsetatud bambuse sees. Serveeritud pikuti pooleks lõigatud bambuses koos isevalmistatud bambuse chopstickidega ehk pulkadega. Bambus on neil teine eluks hädavajalik taim. Sellest nad valmistavad vist küll kõike :D

Õhtul lauldi meile kohalikke rahvalaule ja ka kohapeal improviseeritud jorukesi. Taustaks suvaline tuur ja peale lauldi Beatleseid. Kõlbas kah :D

Kohalikud vennad Lahedad

Naine töötab antud kanga kallal kaks nädalat ja müüb seda 200 bahtiga ehk siis eest rahas 60 krooni. . . Uskumatu!!!

Bambuseparvega parvetamas. . . Ei midagi üliekstreemset, pigem vaikselt nauditav sõiduke. . .

Värskendav suplus kohalikus kõrgeimas joas. Vesi oli ooo kui külm. . Ei tea kas kõik Eesti veed on sellised :D

Selline me matk oligi!!! Ja kuidas teil läheb??? :)

Raha kui kõrval produkt

Koer klassikalises Tai koera asendis...

Karma kambris.....

Väikeste tõusude ja mõõnadega oleme siiski lõpuks Bangkokis... Tai pealinnas.
Kuna esmaspäeva hommikuks lubatud Tai viisad saime kätte alles lõunaks, siis tekkis korraks väike ärevushetk, et kas ikka jõuame õigeks ajaks rongile. Konsuli ukse eest haarasime koos ühe ukrainlasega (Stjopa) ning sakslasega takso ja kimasime piirile. Kuna meie ukrainlane oli tõeline slaaviverd noormees, siis tekkis keskealisel sakslasel kahtlus, et noormees on narkootikumide mõju all. Meie jaoks oli lihtsalt tegemist hüperaktiivikuga. Peale piiriületus peatas Stjopa mingisuguse kohaliku kastiga maasturi, nii siis läbisimegi oma esimesed paar kilomeetrit Tai maal...autokastis ehk siis piirilt rongijaama. Hea algus oli. . . Rongijaamas selgus, et neil ei ole enam pileteid meile sobivasse klassi. Alles on vaid kaks 1klassi piletit ja 3klassi istumispiletid. Nii me otsustasime minna uhkema sõidu teed. Sõit kestab 22 tundi, mis 3 klassi soojal (loe:kuumal) istepingil veeta ei tahaks. Meil aga polnud nii palju sularaha kaasas. Hakkasime otsima automaati. Tai keelt on võimatu lugeda, nii et igasugused pangad ja poed ja tänavad on müsteerium esimesel hetkel. Esimesed kaks automaati, mis leidsime muidugi ei töötanud :D Kolmandast, kuskilt ei tea mis tänavalt, saime oma raha ikka kätte. Stjopa oli aga väga nukker, et ta peab kolmandas klassis sõitma, nii me siis pakkusime Matiga, et kui meie kabiinis on kaks voodit siis võime talle ühe müüa. Nii me tegimegi, Stjopa oli õnnelik ja meie olime õnnelikud.

Stjopa ja meie autokastis.....

Bangkok on mind üllatanud. Kuidagi eelarvamus oli teistsugune. Rohkem müra ja kära ja kauplemist, kuid tegelikkuses pole asi nii hull midagi. Tuleb lihtsalt keskpäeva kuskil konditsioneeri all veeta, siis õhtu läheb jälle sujuvamalt edasi. Võrreldes Kuala Lumpuriga on Bangkok kuidagi veel rohkem Euroopa moodi. Inimesed on väga euroopalikult riides ja ilusad. Malaisias on kõik muslemid, seepärast ka kõik ümbritsev on natsa teistsugune. Naised kannavad rätikuid peas ja värvilisi kleite, mis katab kõik keha osad.

Bangkokis kõndisime palju ja palavus võttis läbi esimesel päeval. Eks me ei taibanud päeva õigesti planeerida. Kuid see eest nägime nii turistile mõeldud tänavaid, kohalikke turgusid, turisti turgusid, sõitsime kiirpaadiga mööda kanaleid ja muidugi ka tuk-tukkidega. Tuk-tuki mehed on naljakad. Muide tuk-tuk on kolmerattaline mootorratas/auto, kus siis juht on ees ja meie istume väikese nö diivani peal taga. Kõik tuk-tuki mehed üritavad sind viia kuhugi mujale kuhu sa tegelt minna tahad. Kindlasti üritavad nad viia sind nende turistikeskusesse, kuhu meidki viidi algul. Ja siis viidi meid ülikonna poodi ja ka ehtepoodi. Tuk-tuki mees ütles, et me mängiks kaasa, sest nii ta saab neilt tasuta kütust. Nii me siis sõbralikult mängisime kaasa. Ülikonnapoe mehed ei olnud meist just kõige vaimustunud, kui kuulsid et me oleme Eestist, mitte Prantsusmaalt või Saksamaalt. Ja ehtepoes müüsid nad ilmselgelt plastmassi ja klaasi, mitte hõbedat ja deemante. Nii et oli huvitav ekskursioon. Õnneks lepisime eelnevat sõidu tasu kokku, nii et pigem on tuk-tukiga sõites tegemist suure ajakuluga, mitte kalli sõiduvaheniga. Samal päeval üritas veel vähemalt 5 inimest meid rajalt maha võtta. Alustavad umbes et kas ma saan teid aidata, kuhu te lähete. Siis tulevad järgemööda kõik samad küsimused, et kust te pärit olete, kui kaua te siin olete, kuhu te siis lähete ja et ta teab väga odavat turisti keskust, kus me saame kõik asjad ära broneerida jne jne. Tegelikult on tuk-tuk ja takso suurlinnades kohati odavam kui muu ühistransport.

Kadri ja tema 1,2 liitrine MaiThai.... loomulikult ka minu 0.63 liitrine Leo...

Nüüd oleme Chiang Mais. Linn asub põhja Tais, kergelt mägedes. Jõudsime siia eile õhtul ja linn tundub väga lahe. Vanalinn asub neljanurkse kanali sees. Majad on väikesed ja hubased, palju on igasuguseid guesthousse ja hosteleid, üks hubasem kui teine. Palju söögikohti- odavaid, odavamaid ja kõige odavamaid :D. . . Ja homme lähme kolmepäevasele retkele dzunglisse, ei tea kas sattusime massituristi ohvriks või mitte. Eks seda räägime teile järgmine kord. Igastahes lubati meile mitmeid vägevaid hetki!!!