Tuled põlema

Suurlinna tuled...

Kuna oleme siiski hetkel Melbourni pidama jäänud, siis asjaga paremini toimetulekuks on hädasti tarvis keskkonda sulanduda. Saate isegi aru, et lambal hundikarjas kauaks jätkusuutlikust ei ole.
Ilmselt oleme alateadlikult juba teinud mitmeid erinevaid „lükkeid“, „trikke“ ja „võtteid“ – et näida võimalikult melbournlasena. Et aga sellest küllalt ei ole otsustasin mina asjaliku melbournlasena sulanduda tänavaliiklusesse- üks võimalus olla osa hallist massist on ju autoroolis. Sõita võimalikult tipptunni ajal võimalikult sinna, kuhu teisedki üritavad sõita. Mõned korrad on päris hästi välja tulnud ning olles järjekordselt teinud pikka-pikka peatuse foori taga, tunned teatavat ühtsustunnet sind ümbritsevate melbournlastega.
Kuigi pean ennast siiski maameheks, tuleb tunnistada, et sõites autoga hommiku pimeduses mööda linna kiirteed ja nähes enda ümber kõrgeid maju tuledesäras ning muud suurlinnale omast „kila-kola“ – siis on vahest päris tore linnas elada.
Praeguse hetke hittsõna meie suul on endiselt „töö“.
Kadriga läks nüüd sedabsi nagu ta ise lootis/tahtis ehk töötab kohvik/restos teenindajana. Kui ta mahti saab siis vast räägib ise pikemalt kuidas kõik välja näeb, aga üldjoontes on asi ilus ja huvitav talle.

Mina olen oma karjääri läbimurret nüüdseks, siis mitmel rindal üritanud.... mõõtmist väärivat katset ei ole suutnud sooritada. Kaks päeva käisin abiks taaskord Joel. Tegemist selle sama tööga, millest ma vist olen ennem rääkinud ehk kaitse seinade/aedade ehitamine koduaedadesse. Joe on väga lahe asjapulk, kahjuks aga ei ole tal mulle täiskohaga tööd pakkuda.
Siit sealt väikselt tööotsi tehes saab ennast „veepeal“ hoitud küll, aga kahjuks kõrvale panemiseks raha ei jää. Õnneks on alati senini mõni raud tulles kogu aeg ja lootus leida püsivam ning tasuvam töö on siiski olemas.
Praegusel hetkel on minu töökohustuseks suhteliselt kaalukaid pappkaste ühelt kaubaaluselt teisele laduda ja toimub see mitte väga vahvas külmlaos ning tegemist on külmutatud liha kastidega. Tööl pean olema kell 6.30 ja otsad seome kokku peale lõunat. Igatahes tegutsen selle nimel, et veidikese inimlikuma tööpeale saada .......... ja küllap see õnnestub kah.

Ilmaga kahjuks on nüüd nii, et 2009 aasta suvi on saanud lõpuks läbi. Elu kõige pikkem suvi senini on selleks korraks seljataga ja peab soojemad riided üll tõmbama. Kuuldavasti lööte teie seal lisaks alles lõppenud lume rekorditele nüüd juba sooja rekordeid, mille üle on muidugi heameel, aga veits teeb kadedaks kah.

Teatavasti jõudis Liina kah Melbourni. Käisime ja tegime siis selle tarvis mõned napsud ja mõnulesime linnapeal – kõik oli mõnus välja arvatud, et veits külm oli. Asjapulkadena olid kohal alljärgnevad isikud: Liina, Kadri,Mati, Jane, Harold, Lasse ja üks veel, kelle nime ei mäleta.
Teise teatava asjana oli Liinal sünnipäev eile (17.mai). Tegime väikese äraolemise selleks puhuks meie pool. Sõime ja jõime ja lobisesime.

Harold jäi enda arvamuse juurde ja jõi õlut kõrrega edasi

Napsu peal väljas

Kuna minu ja Kadri plaanid tuleviku suhtes läksid Liina omadest veidikene lahku ehk Liinat saate teie ilmselt näha hiljemalt mõne kuu pärast, siis valis Liina veidikese teise taktika kui meie. Estaks, kuna Liina tahtis oma reisiga veidikene kaugemale jõuda ennem Eestisse naasmist. Teiseks kuna tydrukutel on Melbournes tööleidmisega ilmselgeid raskusi. Siis sellest kõigest tulenevalt sõidab Liina praegu juba Sydney poole, et näha ilma ja teha endale tööotsimine lihtsamaks. Sõidab ta sinna koos oma vanade tuttavatega Albany aegadest.

Teele. Teele ja Liina
Vot vot.

Vahepeal sain meeldiva kõne Stuarti`lt. Homme ma ei peagi sinna külmkappi tööle minema – on lootust paremale otsale. Eks elu näitab.

Turbomobiil Linda Oliiv

Lisaks kõigele elame kaasa Baruto edule sumomaailmas, kahtlustame et ei saa enam kunagi poes Eesti Krooniga maksta ning posime teiel sooja suve!!!