Ei täi!





Ma pajatan teile oma uuest tööst.


Töökoht asub Melbourni kesklinna naabruses, Port Melbournis. Kui ma esimest päeva kohale läksin, siis tööbüroost kästi selgapanna neoon roheline vest ja terasninaga saapad (see on mingi ohutus "teema" neil siin Asutraalias). Nii ma siis ilmusin suured saapad ja ilus neoonroheline särk seljas oma uude töökohta. Ja oh seda üllatust kui siis pidin väikseid karbikesi lahti ja kokku pakkima ja jupstükke arvuti külge ühendama - päris imelik oli oma suurte saabastega ja helkiva särgiga büroohoones ringi kalpsata. Järgmine päev ma samal asjal enam korduda ei laskunud ning kandsin vähem silma torkavat riietust.


Töö ise on suhteliselt igav. Nimelt tegeleb firma kaardimakse terminaalide (need samad, millede abil me kõik saame poodides kaardiga maksta) müügi ja remondiga. Mina olen siis see kes on seal lükata-tõmmat ehk teen seda kõige igavamat tööd. Tavaliselt mööduvad mu päevad kas uusi "jupstükke lahti/kokku pakkides või siis vanu "jupstükke" puhastades või siis "jupstükkide"registreerimisega arvutisse. Praegu läheb teine nädal ja reedel on viimane päev. Kuna seda "toredat" tööd jätkub mulle 6,5 tundi päevas, siis rahalistel kaalutlustel ei ole seda väga mõtekas teha. Kuigi ilmselt oleks ka järgmisel nädalal mulle seal tööd olnud, siis helgema tuleviku lootuses, on mu viimane tööpäev seekord selles firmas reedel. Ja nendest tuleviku päiksekiirtest pajatame teinekord.





Vahepeal oleme käinud Kadriga ka ühes rahvuspargis, mis asus 40 km kaugel. Sõitsime sinna 2 tundi läbi linna ja tagasi kah 2 tundi, kui see autosõit välja arvata siis oli tore olla looduses, aga midagi hingematvat ei näinud seekord.

Kadri pajatab edasi. . .

Eks me vist juba nüüdseks näinud kah midagi, et igasugused loodusnähtused enam ei pane ohhetama. Muidugi ei arva, et meil kõik nähtud on . . . Lihtsalt, minnes populaarsemasse loodus/rahvus parki on esimeseks miinuseks, mida juba eos võib näha, inimesed. Rahvarohkus matka teel võtab kogetavast elamusest ikka 50 protsenti maha. Ja kui puud ei ole kah nii võimsad kui eeldasid ja sõnajalad kah mitte nii lopsakad kui Tasmaanias, siis oli sellest matkast järel lihtsalt tervislik jalutuskäik teiselpool Melbourni, kuhu oli kuradimaraske saada. Aga hea kogemus iseenesest. Tuleb välja, et Melbourni südalinn on väike nõel heinakuhja sees, mis seda ümbritseb. Sõit võttis nii kaua aega, et mul läks kõht tühjaks ennem kui loodusesse jõudsime ja ma alustasin kaasa pandud lõunasöögi söömist juba autos. Ei saa ju riskida tuju veel halvemaks minemisega, mis tavaliselt juhtub, kui ma süüa ei saa :).