Miks on nii, et kui mina hakkan blogi kirjutama siis jookseb arvuti kokku. Krt jubedalt närvi ajab. Olin kirjutanud pika sisutiheda, oma mõtteid lahkava kirja ja nüüd on see kadunud. Ma ei suuda ju samasugust kirja kirjutada, see lihtsalt ei käi nii.
Kas ma peaks hakkama otsast peale kirjutama või mis. . .
Igastahes kokkuvõtvalt ma kirjutasin eelmises kirjas sellest kuidas me oleme koid. Algselt pidasin silmas raamatukoisid, sest me oleme hakanud lugema palju, kuid siis läks jutt edasi sellest, et ka sisemiselt oleme koid. Oleme rahaahned, kodusistuvad, rutiinsuses ja kartustes istuvad koid. Tegelt nii hull asi muidugi ei ole, väike naiselik liialdus on igal pool juures. Ma rääkisin oma kirjas sellest, kuidas rohi tundub alati olevat rohelisem seal, kus me hetkel ei ole ja kuidas rutiinsus jõuab järgi ka neile, kes on jooksnud teisele poole maakera. Rutiinseks muutus matkamine ja telkimine, mis viis meid Sharoni juurde. Siis sai kopp ette lihtsalt elamisest ühes kohas ja mitte raha teenimisest, läksime Melbourni. Nüüd istume siin ja vaikselt koputab rutiinsus uksele. Kuid vana tõde ju ütleb, et tuleb nautida hetke, sest see ongi see, see ongi ju elu. Elu ei ole kuskil teisel pool seina, kuigi vahest tundub. Iga päev ma üritan ennast rutiinsuse meeleheitest välja kiskuda ja vahel see õnnestub. Päev algab tavaliselt kaua voodis logelemisega ja lugemisega. Siis kummitab mind mõte, et mine trenni Kadri, see on kasulik sulle!!! Vahel ma lähen, vahel ei lähe :) Kuid see kõik on veel rutiinne.
Üleeile oli mul hea mõte, minna jala Williamstowni, seal oma viimased väljaprinditud CV ära jagada, siis lugeda raamatut pargi pingil ja oodata Matit. Ma olin endaga väga rahul jalutades sinna poole, sest päike paistis ja ilm oli meeldivalt soe, kuni hetkeni kus nägin kohvikut. Siis tuli mängu minu sisemised lollakad hirmud ja kordus rutiinne tants kohviku ukse ees, see tähendab, et ma kõnnin kolm korda sellest ennem mööda kui julgen sisse astuda. Ma tean, et see on täitsa segane ja see pärast ma enamjaolt neelan selle hirmu alla ja ikkagi lähen vapralt sisse ennast müüma. Kuid kõige nõmedam on see, et tavaliselt me painutame oma oskusid valele inimesele, kes pärast lihtsalt annab su CV bossile edasi ja sinna paika see jääbki. Kuid ma lahkusin kohvikust veel uhkemana kui ennem, sest enda arvates olin ma jube fantastiline :). Sama moodi möödusid ka järgmised kohviku kohtumised välja arvatud üks, kus ma juhtusin tõmblema õige inimese ette. Nüüd mind siis ootab väike väljakutse reedel, kus pean teenindama restoranis, mille nime ma ei tea, mida nad pakuvad või üldse midagi. . . Ma pole kunagi restoraniski töötanud aga noh eks siis reedel selgub, kas ma olen veel avastamata järgmine teenindustäht. Päev Williamstownis lõppes sellega, et jäin peaaegu vihmakätte. Lugedes äärmiselt süvenenult pargipingil kahe mehe mootorratta seiklustest ümber maailma, ei pannud ma tähele, et ilm oli ilusast päikesest ja õrnast tuuleiilist muutunud täitsa vastupidiseks. Vat, mis juhtub kui loed raamatut. Niisiis suure ehmatusega tõusin püsti, lõdisedes külma tuule käes hakkasin kiiresti kõndima kohaliku raamatukogu poole. Õnneks vihm algas vaikselt ja täpselt siis kui raamatukogusse jõudsin, tuli alles suurem sahmakas alla. Päris mõnus oli seal suure akna taga lugeda, kui õues sadas külma märga vihma. Mingi hetke pärast tuli Mati ja siis sõitsime koos koju. . . nii lõppes minu üks mitte nii rutiinne hetk päevas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar