Malysia... Truly Asian

Selliste sõnade saatel etlesid Malaisia rahvatantsiad meile vahvaid tantse. Tantsud olid hiina-india-araabia-borneo„ja tont teab, mis“ sugemetega. Igatahes oli lõpp äge ja tekkis tahtmine Kaera-Jaani tantsida.

Noore kookose mahl on siin igapäevane karastusjook. Tihti saad osta seda otse kookosena või siin natsa magustatununa tänavalt.

Kes teab, see teab, et meie Malaisia reis sai alguse pealinnast Kuala Lumpurist. Vist siis ongi asjad nagu filmis nähtud... enamasti väikesed inimesed sibavad ringi, kihutavad rollerite või mopeedidega. Ning kui satud valesse linnaossa, siis üritavad sulle Armani, Guzzi, Adidase jne toodangut pähemäärida – siiani küll õnneks suhteliselt malbelt, mitte liialt peale käies. Aegajalt kihistatakse naeru, kui me Kadriga tänaval patseerime – julgemad ültevad, et inimesed just kui filmist. Mõned üritavad oma inglis keelega ja suhtlemisosavusega silmapaista – küsides, kuidas läheb? kust sa tuled? soovitades mõnd eksootilist puuvilja osta! jne. Eriti vaprad aga küsivad luba meist pilti teha, ise korda mööda külje alla pugedes.

See reklaamib kreemi, mis teeb su naha valgemaks. Neil on väga populaarne ju olla valge, mitte pruun. Miks meil küll teistmoodi on ?? :)

Käisime linna lähedal koopaid vaatamas ja seal kohtasime esimesi ahve!!

Peale KL tegime kiire sissepõike Melaka linna, mida ehivad ajaloolised hooned ning kirju „Chinatown“.

Vanalinn koosneb siis peamiselt Chinatownist, kust lookleb läbi jõgi. Väga romantiline koht kõndimaks öösel.
Juhtusime olema seal just siis kui peeti Hiina Uusaasta pidustuste viimast päeva. Neil käiad pidustused 15 päeva.

Lahkumise meeleolus Melakas.

Seejärel veetsime meeldiva öö „lux-bussis“ (konditsioneer muutis bussi külmkappiks) kihutades lääne kaldalt ida kaldale Kuala Terengganusse.

Kohale jõudsime ootamatult vara ehk lubatud kella 6 asemel pisut enne 4. Nii vara hommikut ootama hakkata tundus veits liiast. Kell 4 hommikul bussist välja astudes oli aga abikäsi lausa jalaga segada. Nii me siis istusime veidike kahtlustavalt härrasmees Malaislast BMW-sse, kes lubas meid odavasse hotelli viia. Pärast kolmanda hotelli juurde jõudmist oli selge, et väga odavalt ikka ei saa... aga uni tuli magus.

Järgmine päev seiklesime ennast Pulau Perthentian (Kecil) saarele ning nüüd naudime Butterfly Chaletsi võlusi, ujume kuumas ookeani vees ja käime koolis – sukeldumis koolis......

Leidsime endale väga mõnusa ja uskumatu vaatega bungalo