Viva la Estonia

Meie viimane päev Austraalias. Kuum päike ja jahe ookeani vesi. Kuigi kalendrit vaatates on meie Austraalia seiklus kestnud poolteist aastat, siis veits raske on sellest oma peas arusaada.... oli see nüüd poolteist aastat või oli see paar kuud või oli see viis aastat. Aeg on mööda läinud ning maailma suuruselt kuuendale riigile on ring peale tehtud. Vaikselt hakkab kohale jõudma, millest me kohe kohe ilma jääme, millises paradiisis me oma poolteist aastat mööda saatsime... kui lihtne kõik oli..... ilmselt liiga lihtne...
Samas pole kahtlustki, et see aeg on ümber ja hääl päikseküpsetatud peakeses räägib üha valjemalt eestikeeles eestimaast.

Neljapäeval oli meie viimane tööpäev. Viis kuud hommikul kell 4 ärgata ja kell 5 tööpäeva alustades on lõpuks läbi saanud... samas oli meie seafarmike oma põrsastega kuidagi südame lähedane ja natuke kahjugi oli kõigele ja kõigile „tsau-plau“ öelda. Oma taanlasest ülemusele meeldisime, aga niivõrd, et ta otsustas meie Austraaliamaa viimaseks ööks meile hotelli väljateha.
Ehk mõne ajapärast jõuab paremini kohale, mis siis ikkagi juhtunud on ja kirjutame ka teile, mis me Austraaliast ja austraalastest arvame.

Kalju Kindel on aga see et Austraalia eest suur suur aitäh Liinale, Janele ja Haroldile..... te tegite selle reisi meile selliseks nagu ta oli ja selle üle on meil väga hea meel....napsutamiseni, teie Mati ja Kadri.

Midagi pikemat teile kirjutada on jube raske, valitseb emotsioonitus... üks suur reisi etapp on läbi, teine ootab ees... varsti jõuame koju....aga pähe ei taha see kuidagi mahtuda.... oleme apaatsed.

Igatahes paneme me selle postituse teele Malaysiast, kus me oma järgnevad umbes 2 nädalat veedame... võibolla. Ootame suurt kultuuri ŝokki ja veel suuremat kõhutäit lõunamaa hõrgutisi..............mmmmmmmmmmmmmmm.............