Kaua tehtud kaunikene

Viimaks on käes karjalaskepäev.

Tõepoolest peaksid meie kaua ja kaunilt meisterdatud seamajja täna sissekolima esimesed notsud. Kahjuks ei õnnestu minul seda ajaloolist hetke oma silmaga näha. Mingisugusel ettenägematul kombel on minu sisse pesitsema pugenud pahad patsillid. Sellest tulenevalt käisin nädalavahetusel ringi valutava ja keerleva peaga. Pärast eileõhtust mehist kogust kummeliteed ja sellele järgnevat korraliku higistamis protseduuri on õnneks tänaseks mu enesetunne tunduvalt parem. Homme loodetavasti astun tööinimestega ühtes sammu. Päris imelik on haige olla, kui õues on 20-30 soojakraadi.

Seakodu sai uhke. Torbiku (nii kutsume me hellitavalt oma ülemust Torbenit) sõnul on tegemist, kui mitte kogu Austraalia, siis vähemalt Lääne-Austraalia kõige moodsama notsukoduga. Praktiliselt on kogu hoone püstipandud harrastusehitajate poolt. Kuigi aegajalt sai niimõnigi post/tala/või mis iganes detail veidike kõverasti paikapandud, siis lõptulemusena on maja ikkagi valmis ja püsti. Hoone on omapärane sellepoolest, et seinapeal asub tal üks kastikene, mis sõidutab üles-alla kolme seina (paks vakstu taoline kardin), keerutab ühes otsasseinas olevat kuute suurt ventilaatorit ning juhib teises otsaseinas olevaid veepritsijaid, mille kõige tulemusena on võimalik temperatuuri langetada, sest teatavasti läheb suvel jube kuumaks. Lisaks jõuab notsudeni tasuta vesi ja söök, mis rändab mööda söödatorusid. Supercool ja Fänci.

Meie järgmine etteaste peaks olema vana laudahoone osaline lammutamine ja seejärel tema muutmine seapesulaks..... kuidas kõik välja nägema hakkab, sellest pole meil õrna aimugi. Eelmisel nädalavahetusel käisime ennast tuulutamas. Kohvikus oli pakkumine "Ostes kaks kohvi ja koogi saate papagoi tasuta" ning selle õnge me ka läksime.

Mandurahi linnapargis seiklevad pelikanid, kes pahatihti tunduvad suuremad kui asiaadid.

Meie nädalane puuvilja kogus. Pildile ei mahtunud kartul, porgand, silbul ja tomat. Istuvad solvunud nägudega külmkapis nüüd.

See on ikka hea, kui kodulähedal on juurika müügihall.

Kuidas Torbik optimismi murdis

Nüüd on küll juba Serpentin jõest India ookeanisse voolanud, kui meie viimane postitus aset leidis.

Kadri demonstreerib tulevast söödatsisterni, mida kohalikud hellitavalt "silo"ks kutsuvad!

Oleme nüüd juba nädala uuest kohas elanud. Kolisime Mandurahi küljeall asuvasse karavanparki, eelmisest kohast pidime ära minema, kuna neil oli oma karavani vaja (vist turistidele, kes maksavad veidike rohkem kui meie). Meile on praegune asukoht isegi parem, natu-natukese odavam, poodidele-meelelahutusele lähemal, töökohast sama kaugel ja lisaks elavad siis me mõned töökaaslased.

Projektijuht veedab aega ja naudib aega.

Uue laudaga hakkab nüüd ühelepoole saama. Nädala jagu ponnistusi ja notsud saavad sisse kolida. Mis me siis täpselt tegema hakkame või kas me üldse saame samas kohas tööd, seda me veel ei tea. Laseme asjadel kulgeda ning püüame neid mitte liialt suunata.

Vahepeal on aga Lääne-Austraalia lõunaosa elanud üle kümnete aastate ühe vihmavaesema talve. Selle tulemusena on praktiliselt olematuks jäänud talumeeste viljasaak ning sellest tulenevalt ei ole see aasta vilja, mida kattealla panna. Niisiis jääb väga väga suure tõenäosusega ära järjekordne „viljakatmistöö“. Kuna suur osa plaanist nr.486 baseerus just viljatööl ja sealt tulevatel rahadel, siis oleme jälle tagasi vana juures ehk hakkame mõtlema plaanile nr. 487. Praegu aga on veel veidike nokitsemist sealauda kallal.

Sealaut. Sealauda. Sealauta. Sealauta. Sealaudas. Sealaudast. Sealaudale. Sealaudal. Sealaudalt. Sealaudani. Sealaudana. Sealaudata. Sealaudaga. Käänamine on selle asja nimi, ilmselt oskab seda mõni kuuendas klassis käiv käänamist õppiv laps veidike paremini.

Kärbestele söödaks.

Paus "smoko" läbi ja jälle poodi... ei ei ... või oli see ikka ... Jälle tööle!

Rodrigo Alex Schmit asub koos Torbikuga minu ja Kadri kokkupandud "silo"t püsti tõukama. Juhin tähelepanu mutrite ja poltide hulgale, mida meil tuli kahe päeva jooksul kokku kruvida.

Täna läheme lähiümbrusesse ekskursioonile jälle. Teeme pilte ja näitame teile. Proovime juttu juurde kirjutada ja panema blogisse.

Käime ookeanis ujumas (eelmine nädalavahetus tegime hooaja avamisujumise) ja imame päikest endasse. Temperatuurinäidik ronib juba mõnipäev isegi 32.

Issanda loomaaed

Ma ei tea kas Mati on sellest juba kirjutanud, aga meil on peale sigade töö juures palju muid loomi. Farmi lähedal(virtsahoidlas) elab vist 3 perekonda parte. Üks pardipere, mis koosneb 7st pojast ja emast on eriti usinad sigala külastajad. Omad pardirajadki välja kujunenud. Tore näha väikseid tibusid kasvamas suureks. Töö jääb kohe korraks pooleli kui nad jälle mööda paterdavad. Teised aina sagedamini kohatavad loomad on maod. Uskumatu kui palju neid on. Üks päev nägime 5 jälge (50 m lõigul) ületamas autoteed. Tulevad sigala poolelt ja lähevad karjamaale(või vastupidi), kus on väike tamm joogiveega. Siis teame, et üks tigersnake elab metallikola sees, millest iga päev vähemalt 6 korda mööda kõnnime. Jaaa siis meie uue hoone kõrval on mõnus võsa vanade okste ja puudega, kus on hea varjata, sinna poole läinud ja tulnud on nii mõnigi madu. Minu isiklikuks rekordiks on nüüd 3 madu ühel tööpäeval. Selle ajajooksul, kui me siin töötanud oleme, oleme näinud 8-at madu ja ma ei tea kui palju jälgi. Isegi täna nägime ühte väikest.
Peale sigade, partide, madude, kuulsime täna, et farmi maadel on terve kari suuri kängurusid. Peaks minema lähemalt vaatama. Praegu töötasime katusel ja sealt on väga ilus vaade. Meid ümbritseb karjamaa suurte puudega, nagu hõre puisniit, väga väga ilus. Eriti hommikul päikesetõusu ajal. Üks hommik oli selline roosakas lilla päikesetõus ja kerge udu maapinnal. Lehmad sõid mõnusalt ja kaks känguru hüppasid mööda niitu. Õnneks meie töörütm on täpselt selline nagu ise tahame, nii et selliseid unistavaid hetki on mul päris palju :). Siiamaani pole see kedagi häirinud. Paar päeva tagasi oli ka üks halb kohtumine känguruga ehk siis autoteel. Sõitsime varahommikul ehk siis kell 4.30 farmi poole, kui paremalt poolt tuli rahulikkude hüpetega suuuuur känguru. Mati pidurdas, mis kole ja viimasel hetkel pööras rooli, usun et tõesti cm-tega jäi see kokkupuude tabamata. Linda pidurid on kah muidugi veits laisad. Mul muutusid käed makaronideks ja edasine reis kulges aeglaselt. Austraalias on tõsine oht tabada känguru autoteel. Enamikel ongi selleks suured jeebid ja kängururauad, kuid mitte meie Lindal. Meie sõidu stiil on kah muidugi veits teine võrreldes tüüpilse austraalasega. Ehk siis meie ei ürita igast maost üle sõita, sest maod on loomad nagu iga teine ja sama moodi ei ürita me pihta saada ühelegi kukkurloomale. Kuid tüüpiline austraallane ei vaeva oma rooli ja pidurit, kui tee peal ei ole just inimene või kaamel või vesipühvel või veis või „Red Kangaroo“. Kuna me oleme siin suht palju madusid näinud, siis on olnud juhust kah nende käitumist vaadelda. Kui algselt oli hirm, et kohe kui madu inimest näeb, siis ta sööstab hambad irevil jala poole, siis nüüd on näha, et nad lähevad sujuvalt või siis „joostes“ su juurest minema, kui sa vähegi võimalust annad. Nii et mao käest saad salvata siis kui astud talle peale, jooksed järgi ja ohustad teda või oled lihtsalt ebaõnnega koos. Eriti lohutav see viimane :).
Loomadest võiks veel nimetada väikeseid jänkusid. Kui nad ei oleks võõrliigid, siis nad meeldiks mulle, kuid kahjuks nad on, nii et ma ei toeta nende tegevust.
Täna on neljapäev ja neljapäeviti viiakse posu põrssaid teise farmi kasvama. Miskipärast üle mitme nädala nägis alles täna neid esimest korda veoauto kastis heina sees mässamas. Kõige nunnumad olevused maailmas. Kärsad veidi sitased ise beebiroosad, pukslevad ja mängivad nagu väikesed koerakutsikad. Neid võikski vaatama jääda, veel parem tahaks kah sinna autokasti istuma minna.

Projektijuht Kadri

Kerki kerki tünnikene

Meister rellataja Kadri.

Talupoeg Rodrigo ja siga!!!

Seekord oleks meie postitust paslik alustada vana Brasiilia vana vanasõnaga „Parem vana siga vardas, kui vana siga seanahka vedamas“. Mida see vanasõna täpselt tähendab – ei suutnud mina välja mõelda. Äkkatse on teie jahe kliima inimajule turgutavama mõjuga ning mõtlete selle ise välja. Kes on parajasti palmi all puhkamas on ise süüdi.
Meie ilm on kevadine... päeval on muidugi sooja juba täie Eesti suve eest, aga öösiti on jahe – pole hullu, siis me magame. Elame näeme.

Oleme ennast nüüdseks rutiiniga kuhjanud. Uhiuus sealaut hakkab ilmet võtma, veel mõningased ponnistused ning notsud saavad oma uude kodusse sisse kolida. Kuna härr Torben Soresnseni kinnitusel on tal veel seafarmis iga nurgataga tööd, siis peaks meie tööpõld tema juures kindlustatud olema novembri keskpaigani, mis järel plaanid ümber vaatame – elame näeme.

Pildil tundmatu madu. Pikuseks mõõdeti 130 cm ja eksperdid hindasid ta vähe ohtlikuks. Otsa sai ta sellest hoolimata. Alex oli kiirem. Paar päeva hiljem leidis Kadri järgmise sama suure.. seekord pandi kiirel diagnoosiks Tugat (väga mürgine, aga arg... esimesel võimalusel põgeneb) seekord ei põgenenud, Alex oli kiirem. Täna peale tööpäeva avastasime 50 m ulatuses ennem kontorit 5 mao tee ületus kohata (jäljed kruusal). Diagnoos - meie töökoht kubiseb talveunset virgunud näljastest madudest :)

Nädalavahetusel pidasime brasiilase Alexi juhtimisel mõõduka grilli-õhtusöögi. Alex ja filipiinlane Tito otsustasid vanade eestlaste kombel seast ise „vorsti“ teha ning nii oligi õhtuks pirakas seajalg vardasse aetud ning küpses lõkke kohal. Kuna austraalased on igavesed veise- ja lambaliha sööjad (loe: armastajad), siis kodune siga maitses hamba all ära ütlemata hästi. Nagu sume suve õhtu oleks võimust võtnud... veidike grill liha, veidike õlut, veidike seltskonda ja veidikese ajapärast magama. Elame näeme.

Et te ikka usuks et me seafarmis oleme.

Endiselt jõuavad läbi vaskkaablite, valgustorude ja eetri meieni kodumaised sündmused. Seekord peakangelasteks Jaan ja Marko. Ja paat Nordea. Minu meelest oli see esimest korda välja karjutud nimi parem – kuigi praegu ma ei mäleta, mis see oli. Igatahes on kindlasti hea kaasa elada ning loodame, et selliseid (keskea) kriisi käes vaevlevaid on ka meie tutvusringkonnas rohkesti ning kuuleme teie ennastületavatest tegudest õigepea. Elame näeme.

Meie väiksele blogile on ilmunud number, mis igapäev väiksemaks tiksub. Kuigi see numbrike tiksub meie Austraaliast lahkumise aega, siis Eestisse jõudmisega läheb veel veidike aega. Plaan 589 järgi jäävad meiel teepeale ennem veel mõned lõuna/ida aasia riigid, mis vajavad külastamist. Elame näeme.

Tervituse Liinale ...... aasta aega tagasi samas kohas