Prantsuse rivieeras, saksa turistiga.

Näed kell on pool kaheksa hommikul ja mõistus on täitsa korras. Ilmselt kauaks seda lõbu ei ole. Umbes tunni pärast on õhutemperatuur saavutanud oma tavapärase oleku (ma ausalt ei tea palju, aga palju) ja kümme minutit hiljem on aju võtnud järjekordselt vedela kuju ning väiksed rakukesed seal sees oma töölepingu üles öelnud. Siis kui korraks jahedasse (loe: leigesse) jõkke hüppad, saame aru, kus me oleme ja mis me teeme, aga niikui välja ronime, on tavapärane „koala-olek“ tagasi.

Niisama kirjutan selle jupi kah.
Cairns – Gordonvale (ööbimine) – Atherton – Ravenshoe – (ööbimine maantee serval) – Mt Suprise – Georgetown – Crydon (krokodilli järves ujumas) – Blackbull (ööbimine mahajäätud karavanpargis) – Normanton – Burke&Wills Roadhouse – (ööbimine maantee ääres puhkealal) – Cloncurry (1889 aasta kuuma rekord 53.3 C) - maantee nr 66 – Mount Isa – Comooweal (ööbimine telkimis alal) – „Three Ways“ maanteerist – Larrimah – (ööbimine maantee ääres puhkealal) – Mataranka „kuumavee allikad“ – Katherine)

Kui Cairns-ist tulema hakkasime oli temperatuur esimesed paarsada kilomeetrit normaalne, aga pärast seda on asi veidike kontrolli alt väljas. Ilmselt seda regiooni Austraaliast, kus me oleme viimased nädal aega olnud ja kus me oleme veel vähemalt 2-3 nädalat (võibolla kauem) – normaalsed austraalased ilm konditsoneerita ei läbi. Aga loomulikult ei kvalifitseeru me, ei austraalasteks, ega normaalseteks.

Jõudes suure õhinaga oma viimasesse külastamata osariiki NT ehk North Territory ehk Põhja Territooriumile oli esimene arvestatav asustus Katherine linn. Seatsime sammud külastuskeskusesse ning oma suureks üllatuseks avastasime, et asi ei ole nii lilleline ühti. Austraalia ülemises lõpus „Top End“ asuvad mõned lahedad rahvuspargid. Üks kuulsamaid on Kakaduu Rahvuspark, lisaks veel mõned suuremad ja väiksemad ning kuna kogu see kupatus asub „troopikas“, siis on siinne floora ja fauna päris kirju. Kuid!!!! Kakaduu Rahvuspargi pääs maksab 25.- dollarit nägu. Lisaks pead maksama igas pargis telkimise eest 5.- kuni 10.- nägu öö eest. Kiire arvutus näitab, et raha libiseb näpude vahelt nagu lutsukala. Igatahes oleme praegu „Litcfield Nat. Park“-is ja tegeleme „vee protseduuridega“ ja kalkuleerime, kuidas ennast Kakaduust läbi manööverdada.
Litcfieldi parki läbib umbes 50-60 km pikkune asfalt tee ning sellest vasakule ja paremale jäävad erivevad huviobjektid kaasaarvatud mõned jõed/joad ning nendega koos mõned looduslikud basseinid. „Basseinid“ on siinse kliima puhul meie jaoks enamvähem ainus võimalus end mahajahutada. Eile näiteks käisime ujumas/ snorgeldamas/ suplemas/ istumas basseinides kokku Kadri 5 korda ja mina 6 korda. Ma pidin veel korra õhtupoole käima, et vein veidike maha jahutada ja parim moodus seda teha on, istudes koos veinipakkidega jões. Loomulikult meeldivalt jahedat temperatuuri see vein ei saavutanud, aga vähemalt ei kõrvetanud suud.
Kuna ööd on samuti jube kuumad, siis esimesel õhtul (pimedas) siin pargis arvasime, et oleks väga mõnus ennem magamaminekut end veel korra maha jahutada. Vee ääres kohtasime üht austraalia paari, kes olid just „basseinist“ välja hüpanud, kuna koos nendega oli sinna ujuma sattunud väike püütoni jupp. Püüton oli tõepoolest väike, aga meeldiv see ikka ei olnud. Niisiis pistsime varbad vette ja loopisime vett ainult endale kraevahele ja loobusime ujumisest. Kadri läks koos kleidiga vette, sest siis kestab jahutav tunne ju kauem :).

Sõidame siiski Kakaduusee..... ja peatse nägemiseni