Kalkunite invasioon

Kalkun, kes kõndis omapäi. Looduslikke kalkuneid on siin lademes. Nillivad süüa enamasti.

Kadri "SkyWindow lookout"-il.

Ei tea kas hakkab tavaks saama või lihtsalt kokkusattumus, aga varsti saab kohvi ja kell on kohe kohe hommikul seitse saamas. Kadri veel põõnab telgis.
Seekord asume maantee ääres – ränduritele mõeldud puhkealal, kus võib viibida järjest 20 tundi ja on olemas WC, istepingid-lauad ja WC. Võimaluse korral oleme püüdnud karavanparke vältida ning ööbinud kas rahvuspargis või tasuta puhkealal. Seda viisi on võimalik raha ööbimistepealt kokku hoida ja kas siis pikemalt reisida või kasutada seda mõne atraktsiooni külastamiseks või lihtsalt lubades selle arvelt endale „ausiburksi“ või vahest harva napsupudeli.

Meie järjekordne ööbimis paik maantee ääres.

Mati ja Kadri joovad maantee ääres õhtu pimeduses teed.

Hetkel kulgeme Kadriga kahekesi, Jane ja Harold on veidike tagapool meist ja toimetavad toimetusi omas tempos. Ilmselt põrkume mingi hetk kokku ja kulgeme mingi aja jälle koos.
Reis on kulgenud rahulikus tempos vahelduva pilvisusega mõningase vihmaga. Vihma oleme endale organiseerinud suuremas osas siiski ise.

Kadri silmipimestaval vaate platvormil, kus seekord oli tavapärase rannajoone ja palmisaarte asemel näha hariliku vihmapilve. (Ladinakeeles luupes kumpus pilvus)

Endiselt olles ühe jalaga loodus matkajad – põikame sisse erinevatesse rahvusparkidesse. Aga enamus rahvusparke asub kas rannikul saarte peal (haarastes enda alla ka Great Coral Reef“i) või siis veidike sissemaal „mägedes“ (kuni 1 km kõrged), kus asuvad vanad vanad vihmametsad. Viimase öö veetsime näiteks Girrigun National Park-is, kus asub Austraalia kõrgeim juga „Wallaman Falls“ (268m). Saabusime rahvusparki õhtul, et järgmine päev jaole (loe: joale) minna. Ja oh üllatust terve õhtu-öö-vara hommiku sadas vihma, sest kogu see aeg istusime vihmapilve sees. Kui oma telgi ja muu jandi kokku pakkisime ja autosse surusime, siis õnneks sadu lõppes ja asendus mingisuguse hõljuva udu ollusega. Juga ise oli muidugi spektaakel,

Me fotokas ei taht hästi 268 m korraga peal võtta.

kuna nii kõrget ju ei ole varem näinud ja tänu eelnenud vihmasajule oli vett kah piisavalt, et asi uhkem näiks. Asjale lisas vürtsi veel kogu janti ümbritsev udu-ollus pilv. Et asi saaks korralikult vormistatud, siis tegime ka läbi raja, mis viis joa alumisele vaate platvormile. Teekond oli pikk ja järsk ja pingutust nõudev ja oi oi kui niiske.
Vast sama palju kui see uhke juga, tekitas emotsioone Austraalia karja ajamine. Minnes eelnimetatud rahvusparki kohtasime teel mitte väga suurt veisekarja, keda ajasid hobustel ratsutavad „jackarood ja jillarood“ – nagu vanas filmis, väga äge oli. Lisaks sellele oli osa rahvusparki minevast teest kasutusel karjamaana. Mitmeid kordi tuli hoog päris maha võtta, et mööduda teel ekslevatest veistest.

Ära sega mäletsejat, kes võttab enda alla terve sõiduraja.

Äää jutt sai otsa......

No igatahes läheneme lähipäevil Cairnsi (kus ei saja) linnale. Kuna vahepeale jääb uut ja huvitavat sisemaal, siis lähme ja kostitame ennas ilmselt järjekordselt vihmaga. Täna läbime Tully linna, mis peaks olma Austraalia vihmapealinn. Rekord aastal oli vist 5,9 m sademeid. Ma pakun, et seal sajab täna.

Argipäev.

Rahvuslind Kukabarra.