Prantsuse rivieeras, saksa turistiga.

Näed kell on pool kaheksa hommikul ja mõistus on täitsa korras. Ilmselt kauaks seda lõbu ei ole. Umbes tunni pärast on õhutemperatuur saavutanud oma tavapärase oleku (ma ausalt ei tea palju, aga palju) ja kümme minutit hiljem on aju võtnud järjekordselt vedela kuju ning väiksed rakukesed seal sees oma töölepingu üles öelnud. Siis kui korraks jahedasse (loe: leigesse) jõkke hüppad, saame aru, kus me oleme ja mis me teeme, aga niikui välja ronime, on tavapärane „koala-olek“ tagasi.

Niisama kirjutan selle jupi kah.
Cairns – Gordonvale (ööbimine) – Atherton – Ravenshoe – (ööbimine maantee serval) – Mt Suprise – Georgetown – Crydon (krokodilli järves ujumas) – Blackbull (ööbimine mahajäätud karavanpargis) – Normanton – Burke&Wills Roadhouse – (ööbimine maantee ääres puhkealal) – Cloncurry (1889 aasta kuuma rekord 53.3 C) - maantee nr 66 – Mount Isa – Comooweal (ööbimine telkimis alal) – „Three Ways“ maanteerist – Larrimah – (ööbimine maantee ääres puhkealal) – Mataranka „kuumavee allikad“ – Katherine)

Kui Cairns-ist tulema hakkasime oli temperatuur esimesed paarsada kilomeetrit normaalne, aga pärast seda on asi veidike kontrolli alt väljas. Ilmselt seda regiooni Austraaliast, kus me oleme viimased nädal aega olnud ja kus me oleme veel vähemalt 2-3 nädalat (võibolla kauem) – normaalsed austraalased ilm konditsoneerita ei läbi. Aga loomulikult ei kvalifitseeru me, ei austraalasteks, ega normaalseteks.

Jõudes suure õhinaga oma viimasesse külastamata osariiki NT ehk North Territory ehk Põhja Territooriumile oli esimene arvestatav asustus Katherine linn. Seatsime sammud külastuskeskusesse ning oma suureks üllatuseks avastasime, et asi ei ole nii lilleline ühti. Austraalia ülemises lõpus „Top End“ asuvad mõned lahedad rahvuspargid. Üks kuulsamaid on Kakaduu Rahvuspark, lisaks veel mõned suuremad ja väiksemad ning kuna kogu see kupatus asub „troopikas“, siis on siinne floora ja fauna päris kirju. Kuid!!!! Kakaduu Rahvuspargi pääs maksab 25.- dollarit nägu. Lisaks pead maksama igas pargis telkimise eest 5.- kuni 10.- nägu öö eest. Kiire arvutus näitab, et raha libiseb näpude vahelt nagu lutsukala. Igatahes oleme praegu „Litcfield Nat. Park“-is ja tegeleme „vee protseduuridega“ ja kalkuleerime, kuidas ennast Kakaduust läbi manööverdada.
Litcfieldi parki läbib umbes 50-60 km pikkune asfalt tee ning sellest vasakule ja paremale jäävad erivevad huviobjektid kaasaarvatud mõned jõed/joad ning nendega koos mõned looduslikud basseinid. „Basseinid“ on siinse kliima puhul meie jaoks enamvähem ainus võimalus end mahajahutada. Eile näiteks käisime ujumas/ snorgeldamas/ suplemas/ istumas basseinides kokku Kadri 5 korda ja mina 6 korda. Ma pidin veel korra õhtupoole käima, et vein veidike maha jahutada ja parim moodus seda teha on, istudes koos veinipakkidega jões. Loomulikult meeldivalt jahedat temperatuuri see vein ei saavutanud, aga vähemalt ei kõrvetanud suud.
Kuna ööd on samuti jube kuumad, siis esimesel õhtul (pimedas) siin pargis arvasime, et oleks väga mõnus ennem magamaminekut end veel korra maha jahutada. Vee ääres kohtasime üht austraalia paari, kes olid just „basseinist“ välja hüpanud, kuna koos nendega oli sinna ujuma sattunud väike püütoni jupp. Püüton oli tõepoolest väike, aga meeldiv see ikka ei olnud. Niisiis pistsime varbad vette ja loopisime vett ainult endale kraevahele ja loobusime ujumisest. Kadri läks koos kleidiga vette, sest siis kestab jahutav tunne ju kauem :).

Sõidame siiski Kakaduusee..... ja peatse nägemiseni

Mt ISA

Heia heia.. internet on muutunud meie jaoks rohken lux kaubaks , kui tarbe esemeks. Seda kõike lihtsal asjaolul, et viibime Outbackis. Praegu on meie asukohaks Mount Isa ning suunaks Darvin. Kuna teele ei jää mobiililevi ega odavat interneti, siis lihtsalt teadmiseks et oleme teel!!!

Kohtumiseni internerneti levialas.

Nähtamatuse teooria.

Vastupidiselt vanadele eestlastele, indiaanlastel palju vanasõnu ei ole. Võibolla ka sellepärast on vanadest eestlastest saanud tänapäeva eestlased, aga indiaanlased on kiiresti vähenev indigorahvas ameerikas.
Üks indiaanlaste vanasõna ütleb „Vaata merele ja sa ei näe midagi“. Ega indiaanlased ise oma iidseid tarkusi välja lobise, selle vanasõna nuhkisid välja tänapäeva teadlased. Tehes paar lihtsat mõttekäiku ja järeldust, oli tulemus järgmine. /Kui Colubus Krisostomus oma laevaga esimest korda (loomulikult pärast viikingeid) ameerika rannikul maabus, siis indiaanlased lihtsalt ei näinud nende suuri laevu. Tulenes see sellest, et indiaanlased ei olnud kunagi varem midagi sellist näinud ja nende looduslähedane mõttemaailm lihtsalt ei registreerinud neid suuri laevu./
Tänapäeva inimest enam nii lihtsate võtetega ei lollita. Kuna teleri vahendusel on nähtud kõikvõimatuid asju, siis on raske väljamõelda seda, mis oleks esmakordne. Ja kui see kellegil õnnestub, siis pärast mõningast pilguga uurimist/puurimist hakkab tänapäeva inimene asja tõenäoliselt nägema.
Kas indiaanlased neid laevu päriselt ei näinud, seda ma ei tea. Samas mõeldes kaks päeva tagasi, siis on raske seda kirjeldada või taaskujutada või mida iganes teha selle mõttega, mis kusagil minu peanupu hallolluses hõljub. Käisime Kadriga vaatamas meie oma maailma, täpsemalt osakest sellest meie maailma 70-st protsendist, mis asub teiselpool veepiiri. Et asi saaks ehedam, ei teinud me seda järjekordselt rannal pead veealla pistes, vaid kihutasime planeet Maa suurima „elusorganismi“ lähistele.
Great Barrier Reef

Suur Korall Rahu on esimene maailma ime, mida me oleme näinud ja hästi vähe katsunud. Pärast suure hunniku brosüüride ja reklaamide läbivaatamist olime otsuse langetanud ning sobiva firma välja valinud, kes meid võiks Reefile viia. Et asi saaks ehedam, valisime peale snorgeldamise ka „tutvustava sukeldumise“, mis kujutab endast mõningat teooriat ja veidike sukeldumist otsa.
Päev algas 1,5 tunnise reefile sõiduga, mis oli täistuubitud erinevaid tutvustusi ja instrueerimisi. Enne kui aru saime kästi meil „veeülikonnad“ selga tõmmata, pandi meid paadi/laeva tagumikule istuma, ballonid selga ja karsumm vette. Seejärel mõned harjutused koos instruktoriga (mis ei tahtnud algul kuidagi välja tulla) ning siis juba köit mööda sügavustesse.

Kuigi asjapulgad veeall ei ole seekord meie, siis tegime ka meie veidike varem niimoodi.

Meie kui asjast mitte midagi teadvad tegelased ei tohi sügavamale minna kui 12 meetrit. Ja kuna instruktor on praktiliselt terve selle aja sinust 2 meetri kaugusel pidevalt silmsidemes, siis eriti ringi vahtida ei ole mahti, aga see mida sa kõrvale piiludes näed on KIRJELDAMATU.

Kadri uurib asja.

Ja juba oli aeg tagasi paati ronida. Kiirelt pandi paadile hääled sisse ning vaevalt olime ennast tekkile istuma sättinud, kui juba pakuti võimalust minna teist kordsele sukeldumisele. Kuigi meie rahakott oli absoluutselt sellele vastu, siis ei jäänud meil muud üle kui ta jõuga lahti kiskuda ja kiirelt pangakaart väljatõmmata. Kuna teistkordse sukeldumisega jäid ära igasugused harjutusprotseduurid, siis jäi meil tunduvalt rohkem aega veeall olemiseks ning seekord (siiski pideva istruktori pilgu all) ka veidike aega ringi vaadata. Jällegi ei ole sõnadega midagi kirjeldada. Seejärel vahetasime veel korra asukohta ning kuna enam rahakott meie nõudmistele ei allunud, siis viimane reefi külastus toimus snorgeldades. Ja peab ütlema, et see mida me nägime on KIRJELDAMATU.
Kuigi kogu sukeldumis protseduurist tehti ka fotosi, siis alghinnaga esimesd kolm fotot 35.- dollarit ja iga järgnev 10.- pidime me viisakalt loobuma. Küll oli meil snorgeldades kaasas oma fotoaparaat, mis küll kogu värvikirevusest suutis talletada vast 10%, aga asi seegi ja vast mingi ettekujutuse ta teile annab.

Siin ma nüüd istun ja üritan taaskord meenutada, mida ma nägin ja kogesin. Praegu tundub just, kui oleksin kõike unes näinud. Tõepoolest. Võibolla on seda vara öelda, aga kui mõelda tagasi asjadele, mida ma elus teistkorda tahan teha, siis vist on see Sukeldumine Grate Barrier Reefil!!!

Muide, kes veel ei tea, siis meie asukohaks on veel hetkel Cairns. (Taaskord küsi Andrelt kuidas hääldada).

Tahavaate peeglis on veel kohvistanduse külastus, udukülade läbimine ning jugade/koskede külastamine.

Kohviisatnduses tuuritamas.

Järjekordse joa vaateplatvormil etendas kohalik päästeamet meiel perfoomensi - "Teadmata asja/isiku otsingud".

Mis esiaknast paistab seda saate teada järgmine kord. Niikaua aga võite meiega koos posida ja sõrmisõlmes hoida, et Austraalia maksuamet asju kiirelt korraldaks ja meie reisi finantseerimis tarvis kiirelt maksutagastust teostaks.

Kalkunite invasioon

Kalkun, kes kõndis omapäi. Looduslikke kalkuneid on siin lademes. Nillivad süüa enamasti.

Kadri "SkyWindow lookout"-il.

Ei tea kas hakkab tavaks saama või lihtsalt kokkusattumus, aga varsti saab kohvi ja kell on kohe kohe hommikul seitse saamas. Kadri veel põõnab telgis.
Seekord asume maantee ääres – ränduritele mõeldud puhkealal, kus võib viibida järjest 20 tundi ja on olemas WC, istepingid-lauad ja WC. Võimaluse korral oleme püüdnud karavanparke vältida ning ööbinud kas rahvuspargis või tasuta puhkealal. Seda viisi on võimalik raha ööbimistepealt kokku hoida ja kas siis pikemalt reisida või kasutada seda mõne atraktsiooni külastamiseks või lihtsalt lubades selle arvelt endale „ausiburksi“ või vahest harva napsupudeli.

Meie järjekordne ööbimis paik maantee ääres.

Mati ja Kadri joovad maantee ääres õhtu pimeduses teed.

Hetkel kulgeme Kadriga kahekesi, Jane ja Harold on veidike tagapool meist ja toimetavad toimetusi omas tempos. Ilmselt põrkume mingi hetk kokku ja kulgeme mingi aja jälle koos.
Reis on kulgenud rahulikus tempos vahelduva pilvisusega mõningase vihmaga. Vihma oleme endale organiseerinud suuremas osas siiski ise.

Kadri silmipimestaval vaate platvormil, kus seekord oli tavapärase rannajoone ja palmisaarte asemel näha hariliku vihmapilve. (Ladinakeeles luupes kumpus pilvus)

Endiselt olles ühe jalaga loodus matkajad – põikame sisse erinevatesse rahvusparkidesse. Aga enamus rahvusparke asub kas rannikul saarte peal (haarastes enda alla ka Great Coral Reef“i) või siis veidike sissemaal „mägedes“ (kuni 1 km kõrged), kus asuvad vanad vanad vihmametsad. Viimase öö veetsime näiteks Girrigun National Park-is, kus asub Austraalia kõrgeim juga „Wallaman Falls“ (268m). Saabusime rahvusparki õhtul, et järgmine päev jaole (loe: joale) minna. Ja oh üllatust terve õhtu-öö-vara hommiku sadas vihma, sest kogu see aeg istusime vihmapilve sees. Kui oma telgi ja muu jandi kokku pakkisime ja autosse surusime, siis õnneks sadu lõppes ja asendus mingisuguse hõljuva udu ollusega. Juga ise oli muidugi spektaakel,

Me fotokas ei taht hästi 268 m korraga peal võtta.

kuna nii kõrget ju ei ole varem näinud ja tänu eelnenud vihmasajule oli vett kah piisavalt, et asi uhkem näiks. Asjale lisas vürtsi veel kogu janti ümbritsev udu-ollus pilv. Et asi saaks korralikult vormistatud, siis tegime ka läbi raja, mis viis joa alumisele vaate platvormile. Teekond oli pikk ja järsk ja pingutust nõudev ja oi oi kui niiske.
Vast sama palju kui see uhke juga, tekitas emotsioone Austraalia karja ajamine. Minnes eelnimetatud rahvusparki kohtasime teel mitte väga suurt veisekarja, keda ajasid hobustel ratsutavad „jackarood ja jillarood“ – nagu vanas filmis, väga äge oli. Lisaks sellele oli osa rahvusparki minevast teest kasutusel karjamaana. Mitmeid kordi tuli hoog päris maha võtta, et mööduda teel ekslevatest veistest.

Ära sega mäletsejat, kes võttab enda alla terve sõiduraja.

Äää jutt sai otsa......

No igatahes läheneme lähipäevil Cairnsi (kus ei saja) linnale. Kuna vahepeale jääb uut ja huvitavat sisemaal, siis lähme ja kostitame ennas ilmselt järjekordselt vihmaga. Täna läbime Tully linna, mis peaks olma Austraalia vihmapealinn. Rekord aastal oli vist 5,9 m sademeid. Ma pakun, et seal sajab täna.

Argipäev.

Rahvuslind Kukabarra.