Virr varr päikse all !!!

Kuna meil midagi ennekuulmatut juhtunud ei ole, siis ei ole mul ka millestki ennekuulmatust kirjutada.

Kogu asjale jume andmiseks on valminud ka üks vahepala liikuvas formaadis. Loodan, et te kõik paar minutit aega võtate ja oma arvuti kõlarid valjemaks keerate. Vana hea Vennaskond laulab teile kantrilaulu ja meie taidleme taustaks.

Tuled põlema

Suurlinna tuled...

Kuna oleme siiski hetkel Melbourni pidama jäänud, siis asjaga paremini toimetulekuks on hädasti tarvis keskkonda sulanduda. Saate isegi aru, et lambal hundikarjas kauaks jätkusuutlikust ei ole.
Ilmselt oleme alateadlikult juba teinud mitmeid erinevaid „lükkeid“, „trikke“ ja „võtteid“ – et näida võimalikult melbournlasena. Et aga sellest küllalt ei ole otsustasin mina asjaliku melbournlasena sulanduda tänavaliiklusesse- üks võimalus olla osa hallist massist on ju autoroolis. Sõita võimalikult tipptunni ajal võimalikult sinna, kuhu teisedki üritavad sõita. Mõned korrad on päris hästi välja tulnud ning olles järjekordselt teinud pikka-pikka peatuse foori taga, tunned teatavat ühtsustunnet sind ümbritsevate melbournlastega.
Kuigi pean ennast siiski maameheks, tuleb tunnistada, et sõites autoga hommiku pimeduses mööda linna kiirteed ja nähes enda ümber kõrgeid maju tuledesäras ning muud suurlinnale omast „kila-kola“ – siis on vahest päris tore linnas elada.
Praeguse hetke hittsõna meie suul on endiselt „töö“.
Kadriga läks nüüd sedabsi nagu ta ise lootis/tahtis ehk töötab kohvik/restos teenindajana. Kui ta mahti saab siis vast räägib ise pikemalt kuidas kõik välja näeb, aga üldjoontes on asi ilus ja huvitav talle.

Mina olen oma karjääri läbimurret nüüdseks, siis mitmel rindal üritanud.... mõõtmist väärivat katset ei ole suutnud sooritada. Kaks päeva käisin abiks taaskord Joel. Tegemist selle sama tööga, millest ma vist olen ennem rääkinud ehk kaitse seinade/aedade ehitamine koduaedadesse. Joe on väga lahe asjapulk, kahjuks aga ei ole tal mulle täiskohaga tööd pakkuda.
Siit sealt väikselt tööotsi tehes saab ennast „veepeal“ hoitud küll, aga kahjuks kõrvale panemiseks raha ei jää. Õnneks on alati senini mõni raud tulles kogu aeg ja lootus leida püsivam ning tasuvam töö on siiski olemas.
Praegusel hetkel on minu töökohustuseks suhteliselt kaalukaid pappkaste ühelt kaubaaluselt teisele laduda ja toimub see mitte väga vahvas külmlaos ning tegemist on külmutatud liha kastidega. Tööl pean olema kell 6.30 ja otsad seome kokku peale lõunat. Igatahes tegutsen selle nimel, et veidikese inimlikuma tööpeale saada .......... ja küllap see õnnestub kah.

Ilmaga kahjuks on nüüd nii, et 2009 aasta suvi on saanud lõpuks läbi. Elu kõige pikkem suvi senini on selleks korraks seljataga ja peab soojemad riided üll tõmbama. Kuuldavasti lööte teie seal lisaks alles lõppenud lume rekorditele nüüd juba sooja rekordeid, mille üle on muidugi heameel, aga veits teeb kadedaks kah.

Teatavasti jõudis Liina kah Melbourni. Käisime ja tegime siis selle tarvis mõned napsud ja mõnulesime linnapeal – kõik oli mõnus välja arvatud, et veits külm oli. Asjapulkadena olid kohal alljärgnevad isikud: Liina, Kadri,Mati, Jane, Harold, Lasse ja üks veel, kelle nime ei mäleta.
Teise teatava asjana oli Liinal sünnipäev eile (17.mai). Tegime väikese äraolemise selleks puhuks meie pool. Sõime ja jõime ja lobisesime.

Harold jäi enda arvamuse juurde ja jõi õlut kõrrega edasi

Napsu peal väljas

Kuna minu ja Kadri plaanid tuleviku suhtes läksid Liina omadest veidikene lahku ehk Liinat saate teie ilmselt näha hiljemalt mõne kuu pärast, siis valis Liina veidikese teise taktika kui meie. Estaks, kuna Liina tahtis oma reisiga veidikene kaugemale jõuda ennem Eestisse naasmist. Teiseks kuna tydrukutel on Melbournes tööleidmisega ilmselgeid raskusi. Siis sellest kõigest tulenevalt sõidab Liina praegu juba Sydney poole, et näha ilma ja teha endale tööotsimine lihtsamaks. Sõidab ta sinna koos oma vanade tuttavatega Albany aegadest.

Teele. Teele ja Liina
Vot vot.

Vahepeal sain meeldiva kõne Stuarti`lt. Homme ma ei peagi sinna külmkappi tööle minema – on lootust paremale otsale. Eks elu näitab.

Turbomobiil Linda Oliiv

Lisaks kõigele elame kaasa Baruto edule sumomaailmas, kahtlustame et ei saa enam kunagi poes Eesti Krooniga maksta ning posime teiel sooja suve!!!

Kadri tegemised

Miks on nii, et kui mina hakkan blogi kirjutama siis jookseb arvuti kokku. Krt jubedalt närvi ajab. Olin kirjutanud pika sisutiheda, oma mõtteid lahkava kirja ja nüüd on see kadunud. Ma ei suuda ju samasugust kirja kirjutada, see lihtsalt ei käi nii.

Kas ma peaks hakkama otsast peale kirjutama või mis. . .

Igastahes kokkuvõtvalt ma kirjutasin eelmises kirjas sellest kuidas me oleme koid. Algselt pidasin silmas raamatukoisid, sest me oleme hakanud lugema palju, kuid siis läks jutt edasi sellest, et ka sisemiselt oleme koid. Oleme rahaahned, kodusistuvad, rutiinsuses ja kartustes istuvad koid. Tegelt nii hull asi muidugi ei ole, väike naiselik liialdus on igal pool juures. Ma rääkisin oma kirjas sellest, kuidas rohi tundub alati olevat rohelisem seal, kus me hetkel ei ole ja kuidas rutiinsus jõuab järgi ka neile, kes on jooksnud teisele poole maakera. Rutiinseks muutus matkamine ja telkimine, mis viis meid Sharoni juurde. Siis sai kopp ette lihtsalt elamisest ühes kohas ja mitte raha teenimisest, läksime Melbourni. Nüüd istume siin ja vaikselt koputab rutiinsus uksele. Kuid vana tõde ju ütleb, et tuleb nautida hetke, sest see ongi see, see ongi ju elu. Elu ei ole kuskil teisel pool seina, kuigi vahest tundub. Iga päev ma üritan ennast rutiinsuse meeleheitest välja kiskuda ja vahel see õnnestub. Päev algab tavaliselt kaua voodis logelemisega ja lugemisega. Siis kummitab mind mõte, et mine trenni Kadri, see on kasulik sulle!!! Vahel ma lähen, vahel ei lähe :) Kuid see kõik on veel rutiinne.

Üleeile oli mul hea mõte, minna jala Williamstowni, seal oma viimased väljaprinditud CV ära jagada, siis lugeda raamatut pargi pingil ja oodata Matit. Ma olin endaga väga rahul jalutades sinna poole, sest päike paistis ja ilm oli meeldivalt soe, kuni hetkeni kus nägin kohvikut. Siis tuli mängu minu sisemised lollakad hirmud ja kordus rutiinne tants kohviku ukse ees, see tähendab, et ma kõnnin kolm korda sellest ennem mööda kui julgen sisse astuda. Ma tean, et see on täitsa segane ja see pärast ma enamjaolt neelan selle hirmu alla ja ikkagi lähen vapralt sisse ennast müüma. Kuid kõige nõmedam on see, et tavaliselt me painutame oma oskusid valele inimesele, kes pärast lihtsalt annab su CV bossile edasi ja sinna paika see jääbki. Kuid ma lahkusin kohvikust veel uhkemana kui ennem, sest enda arvates olin ma jube fantastiline :). Sama moodi möödusid ka järgmised kohviku kohtumised välja arvatud üks, kus ma juhtusin tõmblema õige inimese ette. Nüüd mind siis ootab väike väljakutse reedel, kus pean teenindama restoranis, mille nime ma ei tea, mida nad pakuvad või üldse midagi. . . Ma pole kunagi restoraniski töötanud aga noh eks siis reedel selgub, kas ma olen veel avastamata järgmine teenindustäht. Päev Williamstownis lõppes sellega, et jäin peaaegu vihmakätte. Lugedes äärmiselt süvenenult pargipingil kahe mehe mootorratta seiklustest ümber maailma, ei pannud ma tähele, et ilm oli ilusast päikesest ja õrnast tuuleiilist muutunud täitsa vastupidiseks. Vat, mis juhtub kui loed raamatut. Niisiis suure ehmatusega tõusin püsti, lõdisedes külma tuule käes hakkasin kiiresti kõndima kohaliku raamatukogu poole. Õnneks vihm algas vaikselt ja täpselt siis kui raamatukogusse jõudsin, tuli alles suurem sahmakas alla. Päris mõnus oli seal suure akna taga lugeda, kui õues sadas külma märga vihma. Mingi hetke pärast tuli Mati ja siis sõitsime koos koju. . . nii lõppes minu üks mitte nii rutiinne hetk päevas.

Ei täi!





Ma pajatan teile oma uuest tööst.


Töökoht asub Melbourni kesklinna naabruses, Port Melbournis. Kui ma esimest päeva kohale läksin, siis tööbüroost kästi selgapanna neoon roheline vest ja terasninaga saapad (see on mingi ohutus "teema" neil siin Asutraalias). Nii ma siis ilmusin suured saapad ja ilus neoonroheline särk seljas oma uude töökohta. Ja oh seda üllatust kui siis pidin väikseid karbikesi lahti ja kokku pakkima ja jupstükke arvuti külge ühendama - päris imelik oli oma suurte saabastega ja helkiva särgiga büroohoones ringi kalpsata. Järgmine päev ma samal asjal enam korduda ei laskunud ning kandsin vähem silma torkavat riietust.


Töö ise on suhteliselt igav. Nimelt tegeleb firma kaardimakse terminaalide (need samad, millede abil me kõik saame poodides kaardiga maksta) müügi ja remondiga. Mina olen siis see kes on seal lükata-tõmmat ehk teen seda kõige igavamat tööd. Tavaliselt mööduvad mu päevad kas uusi "jupstükke lahti/kokku pakkides või siis vanu "jupstükke" puhastades või siis "jupstükkide"registreerimisega arvutisse. Praegu läheb teine nädal ja reedel on viimane päev. Kuna seda "toredat" tööd jätkub mulle 6,5 tundi päevas, siis rahalistel kaalutlustel ei ole seda väga mõtekas teha. Kuigi ilmselt oleks ka järgmisel nädalal mulle seal tööd olnud, siis helgema tuleviku lootuses, on mu viimane tööpäev seekord selles firmas reedel. Ja nendest tuleviku päiksekiirtest pajatame teinekord.





Vahepeal oleme käinud Kadriga ka ühes rahvuspargis, mis asus 40 km kaugel. Sõitsime sinna 2 tundi läbi linna ja tagasi kah 2 tundi, kui see autosõit välja arvata siis oli tore olla looduses, aga midagi hingematvat ei näinud seekord.

Kadri pajatab edasi. . .

Eks me vist juba nüüdseks näinud kah midagi, et igasugused loodusnähtused enam ei pane ohhetama. Muidugi ei arva, et meil kõik nähtud on . . . Lihtsalt, minnes populaarsemasse loodus/rahvus parki on esimeseks miinuseks, mida juba eos võib näha, inimesed. Rahvarohkus matka teel võtab kogetavast elamusest ikka 50 protsenti maha. Ja kui puud ei ole kah nii võimsad kui eeldasid ja sõnajalad kah mitte nii lopsakad kui Tasmaanias, siis oli sellest matkast järel lihtsalt tervislik jalutuskäik teiselpool Melbourni, kuhu oli kuradimaraske saada. Aga hea kogemus iseenesest. Tuleb välja, et Melbourni südalinn on väike nõel heinakuhja sees, mis seda ümbritseb. Sõit võttis nii kaua aega, et mul läks kõht tühjaks ennem kui loodusesse jõudsime ja ma alustasin kaasa pandud lõunasöögi söömist juba autos. Ei saa ju riskida tuju veel halvemaks minemisega, mis tavaliselt juhtub, kui ma süüa ei saa :).