Tasmaania maa

Saatus naerdes homse toob!!!

Pesitsus paigaks on meil praegu Tasmaania väikene hobusefarm. Asub see Sorelli nimelise linna läheduses.
No kõige pealt oli teeääres silt „Hobuse matkad“ ja kuna Kadri ning Liina olid juba ammust aega salamahti avalikult vihjanud ja päris valjult vahest teada andnud, et nemad tahavad hobusega sõita, siis oli ainus loogiline lahendus pidurdada, äärmiselt halvanähtavusega kohapeal ringikeerata ja tagasisõita. Valida kuulutusel olev telefoni number ja Sharoniga asjast rääkida. Lõpp tulemus oli muidugi kõike muud kui üks kähku hobusesõit. Kokkuleppe oli lihtne – aitame tal kaks päeva üht koma teist majas ja maja ümber korda sättida/koristada ja niisama oma seltskonnaga teda ja tema kaht last lõbustada ning vastutasuks saama ratsamatka rannas. Tiil.

Käisime ja tegime veel samal päeval kiire turismi tuuri Port Arthuris (esimene suur vangla Austraalias, kus tipp ajal oli 1200 kinnipeetavat – süüteoks mõrvast kuni õuna varguseni). Ja õhtuks siis tagasi Sharoni, Jacki (14) ja James (12) juurde.

Tänaseks on meie vabatahtliku töö tehtud ja rannaratsutamine kah valmis. Uueks kokkuleppeks on et jääme veel mõneks päevaks – seekord palgatööle. Kuna maja, kus elu praegust käib on Eesti mõistes päris uhke ning veits liiga suur 3 liikmelisele perekonnale ning hobustele (keda on kokku 16) on liialt vähe ruumi, siis vahetab perekond oma praeguse elukoha veits väiksema maja ja suurema karjamaa vastu. Sellest tulenevalt on vaja praegune elukoht müügi jaoks veits paremasse konditsiooni ajada (sest korralagedust on siin ikka päris mitu meetrit).

Kõigele lisaks magasime me maha oma odavad praamipiletid tagasi Melbourini. Nii et ilmselt uurime natuke ringi kohalikult tööturul – ehk on meil siin miskit tööd võimalik veel leida – kui ei, siis ilmselt keerame autonina ikkagi Melbourni suunas. Kõik see on kõigi võimaluste maal aga homne päev ja sellepärast ei ole mõtet täna pead murda.

No ja te mõelge kah oma lillelisi mõtteid edasi. Kevad ju tulekul..... kuu ajapärast on teil ilm samasugune nagu meil praegu.



____________________________________________________________
Panen siia ka vana jutu kah lugeda
____________________________________________________________


Menüü

Tänases menüüs oli makaroni-hakkliha-juurika supp ning magusroaks õunakook. Õuntega on meil siin nüüd nii, et nad on mõnda aega valmis ja järjest tuleb juurde ja maitse on peaaegu nagu Eesti kodu õuntel. Sellest tulenevalt oleme endeid õuntest õhupallideks muginud.

Kuidas meil Tasmaanias läheb? Sellel on kõige lihtsam järjekordselt vastata vanade boliivlaste vanasõnaga – „Kes pole Tasmaanisas käind, see ei ta kuidas olukord Tasmaanias on“.
Hobartis ehk saare osariigi pealinnas veetsime kolm ööd „luksuslikus“ backpackeri hostelis, mis pärast matkamist telgiga on mõnus vahepala. Hobart on selline laialivalgunud linnake väikese kesklinnaga.
Igatahes kuna palju veel vaja näha ja aega pole raisata, jätkus meie teekond Lõuna poole. Loomulikult on linn ka peale kõige üks kuradima suur rahaneelaja.
Suund lõunasse panime jugama. Kuna päev oli kuum ja kogu Tasmaania on kaetud suure hunniku mägedega, otsustas meie eakas Proua Linda Oliiv oma jahutusveed liialt kuumaks ajada ning sellest tulenevalt oli kohal meie esimene väike äpardus autoga. Õnneks oli seekord tegu ehmatusega ning pärast lahti tulnud vooliku tagasi ühendamist ja autoradiaatori uuesti veega täitmist võis sõit jätkuda. Senini kõik okei – ja kõik võivad meiega koos kolm korda üle õla sülitada. Pärast meeleolukaid sündmusi jõudsime sõita mõnikümmend kilomeetrit, kui naisterahvas reipalt ja vahvalt teeääres lehvitas. Pidasime siis kinni ja paarike (mees ja naine) olid hädas oma autoga. Nende autol oli pauguga katki läinud sama voolik, mis meil kõigest lahti tuli. Kuna olime tsivilisatsioonist veidike eemal ja nende telefonidel levi ei olnud olid nad usinasti juba veerandtundi autodele lehvitanud et abi saada aga kõik olid mööda kimand – sähko sulle siis! Igatahes oli Liina telefoni levi ja nad said auto abi välja kutsuda. Palju see lõbu neile maksma läks ei taha teada.
Lõuna-Tasmaania piirdus seekord termala basseinis suplusega, kindlasti olesk seal veel küllalt tegevust leidnud, aga meie finantsplaan ei näinud liigsuuri kulutusi ette nii otsustasime liikuda tagasi – või siis edasi.