Kuidas jõuda Cradel Mountain tippu?
Väga lihtsalt ostad lennupileti Tasmaaniasse ja seejärel organiseerid ennast kuidagi Cradel Mountain National Park`i, alustad matkamist ja mõne tunni möödudes oled kohal.
Aga nagu alati on kõikidel asjadel kaks otsa ja nii ka on kaks võimalust jõuda Cradel Mountaini otsa. Ühte ma juba kirjeldasin. Meie valisime selle teise jällegi. Kuidas see meil välja kukkus, sellesse üritangi selgust tuua.
Mõni aeg tagasi avastasime end Melbourne eeslinnast karavanpargist. Ja kinnitust leidis vanade Niguaraagualaste vanasõna, et „odava raha eest saad odava asja“. Veetsime esimese poolunetu öö Melbournis – ise oleks sellist unetut ööd ettekujutanud võibolla kusagil peomeeleolus, Melbourni väsimatutel peotänavatel– aga ei. Selles armsas karavanpargis olid ennast päriselanikena sisse seadnud ühed huvitavad inimesed. Meenutasid sellist seebiseriaalist välja astunud getotegelasi... püsielanikud sebisid ringi, kes tuli töölt, kes teab kust ja siis käidi üksteise juures lühikülaskäikudel... õllepudelid näpuotsas ja suitsukonid suu nurgas. Lapsed jooksid kah edasi tagasi. Elasid nad üldjuhul karavanis ja selle külge kontstrueeritud suures akendega merekonteineris. Mõni muidugi !?! telgis kah... suures osas oli meie unetu öö põhjuseks naaber telk, kus öö läbi mängis telekas. Õnneks pideime hommikul varakult Tasmaania praamile minema ja saime selle karavanpargiga kiire „nägemist“ teha.
Tasmaaniale pääsemine polegi nii lihtne – kõigepealt on enne praami turvakontroll, kes korjab ära gaasiballoonid (meil oli üks söögitegemise tarvis), samuti korjatakse ära kõik lisa bensu ja diisli kanistrid, vaadatakse millegi pärast auto kapoti alla ja siis tehakes teatavaks, et ka Tasmaaniasse ei tohi juurvilju ja puuvilju ja igast muud janti kaasa võtta ning kui midagi on kaasas siis tuleb see praami peal ära süüa või ära visata. Seejärel asusime siis autojärjekorda, et praamile saada ja oh üllatust – meie auto osutus kogu selles automeres vägagi kohtlaseks objektiks ning igaksjuhuks korraldati teinegi turvakontroll, seekord uuriti auto taga osa (suuretõenäosusega otsiti „jäneseid“, aga seekord neid ei olnud). Praamil korraldasime suurema puuvilja, juurvilja sööma ning lõpptulemusena viskasime veel minema kartulid, sibulad ja küüslaugu. Praam ise on neil siin selline väiksemat sorti Eesti – Soome liinilaeva mõõtu. Pärast 10 tunnist loksumist ja kõikumist maabusime ja läbisime juurvilja turvakontrolli. Ei tea miks, aga härra inspektor küsis pärast pea meie autosse topimist, ega meil küüslauku või heeringat siin pole. Igatahes ei leidnud ta ei söögiainete kastist, ega Liina ja Kadri personaalkottidest midagi ja Tasmaanias me olimegi.
Igatahes oleme nüüd veidike Tasmaanias juba seigelnud ja hirmsasti tuleb kodutunne peale, selline hilissuvine olemine on siin läänekaldal neil.
Tänaseks oleme külastanud Cradel Mountan National Park`i. Midagi sellist pole varem looduses näinud. Tavaliselt oleme harjunud loodusparkides ja matkaradadel kohtama üksikuid inimesi. Seekord sattusime loodusparki nagu Kaubamaja osturallile. Autoparkla, mis oli päris suur, oli juba esmaspäeval otsast lõpuni autosi täis. Väikesed „liinibussid“ viisid inimesi külastus keskuse juurest erinevate matkaradade alguspunkti. Kusjuures bussid väljusid iga 10 minuti tagant. Olime kui puuga pähe saanud loodusturism oli uue mõiste saanud. Igatahes liitusime hallimassiga ja tegime esimesel päeval väikese paari tunnise matka, et ennast veidike kurssi viia pargiga ja järgmine päev ette võtta juba pikkem matk. Sõitsime siis kah bussiga 7 km pargi südame poole ja tegime lühimatka. Õnneks looduses kaod sa veidike põõsaste, puude ja küngaste taha ära ning saad looduses ka ilma suure karja inimesteta viibida. Kuigi pargis pakuti ka hea raha eest õhtust tuuri, kus saad näha erinevaid loomi tegutsema asumas, siis meil õnnestus oma esimesel matkal kohata vombatit ja hiigel siili – selline okaste ja pika ninaga siili masti vend. Kadri lisab et see on echidna ehk siis väga isemoodi imetaja. Õigemini kuulub ta koos nokkloomaga ainupiluliste hulka, mis tähendab, et ta muneb ja siis imetab oma loomi. Vot! Selliseid kohtab vaid Uus-Guineal ja Austraalias. Austraalia on väga eriline oma loomastiku ja taimestiku poolest!!! Vombat on aga kõige suurem imetaja, kes elab urus.
Väga lihtsalt ostad lennupileti Tasmaaniasse ja seejärel organiseerid ennast kuidagi Cradel Mountain National Park`i, alustad matkamist ja mõne tunni möödudes oled kohal.
Aga nagu alati on kõikidel asjadel kaks otsa ja nii ka on kaks võimalust jõuda Cradel Mountaini otsa. Ühte ma juba kirjeldasin. Meie valisime selle teise jällegi. Kuidas see meil välja kukkus, sellesse üritangi selgust tuua.
Mõni aeg tagasi avastasime end Melbourne eeslinnast karavanpargist. Ja kinnitust leidis vanade Niguaraagualaste vanasõna, et „odava raha eest saad odava asja“. Veetsime esimese poolunetu öö Melbournis – ise oleks sellist unetut ööd ettekujutanud võibolla kusagil peomeeleolus, Melbourni väsimatutel peotänavatel– aga ei. Selles armsas karavanpargis olid ennast päriselanikena sisse seadnud ühed huvitavad inimesed. Meenutasid sellist seebiseriaalist välja astunud getotegelasi... püsielanikud sebisid ringi, kes tuli töölt, kes teab kust ja siis käidi üksteise juures lühikülaskäikudel... õllepudelid näpuotsas ja suitsukonid suu nurgas. Lapsed jooksid kah edasi tagasi. Elasid nad üldjuhul karavanis ja selle külge kontstrueeritud suures akendega merekonteineris. Mõni muidugi !?! telgis kah... suures osas oli meie unetu öö põhjuseks naaber telk, kus öö läbi mängis telekas. Õnneks pideime hommikul varakult Tasmaania praamile minema ja saime selle karavanpargiga kiire „nägemist“ teha.
Tasmaaniale pääsemine polegi nii lihtne – kõigepealt on enne praami turvakontroll, kes korjab ära gaasiballoonid (meil oli üks söögitegemise tarvis), samuti korjatakse ära kõik lisa bensu ja diisli kanistrid, vaadatakse millegi pärast auto kapoti alla ja siis tehakes teatavaks, et ka Tasmaaniasse ei tohi juurvilju ja puuvilju ja igast muud janti kaasa võtta ning kui midagi on kaasas siis tuleb see praami peal ära süüa või ära visata. Seejärel asusime siis autojärjekorda, et praamile saada ja oh üllatust – meie auto osutus kogu selles automeres vägagi kohtlaseks objektiks ning igaksjuhuks korraldati teinegi turvakontroll, seekord uuriti auto taga osa (suuretõenäosusega otsiti „jäneseid“, aga seekord neid ei olnud). Praamil korraldasime suurema puuvilja, juurvilja sööma ning lõpptulemusena viskasime veel minema kartulid, sibulad ja küüslaugu. Praam ise on neil siin selline väiksemat sorti Eesti – Soome liinilaeva mõõtu. Pärast 10 tunnist loksumist ja kõikumist maabusime ja läbisime juurvilja turvakontrolli. Ei tea miks, aga härra inspektor küsis pärast pea meie autosse topimist, ega meil küüslauku või heeringat siin pole. Igatahes ei leidnud ta ei söögiainete kastist, ega Liina ja Kadri personaalkottidest midagi ja Tasmaanias me olimegi.
Igatahes oleme nüüd veidike Tasmaanias juba seigelnud ja hirmsasti tuleb kodutunne peale, selline hilissuvine olemine on siin läänekaldal neil.
Tänaseks oleme külastanud Cradel Mountan National Park`i. Midagi sellist pole varem looduses näinud. Tavaliselt oleme harjunud loodusparkides ja matkaradadel kohtama üksikuid inimesi. Seekord sattusime loodusparki nagu Kaubamaja osturallile. Autoparkla, mis oli päris suur, oli juba esmaspäeval otsast lõpuni autosi täis. Väikesed „liinibussid“ viisid inimesi külastus keskuse juurest erinevate matkaradade alguspunkti. Kusjuures bussid väljusid iga 10 minuti tagant. Olime kui puuga pähe saanud loodusturism oli uue mõiste saanud. Igatahes liitusime hallimassiga ja tegime esimesel päeval väikese paari tunnise matka, et ennast veidike kurssi viia pargiga ja järgmine päev ette võtta juba pikkem matk. Sõitsime siis kah bussiga 7 km pargi südame poole ja tegime lühimatka. Õnneks looduses kaod sa veidike põõsaste, puude ja küngaste taha ära ning saad looduses ka ilma suure karja inimesteta viibida. Kuigi pargis pakuti ka hea raha eest õhtust tuuri, kus saad näha erinevaid loomi tegutsema asumas, siis meil õnnestus oma esimesel matkal kohata vombatit ja hiigel siili – selline okaste ja pika ninaga siili masti vend. Kadri lisab et see on echidna ehk siis väga isemoodi imetaja. Õigemini kuulub ta koos nokkloomaga ainupiluliste hulka, mis tähendab, et ta muneb ja siis imetab oma loomi. Vot! Selliseid kohtab vaid Uus-Guineal ja Austraalias. Austraalia on väga eriline oma loomastiku ja taimestiku poolest!!! Vombat on aga kõige suurem imetaja, kes elab urus.
echidna ja vombat
Teisepäeva matkaks valisime Cradel Mountain Summit`i. Mida see endast kujutab me väga hästi ei teadnud, kuna infot erinevate matkade kohta oli suhtliselt raske saada. Igatahes oma valikut tagantjärgi kahetsema ei pea. Lõppsihtpunktiks oli Cradel Mountani (1545 m) tipp. Raja algus oli nagu ikka, tavaline matkarada, aga kaua üllatused end oodata ei lasknud. Läbida tuli lühike, aga järsk jupp rada, kus abiks oli pandud kett, mida mööda oli end toekam üles vinnata, seejärel jälle veidike siledamat maad ja siis lõpu ponnistused. Ja see lõpp oli vägagi ponnistuste rohke. Kohati tuli üles mitte sammuda, vaid sõnaotseses mõttes ronida – kivilt kivile. Ja see oli äge. Vaated olid erakordsed.
Cradel Mountaini pargist veel nii palju et seal on võimalik ettevõtta 65 km pikkune matk, asja teeb eriliseks see et novembrist maini on võimalik ühel päeval rajale asuda 34 inimesel ja üldjuhul saab see arv vist täis kah. 2004 aastal läbis rada aastas 9000 inimest ning ilomselt on see arv tänaseks tõusnud päris palju. Miks see matk nii eriline on, ei teagi arvata, maastik on kahtlemata ilus, samas on kindlasti olemas sarnaseid radasid küllaldaselt, ainult väiksema rahva hulgaga.
Tasmaania ilmast veel kah. Ööd on siin külmad. Oma kolmandasse ööbimispaika jõudes ütles „naabrimees“ et eelmine öö oli -2. Meie nii külma ööd veel õnneks pole olnud. Ja igaks juhuks pageme Tasmaania ida osasse.
Nüüdseks naudime Hobarti võlusid. Võtsime väikese puhkuse telgi elust ehk elame paar päeva hostelis voodis J
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar