Selle jutu tükki kirjutamise alguses oleme läbinud mõned kilomeetrid Austraalia pikkimast sirgest teelõigust, mille pikkus on 146,6 km ehk Kadri, kes roolis on ei saa rooli ei paremale, ei vasemale keerata järgmised 90 miili.
No vot ma üritan nüüd meenutada, kuidas me siiani üleüldse jõudsime.
Esmalt kasutame siin kohal ära võimalust tänada Haroldit, et ta Miza eest hoolitseb ning Janele, et ta Haroldi eest hoolitseb. Oli väga lahe. Kohtume veel.
Niisiis. Kuna Lääne-Austraalia alumine serv, eriti Albany ümbrus oli juba ette ja taga läbi käidud ja erilist soovi seal olla ei olnud nii võtsime nõuks kiiremas korras ennast Esperance komandeerida. Ning tagant järgi võib öelda, et paganama hea valik oli. Teekonnaks oli 500 km ja peatus paigaks Lucky Bay (Õnnelik Laht) – ei teagi kas laht oli õnnelik või hoopis inimesed seal õnnelikud. Kängurud igatahes olid – neid oli seal paganama palju. Tegu on ilmselt Austraalia ilusaima rannaga – oleneb muidugi maitsest, aga kindlasti ilusaim rand, kus meie oleme oma eluajal viibinud. Kuna kihk itta minna on nii suur siis veetsime seal 2 ööd, kuid kui kunagi tagasi peaks minema, siis nädal aega peaks ikka varuma.
Rand asub rahvuspargis ja telkimiseks on loodud ideaalsed tingimused (wc veega, soe duss, väli köök). Sellest tulenevalt oli seal märgatav hulk inimesi – vanemad inimesed karavaanidega oma karavaani alal ning noorem (enamuses rahvusvaheline) seltskond telkidega telkimis alal. Kohtusime austraalia noore austraalia paariga, kes erinevalt enamusest austraalastest reisisid ringi telgiga mitte karavaaniga. Tutvus sai alguse sellest, et noormees aitas meil kalmaari puhastada. Ja jah, just just püüdsime ju kalmaari „õhtusöögiks“, kahjuks mereääres kiviotsas fotokat kaasas ei olnud nii et pilti ei näe. Klassikalisele kalapüügile omaselt sai lanti loobitud, kuni päike oli juba loojunud ja lootus kadunud. Siis üht äkki paistis vees, et keegi jälitab lanti ning järgmisel viskel oligi juba midagi otsas – oh seda üüratut üllatust, mis tabas mind siis. Kalast oli asi kaugel. Hetk pärast jalgade/kombitsate pinnale ilmumist lendas mitu parajat juga vett ja tinti igasse ilmakaarde. Õnneks oli kohe naaber kaljult teadjamees sakslane võtta, kes seletas et siit maalt lõika pooleks ja see pool läheb söögiks. Kuigi nägin veel teistki kalmaari siis seekord piirdusime ühega. Söögiks oli meil sel õhtul umbes 25 cm pikkune kalmaar kelle kalmaarirõngasteks tegime ja vahvalt ära praadisime.
Minul ja Kadril on nüüdseks ka seljataga (või õigem oleks öelda, et kõhu all) esimene ookeanis snorgeldamine. Alguses oli veits hirmutav näha enda all vees väikeseid koopaid ja urge ja auke, kust aegajalt ujusid välja kalad, kuid mõne ajapärast harjud ja see vaate pilt on väga ilus ilus ilus.
Peale kõige ronisime 500 meetri või oleks uhkem öelda 0.5 km kõrgusele kaljule (selge see et kõrgus merepinnast mitte sealt maalt, kus me ronimist alustasime). Tipus tegime lahtise suuga laulupeo, mille kohta võib pilti näha eelmisest blogi postitusest. Allatulles aga ähvardas meid äiksetorm, autosse jõude hakkas igalpool meie ümber välku sähvima ja ikka ajas veits hirmu nahka.
No ja oli igast muud lahedat pudi-padi. Ennem oma kõrbe teekonda otsusime peatud kõrbe eeslinnas Norsmanis, kust täna me teekond alguse sai. Praegu Kadril on ikka käed samas asendis nagu ennem, sest eniselt ei ole ühtki kurvi olnud ja ei paista ka veel kusagilt, Liina lihtsalt on kõrvalistuja kohapeal klaasistunud pilguga ning mina pean siisn tagaistmel oma püksinööpi hakkama nõeluma ja särgi serv kah hargneb – ehk õmblen sellegi ära, et siis me kõik ühes koos saaksime esimese kurve võtta.
___________________________________________________________________
Tagant järgi tarkus kõigepealt.
Kui ennem sai Nullarbori kõrbeks nimetatud, siis nüüd kutsume teda õige nimega – Nullarbori Plain ehk Nullarbori lagendik võiks olla ta eestipäraselt. Sõit oli pikk. Teisepäeva õhtuks olime Cedunas, mis tähistab läbitud Eyre maantee Lõuna Austraalia poolset otsa. Umbes iga 200 km tagant oli teel roadhouse – vahest veits rohkem vahest vähem. Igatahes meie suurim hirm et äkki on vanale Fordile seda teekest veidike palju siis nüüd tagant järgi elas Proua Linda Oliiv selle teekonna üle ilma igasuguste viperusteta (sülitage nüüd ka teie kolm korda üle õla). Selle igavalt toreda sõiduga kulutasime pool paaki bensiini, suuremal hulgal gaasi (kui palju ei ole veel kokku arvutanud), pool liitrit õli ning meie kaasa võetud umbes 30 liitrist veest on alles 25 liitrit. Kuna tegelt oli meil juba ennem pikka sõitu selge et me kaks autokummi on viimase vindipeal, siis võtsime riski ja jätsime nad veel vahetamata kuna kusagilt ei õnnestunud heas korras kasutatud kumme leida ja uusi ei raatsinud osta. Igatahes Cedunas sai selgeks et üks kumm on ilgelt lopergune ja kohe kohe paukuma hakkamas, nii pidime autole uued tagumised pastlad ostma.
Nullarborist saime ilmselt nii libedalt läbi tänu vanade eestlaste nippekasutades. Vanad eestlased olid ilgelt targad. Kui tahtsid et midagi hästi läheks siis tuli ohvriand tuua. Nii ka meie. Juba esimese ülesõidu päeval mõne tunni möödudes otsustas Liina oma fotoka autokapotile panna, et see sealt tuulest viiduna jumaltele ohvriks tuua. Et asi kindel saaks siis pärast fotoka autokapotile panekud sõitsime esmalt umbes 10 km, seejärel pöörasime auto ringi sõitsime tagasi ja tõdesime et fotokast oli järele jäänud ainult tema mainekeha, mis oli jupeks ja fotoka hing oli ära lennanud.
Et ka teine päev õnnestuks, siis juba varstel hommiku tundidel asetasin mina oma päikseprillid autokatusel ja lasin nad omateed minna. Ohvriannid olid antud ja Nullarboriga tiil tehtud. Nüüd on Liinal helesinine unistus uuest fotokast ja mina pean Kadrilt saadud päikseprille kandma.
Praegu sõidame juba Port Lincolni poole, et endid veidikeseks paigale istutada ja puhata. Kala püüda, laineid püüda, päikest püüda, tuult püüda ja häid mõtteid koguda.
Nõudmiseni, Muhv!!!
NB... kui te pilte loodsite näha siis peate pettuma... sest ma ei viitsi panna.... .tydrukud varsti kindlasti panevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar