Mati, Kadri, Sanna, Miku ja Molli

Hallo hallo politsei
Sõida kibe kähku välja
Sõida kiirelt siia
Õnnetus on juhtunud

Mis ma röögin
mis ma karjun
õnnetus on juhtunud
ära peida ennast varju
anna aru juhtunust

no vot umbes nii laulis Jan Uuspõld kunagise TV sarja „Kiirabiauto“ (või midagi sellist) taustaks. Meil pole politseid vaja olnud – loodame et ka teil mitte.

Kui Lääne-Austraalias (Western Australia) veetsime ja viitsime mugavat äraolemist umbes 6 kuud, siis Lõuna-Austraaliaga (South Australia) peame monoloogi seekord 2 nädalat... oleme põgusat tutvust teinud siinsete loodusparkidega, mis enam jaolt asuvad rannikul, kuid ka sisemaal oleme olnud. Peale pealinna Adelaide oleme käinud mõnes väiksemas linnas, aga Austraalia väikelinnad on üldjuhul väga sarnased üksteisele nii et tavaliselt piirdub meie väikelinna tutvus kas Visitor Centri või poe või tankla külastusega.

Kuna meie ära ütlemata vahvatest seiklustest ma teiel praegu rääkida ei viitsi, siis esmalt räägin hoopis sellest kuidas me nüüdseks kolm nädalat telgis/autos elanud oleme ja kuidas me seda veel ilmselt mõnda aega jätkame.
Esmalt peab muidugi natuke iga järgneva ööbimis koha kohta veidike uurimus tööd tegema, seda eriti juhul kui me ööbimis kohta õhtu hakul jõuame. Mõned korrad oleme peatunud karavanparkides (seda loomulikult enda telgis magades – nii on odavam). Nendega on lugu tavaliselt lihtne, olemas on nii dussid, wc ja köögi moodi asjad- mis vahest on korralikud, vahest aga tähendab köök ühte õnnetut pliiti ja kraanukaussi. Siiski matkasell ei nurise ja kõik pakutu võtame suurima heameelega vastu. Siiani on meie parimaks (loe: kallimaks) ööbimis kogemuseks karavanpargis jäänud peatumine Cedunas. Super ilusad ja ägedad dussid, wc ja köök ning kõigele lisaks lubati järgmine hommik kohalikust viinamarja aiast nii palju viinamarju kaasa korjata kui tahame – oh seda viinamarja söömat siis.
Sedasi siis on karavaniparkidega. Teine ööbimis varjant on tavaliselt Rahvuspargid. Ilmselt oleme endeid juba erinevate rahvuspargi pakutud võimalustega ära hellitanud, sest kui ühel õhtul sattusime telkimis kohta, kus oli ainult telgiplats ja wc ning puudusid meie jaoks nii tavapärasteks muutunud vesi(midas küll ei saa tavaliselt juua, aga sobib enda ja nõude pesemiseks), pink ja laud, siis otsustasime järgmie hommik kiirelt asjad pakida ja edasi liikuda. Et „metsas“ edukalt hakkama saada oleme endeid varustanud igasugu hea ja paremaga. Otse loomulikult on meil telk. Peale magamikottide on tekinud ka tekid, padjad ja linad, sest nende vahel on tõsiselt mõnusam magada. Kogunenud on juba neli taskulampi, hunnik ingliskeelseid raamatuid, milledest osad on läbi loetud ja osad ootavad järge (kusjuures kell on praegu õhtul 22:00 ja Kadri ja Liina loevad). Meelelahutuseks on veel snorgeldamsi varustus kõigile ja pudipadi ranna kama, mida saab loopida või heita või veeretada oma lõbuks. Söögi kraamijaoks on pottid, pannid ning külmkapina kasutame penoplastist kasti kuhu sisse paneme sügavkülmas külmutatud veepudelid (seda muidugi juhul kui me saame kusagil külmkappi kasutada). Kuna novembrist maini on enamus Austraaliat „põõsatule“ (bushfire) ohus, siis lõkketule asemel peame kasutama oma uhket gaasiballooni ja põletit, mis kuajuures toimivad väga hästi.
Nii praegu siis jääb see jut pooleli.... aga vaadake pilte parem siis
Esimene koaala jupp kes esmalt istus keset teed nii et me talle ja autole napika tegime .... seejärel jälitas ta autot veidike maad ning lõpuks onis lähedal oleva puu otsa......