Palju südamliku õnne Eesti Vabariik!
tere
teisipäev, 23. veebruar 2010
esmaspäev, 22. veebruar 2010
Hallo hallo politsei
Sõida kibe kähku välja
Sõida kiirelt siia
Õnnetus on juhtunud
Mis ma röögin
mis ma karjun
õnnetus on juhtunud
ära peida ennast varju
anna aru juhtunust
no vot umbes nii laulis Jan Uuspõld kunagise TV sarja „Kiirabiauto“ (või midagi sellist) taustaks. Meil pole politseid vaja olnud – loodame et ka teil mitte.
Kui Lääne-Austraalias (Western Australia) veetsime ja viitsime mugavat äraolemist umbes 6 kuud, siis Lõuna-Austraaliaga (South Australia) peame monoloogi seekord 2 nädalat... oleme põgusat tutvust teinud siinsete loodusparkidega, mis enam jaolt asuvad rannikul, kuid ka sisemaal oleme olnud. Peale pealinna Adelaide oleme käinud mõnes väiksemas linnas, aga Austraalia väikelinnad on üldjuhul väga sarnased üksteisele nii et tavaliselt piirdub meie väikelinna tutvus kas Visitor Centri või poe või tankla külastusega.
Kuna meie ära ütlemata vahvatest seiklustest ma teiel praegu rääkida ei viitsi, siis esmalt räägin hoopis sellest kuidas me nüüdseks kolm nädalat telgis/autos elanud oleme ja kuidas me seda veel ilmselt mõnda aega jätkame.
Esmalt peab muidugi natuke iga järgneva ööbimis koha kohta veidike uurimus tööd tegema, seda eriti juhul kui me ööbimis kohta õhtu hakul jõuame. Mõned korrad oleme peatunud karavanparkides (seda loomulikult enda telgis magades – nii on odavam). Nendega on lugu tavaliselt lihtne, olemas on nii dussid, wc ja köögi moodi asjad- mis vahest on korralikud, vahest aga tähendab köök ühte õnnetut pliiti ja kraanukaussi. Siiski matkasell ei nurise ja kõik pakutu võtame suurima heameelega vastu. Siiani on meie parimaks (loe: kallimaks) ööbimis kogemuseks karavanpargis jäänud peatumine Cedunas. Super ilusad ja ägedad dussid, wc ja köök ning kõigele lisaks lubati järgmine hommik kohalikust viinamarja aiast nii palju viinamarju kaasa korjata kui tahame – oh seda viinamarja söömat siis.
Sedasi siis on karavaniparkidega. Teine ööbimis varjant on tavaliselt Rahvuspargid. Ilmselt oleme endeid juba erinevate rahvuspargi pakutud võimalustega ära hellitanud, sest kui ühel õhtul sattusime telkimis kohta, kus oli ainult telgiplats ja wc ning puudusid meie jaoks nii tavapärasteks muutunud vesi(midas küll ei saa tavaliselt juua, aga sobib enda ja nõude pesemiseks), pink ja laud, siis otsustasime järgmie hommik kiirelt asjad pakida ja edasi liikuda. Et „metsas“ edukalt hakkama saada oleme endeid varustanud igasugu hea ja paremaga. Otse loomulikult on meil telk. Peale magamikottide on tekinud ka tekid, padjad ja linad, sest nende vahel on tõsiselt mõnusam magada. Kogunenud on juba neli taskulampi, hunnik ingliskeelseid raamatuid, milledest osad on läbi loetud ja osad ootavad järge (kusjuures kell on praegu õhtul 22:00 ja Kadri ja Liina loevad). Meelelahutuseks on veel snorgeldamsi varustus kõigile ja pudipadi ranna kama, mida saab loopida või heita või veeretada oma lõbuks. Söögi kraamijaoks on pottid, pannid ning külmkapina kasutame penoplastist kasti kuhu sisse paneme sügavkülmas külmutatud veepudelid (seda muidugi juhul kui me saame kusagil külmkappi kasutada). Kuna novembrist maini on enamus Austraaliat „põõsatule“ (bushfire) ohus, siis lõkketule asemel peame kasutama oma uhket gaasiballooni ja põletit, mis kuajuures toimivad väga hästi.
Nii praegu siis jääb see jut pooleli.... aga vaadake pilte parem siis
Esimene koaala jupp kes esmalt istus keset teed nii et me talle ja autole napika tegime .... seejärel jälitas ta autot veidike maad ning lõpuks onis lähedal oleva puu otsa......
Kadri vaatab kive
Sõida kibe kähku välja
Sõida kiirelt siia
Õnnetus on juhtunud
Mis ma röögin
mis ma karjun
õnnetus on juhtunud
ära peida ennast varju
anna aru juhtunust
no vot umbes nii laulis Jan Uuspõld kunagise TV sarja „Kiirabiauto“ (või midagi sellist) taustaks. Meil pole politseid vaja olnud – loodame et ka teil mitte.
Kui Lääne-Austraalias (Western Australia) veetsime ja viitsime mugavat äraolemist umbes 6 kuud, siis Lõuna-Austraaliaga (South Australia) peame monoloogi seekord 2 nädalat... oleme põgusat tutvust teinud siinsete loodusparkidega, mis enam jaolt asuvad rannikul, kuid ka sisemaal oleme olnud. Peale pealinna Adelaide oleme käinud mõnes väiksemas linnas, aga Austraalia väikelinnad on üldjuhul väga sarnased üksteisele nii et tavaliselt piirdub meie väikelinna tutvus kas Visitor Centri või poe või tankla külastusega.
Kuna meie ära ütlemata vahvatest seiklustest ma teiel praegu rääkida ei viitsi, siis esmalt räägin hoopis sellest kuidas me nüüdseks kolm nädalat telgis/autos elanud oleme ja kuidas me seda veel ilmselt mõnda aega jätkame.
Esmalt peab muidugi natuke iga järgneva ööbimis koha kohta veidike uurimus tööd tegema, seda eriti juhul kui me ööbimis kohta õhtu hakul jõuame. Mõned korrad oleme peatunud karavanparkides (seda loomulikult enda telgis magades – nii on odavam). Nendega on lugu tavaliselt lihtne, olemas on nii dussid, wc ja köögi moodi asjad- mis vahest on korralikud, vahest aga tähendab köök ühte õnnetut pliiti ja kraanukaussi. Siiski matkasell ei nurise ja kõik pakutu võtame suurima heameelega vastu. Siiani on meie parimaks (loe: kallimaks) ööbimis kogemuseks karavanpargis jäänud peatumine Cedunas. Super ilusad ja ägedad dussid, wc ja köök ning kõigele lisaks lubati järgmine hommik kohalikust viinamarja aiast nii palju viinamarju kaasa korjata kui tahame – oh seda viinamarja söömat siis.
Sedasi siis on karavaniparkidega. Teine ööbimis varjant on tavaliselt Rahvuspargid. Ilmselt oleme endeid juba erinevate rahvuspargi pakutud võimalustega ära hellitanud, sest kui ühel õhtul sattusime telkimis kohta, kus oli ainult telgiplats ja wc ning puudusid meie jaoks nii tavapärasteks muutunud vesi(midas küll ei saa tavaliselt juua, aga sobib enda ja nõude pesemiseks), pink ja laud, siis otsustasime järgmie hommik kiirelt asjad pakida ja edasi liikuda. Et „metsas“ edukalt hakkama saada oleme endeid varustanud igasugu hea ja paremaga. Otse loomulikult on meil telk. Peale magamikottide on tekinud ka tekid, padjad ja linad, sest nende vahel on tõsiselt mõnusam magada. Kogunenud on juba neli taskulampi, hunnik ingliskeelseid raamatuid, milledest osad on läbi loetud ja osad ootavad järge (kusjuures kell on praegu õhtul 22:00 ja Kadri ja Liina loevad). Meelelahutuseks on veel snorgeldamsi varustus kõigile ja pudipadi ranna kama, mida saab loopida või heita või veeretada oma lõbuks. Söögi kraamijaoks on pottid, pannid ning külmkapina kasutame penoplastist kasti kuhu sisse paneme sügavkülmas külmutatud veepudelid (seda muidugi juhul kui me saame kusagil külmkappi kasutada). Kuna novembrist maini on enamus Austraaliat „põõsatule“ (bushfire) ohus, siis lõkketule asemel peame kasutama oma uhket gaasiballooni ja põletit, mis kuajuures toimivad väga hästi.
Nii praegu siis jääb see jut pooleli.... aga vaadake pilte parem siis
Esimene koaala jupp kes esmalt istus keset teed nii et me talle ja autole napika tegime .... seejärel jälitas ta autot veidike maad ning lõpuks onis lähedal oleva puu otsa......
Kadri vaatab kive
Adelaidi tasuta jalgratta laenutuse kasutasime ära ehk kimasime randa
Kuigi ma eriti jäätist ei söö, siis nii erilise jäätise puhul pidin erandi tegema... jäätis ei olnud ei hea, ei halb
Värvipallid puul
Adelaidi vahva OBahn ehk bussidrööpad olid loogelised...
Kadri ja Liina jõesängis ja loomulikult fotograaf jälitamas
Vaata mind.... kaabu on pleekind aga alles
Liina esimene kala.... läks ookeani tagasi
Mati esimesed ookeani kalad... üks on heeringas ja nagu hiljem sellgus siis kaks teist olid lõhed... oi oi aga alamõõdulised
Karvane ööämblik
Looma rivi on 88 km, pikk
Liina ja Linda
Kadri Mati Ookean
Liina ja Guruud
Kuigi ma eriti jäätist ei söö, siis nii erilise jäätise puhul pidin erandi tegema... jäätis ei olnud ei hea, ei halb
Värvipallid puul
Adelaidi vahva OBahn ehk bussidrööpad olid loogelised...
Kadri ja Liina jõesängis ja loomulikult fotograaf jälitamas
Vaata mind.... kaabu on pleekind aga alles
Liina esimene kala.... läks ookeani tagasi
Mati esimesed ookeani kalad... üks on heeringas ja nagu hiljem sellgus siis kaks teist olid lõhed... oi oi aga alamõõdulised
Karvane ööämblik
Looma rivi on 88 km, pikk
Liina ja Linda
Kadri Mati Ookean
Liina ja Guruud
laupäev, 13. veebruar 2010
Teele teele
Aeg lendab linnu tiivul... oleme otsaga Mount Remarkable National Park´is ja veedame siis veits aega.... palju on auru ja vilet kulunud auto sõidupeale nii et blogi kirjutamine peab ootama.... igatahes oleme paari päevapärast Adelaidi saabumas .... et te ikka usuks et mei hästi läheb siis panen mõne pildi kah...
Õnnelik laht
Mati Kadri prillid
Kadri kogub kärpseid
Kadri kogub kärpseidkolmapäev, 10. veebruar 2010
Kes kellega käib ja mis kus siis oli.
Selle jutu tükki kirjutamise alguses oleme läbinud mõned kilomeetrid Austraalia pikkimast sirgest teelõigust, mille pikkus on 146,6 km ehk Kadri, kes roolis on ei saa rooli ei paremale, ei vasemale keerata järgmised 90 miili.
No vot ma üritan nüüd meenutada, kuidas me siiani üleüldse jõudsime.
Esmalt kasutame siin kohal ära võimalust tänada Haroldit, et ta Miza eest hoolitseb ning Janele, et ta Haroldi eest hoolitseb. Oli väga lahe. Kohtume veel.
Niisiis. Kuna Lääne-Austraalia alumine serv, eriti Albany ümbrus oli juba ette ja taga läbi käidud ja erilist soovi seal olla ei olnud nii võtsime nõuks kiiremas korras ennast Esperance komandeerida. Ning tagant järgi võib öelda, et paganama hea valik oli. Teekonnaks oli 500 km ja peatus paigaks Lucky Bay (Õnnelik Laht) – ei teagi kas laht oli õnnelik või hoopis inimesed seal õnnelikud. Kängurud igatahes olid – neid oli seal paganama palju. Tegu on ilmselt Austraalia ilusaima rannaga – oleneb muidugi maitsest, aga kindlasti ilusaim rand, kus meie oleme oma eluajal viibinud. Kuna kihk itta minna on nii suur siis veetsime seal 2 ööd, kuid kui kunagi tagasi peaks minema, siis nädal aega peaks ikka varuma.
Rand asub rahvuspargis ja telkimiseks on loodud ideaalsed tingimused (wc veega, soe duss, väli köök). Sellest tulenevalt oli seal märgatav hulk inimesi – vanemad inimesed karavaanidega oma karavaani alal ning noorem (enamuses rahvusvaheline) seltskond telkidega telkimis alal. Kohtusime austraalia noore austraalia paariga, kes erinevalt enamusest austraalastest reisisid ringi telgiga mitte karavaaniga. Tutvus sai alguse sellest, et noormees aitas meil kalmaari puhastada. Ja jah, just just püüdsime ju kalmaari „õhtusöögiks“, kahjuks mereääres kiviotsas fotokat kaasas ei olnud nii et pilti ei näe. Klassikalisele kalapüügile omaselt sai lanti loobitud, kuni päike oli juba loojunud ja lootus kadunud. Siis üht äkki paistis vees, et keegi jälitab lanti ning järgmisel viskel oligi juba midagi otsas – oh seda üüratut üllatust, mis tabas mind siis. Kalast oli asi kaugel. Hetk pärast jalgade/kombitsate pinnale ilmumist lendas mitu parajat juga vett ja tinti igasse ilmakaarde. Õnneks oli kohe naaber kaljult teadjamees sakslane võtta, kes seletas et siit maalt lõika pooleks ja see pool läheb söögiks. Kuigi nägin veel teistki kalmaari siis seekord piirdusime ühega. Söögiks oli meil sel õhtul umbes 25 cm pikkune kalmaar kelle kalmaarirõngasteks tegime ja vahvalt ära praadisime.
Minul ja Kadril on nüüdseks ka seljataga (või õigem oleks öelda, et kõhu all) esimene ookeanis snorgeldamine. Alguses oli veits hirmutav näha enda all vees väikeseid koopaid ja urge ja auke, kust aegajalt ujusid välja kalad, kuid mõne ajapärast harjud ja see vaate pilt on väga ilus ilus ilus.
Peale kõige ronisime 500 meetri või oleks uhkem öelda 0.5 km kõrgusele kaljule (selge see et kõrgus merepinnast mitte sealt maalt, kus me ronimist alustasime). Tipus tegime lahtise suuga laulupeo, mille kohta võib pilti näha eelmisest blogi postitusest. Allatulles aga ähvardas meid äiksetorm, autosse jõude hakkas igalpool meie ümber välku sähvima ja ikka ajas veits hirmu nahka.
No ja oli igast muud lahedat pudi-padi. Ennem oma kõrbe teekonda otsusime peatud kõrbe eeslinnas Norsmanis, kust täna me teekond alguse sai. Praegu Kadril on ikka käed samas asendis nagu ennem, sest eniselt ei ole ühtki kurvi olnud ja ei paista ka veel kusagilt, Liina lihtsalt on kõrvalistuja kohapeal klaasistunud pilguga ning mina pean siisn tagaistmel oma püksinööpi hakkama nõeluma ja särgi serv kah hargneb – ehk õmblen sellegi ära, et siis me kõik ühes koos saaksime esimese kurve võtta.
___________________________________________________________________
Tagant järgi tarkus kõigepealt.
Kui ennem sai Nullarbori kõrbeks nimetatud, siis nüüd kutsume teda õige nimega – Nullarbori Plain ehk Nullarbori lagendik võiks olla ta eestipäraselt. Sõit oli pikk. Teisepäeva õhtuks olime Cedunas, mis tähistab läbitud Eyre maantee Lõuna Austraalia poolset otsa. Umbes iga 200 km tagant oli teel roadhouse – vahest veits rohkem vahest vähem. Igatahes meie suurim hirm et äkki on vanale Fordile seda teekest veidike palju siis nüüd tagant järgi elas Proua Linda Oliiv selle teekonna üle ilma igasuguste viperusteta (sülitage nüüd ka teie kolm korda üle õla). Selle igavalt toreda sõiduga kulutasime pool paaki bensiini, suuremal hulgal gaasi (kui palju ei ole veel kokku arvutanud), pool liitrit õli ning meie kaasa võetud umbes 30 liitrist veest on alles 25 liitrit. Kuna tegelt oli meil juba ennem pikka sõitu selge et me kaks autokummi on viimase vindipeal, siis võtsime riski ja jätsime nad veel vahetamata kuna kusagilt ei õnnestunud heas korras kasutatud kumme leida ja uusi ei raatsinud osta. Igatahes Cedunas sai selgeks et üks kumm on ilgelt lopergune ja kohe kohe paukuma hakkamas, nii pidime autole uued tagumised pastlad ostma.
Nullarborist saime ilmselt nii libedalt läbi tänu vanade eestlaste nippekasutades. Vanad eestlased olid ilgelt targad. Kui tahtsid et midagi hästi läheks siis tuli ohvriand tuua. Nii ka meie. Juba esimese ülesõidu päeval mõne tunni möödudes otsustas Liina oma fotoka autokapotile panna, et see sealt tuulest viiduna jumaltele ohvriks tuua. Et asi kindel saaks siis pärast fotoka autokapotile panekud sõitsime esmalt umbes 10 km, seejärel pöörasime auto ringi sõitsime tagasi ja tõdesime et fotokast oli järele jäänud ainult tema mainekeha, mis oli jupeks ja fotoka hing oli ära lennanud.
Et ka teine päev õnnestuks, siis juba varstel hommiku tundidel asetasin mina oma päikseprillid autokatusel ja lasin nad omateed minna. Ohvriannid olid antud ja Nullarboriga tiil tehtud. Nüüd on Liinal helesinine unistus uuest fotokast ja mina pean Kadrilt saadud päikseprille kandma.
Praegu sõidame juba Port Lincolni poole, et endid veidikeseks paigale istutada ja puhata. Kala püüda, laineid püüda, päikest püüda, tuult püüda ja häid mõtteid koguda.
Nõudmiseni, Muhv!!!
NB... kui te pilte loodsite näha siis peate pettuma... sest ma ei viitsi panna.... .tydrukud varsti kindlasti panevad.
No vot ma üritan nüüd meenutada, kuidas me siiani üleüldse jõudsime.
Esmalt kasutame siin kohal ära võimalust tänada Haroldit, et ta Miza eest hoolitseb ning Janele, et ta Haroldi eest hoolitseb. Oli väga lahe. Kohtume veel.
Niisiis. Kuna Lääne-Austraalia alumine serv, eriti Albany ümbrus oli juba ette ja taga läbi käidud ja erilist soovi seal olla ei olnud nii võtsime nõuks kiiremas korras ennast Esperance komandeerida. Ning tagant järgi võib öelda, et paganama hea valik oli. Teekonnaks oli 500 km ja peatus paigaks Lucky Bay (Õnnelik Laht) – ei teagi kas laht oli õnnelik või hoopis inimesed seal õnnelikud. Kängurud igatahes olid – neid oli seal paganama palju. Tegu on ilmselt Austraalia ilusaima rannaga – oleneb muidugi maitsest, aga kindlasti ilusaim rand, kus meie oleme oma eluajal viibinud. Kuna kihk itta minna on nii suur siis veetsime seal 2 ööd, kuid kui kunagi tagasi peaks minema, siis nädal aega peaks ikka varuma.
Rand asub rahvuspargis ja telkimiseks on loodud ideaalsed tingimused (wc veega, soe duss, väli köök). Sellest tulenevalt oli seal märgatav hulk inimesi – vanemad inimesed karavaanidega oma karavaani alal ning noorem (enamuses rahvusvaheline) seltskond telkidega telkimis alal. Kohtusime austraalia noore austraalia paariga, kes erinevalt enamusest austraalastest reisisid ringi telgiga mitte karavaaniga. Tutvus sai alguse sellest, et noormees aitas meil kalmaari puhastada. Ja jah, just just püüdsime ju kalmaari „õhtusöögiks“, kahjuks mereääres kiviotsas fotokat kaasas ei olnud nii et pilti ei näe. Klassikalisele kalapüügile omaselt sai lanti loobitud, kuni päike oli juba loojunud ja lootus kadunud. Siis üht äkki paistis vees, et keegi jälitab lanti ning järgmisel viskel oligi juba midagi otsas – oh seda üüratut üllatust, mis tabas mind siis. Kalast oli asi kaugel. Hetk pärast jalgade/kombitsate pinnale ilmumist lendas mitu parajat juga vett ja tinti igasse ilmakaarde. Õnneks oli kohe naaber kaljult teadjamees sakslane võtta, kes seletas et siit maalt lõika pooleks ja see pool läheb söögiks. Kuigi nägin veel teistki kalmaari siis seekord piirdusime ühega. Söögiks oli meil sel õhtul umbes 25 cm pikkune kalmaar kelle kalmaarirõngasteks tegime ja vahvalt ära praadisime.
Minul ja Kadril on nüüdseks ka seljataga (või õigem oleks öelda, et kõhu all) esimene ookeanis snorgeldamine. Alguses oli veits hirmutav näha enda all vees väikeseid koopaid ja urge ja auke, kust aegajalt ujusid välja kalad, kuid mõne ajapärast harjud ja see vaate pilt on väga ilus ilus ilus.
Peale kõige ronisime 500 meetri või oleks uhkem öelda 0.5 km kõrgusele kaljule (selge see et kõrgus merepinnast mitte sealt maalt, kus me ronimist alustasime). Tipus tegime lahtise suuga laulupeo, mille kohta võib pilti näha eelmisest blogi postitusest. Allatulles aga ähvardas meid äiksetorm, autosse jõude hakkas igalpool meie ümber välku sähvima ja ikka ajas veits hirmu nahka.
No ja oli igast muud lahedat pudi-padi. Ennem oma kõrbe teekonda otsusime peatud kõrbe eeslinnas Norsmanis, kust täna me teekond alguse sai. Praegu Kadril on ikka käed samas asendis nagu ennem, sest eniselt ei ole ühtki kurvi olnud ja ei paista ka veel kusagilt, Liina lihtsalt on kõrvalistuja kohapeal klaasistunud pilguga ning mina pean siisn tagaistmel oma püksinööpi hakkama nõeluma ja särgi serv kah hargneb – ehk õmblen sellegi ära, et siis me kõik ühes koos saaksime esimese kurve võtta.
___________________________________________________________________
Tagant järgi tarkus kõigepealt.
Kui ennem sai Nullarbori kõrbeks nimetatud, siis nüüd kutsume teda õige nimega – Nullarbori Plain ehk Nullarbori lagendik võiks olla ta eestipäraselt. Sõit oli pikk. Teisepäeva õhtuks olime Cedunas, mis tähistab läbitud Eyre maantee Lõuna Austraalia poolset otsa. Umbes iga 200 km tagant oli teel roadhouse – vahest veits rohkem vahest vähem. Igatahes meie suurim hirm et äkki on vanale Fordile seda teekest veidike palju siis nüüd tagant järgi elas Proua Linda Oliiv selle teekonna üle ilma igasuguste viperusteta (sülitage nüüd ka teie kolm korda üle õla). Selle igavalt toreda sõiduga kulutasime pool paaki bensiini, suuremal hulgal gaasi (kui palju ei ole veel kokku arvutanud), pool liitrit õli ning meie kaasa võetud umbes 30 liitrist veest on alles 25 liitrit. Kuna tegelt oli meil juba ennem pikka sõitu selge et me kaks autokummi on viimase vindipeal, siis võtsime riski ja jätsime nad veel vahetamata kuna kusagilt ei õnnestunud heas korras kasutatud kumme leida ja uusi ei raatsinud osta. Igatahes Cedunas sai selgeks et üks kumm on ilgelt lopergune ja kohe kohe paukuma hakkamas, nii pidime autole uued tagumised pastlad ostma.
Nullarborist saime ilmselt nii libedalt läbi tänu vanade eestlaste nippekasutades. Vanad eestlased olid ilgelt targad. Kui tahtsid et midagi hästi läheks siis tuli ohvriand tuua. Nii ka meie. Juba esimese ülesõidu päeval mõne tunni möödudes otsustas Liina oma fotoka autokapotile panna, et see sealt tuulest viiduna jumaltele ohvriks tuua. Et asi kindel saaks siis pärast fotoka autokapotile panekud sõitsime esmalt umbes 10 km, seejärel pöörasime auto ringi sõitsime tagasi ja tõdesime et fotokast oli järele jäänud ainult tema mainekeha, mis oli jupeks ja fotoka hing oli ära lennanud.
Et ka teine päev õnnestuks, siis juba varstel hommiku tundidel asetasin mina oma päikseprillid autokatusel ja lasin nad omateed minna. Ohvriannid olid antud ja Nullarboriga tiil tehtud. Nüüd on Liinal helesinine unistus uuest fotokast ja mina pean Kadrilt saadud päikseprille kandma.
Praegu sõidame juba Port Lincolni poole, et endid veidikeseks paigale istutada ja puhata. Kala püüda, laineid püüda, päikest püüda, tuult püüda ja häid mõtteid koguda.
Nõudmiseni, Muhv!!!
NB... kui te pilte loodsite näha siis peate pettuma... sest ma ei viitsi panna.... .tydrukud varsti kindlasti panevad.
pühapäev, 7. veebruar 2010
Kes teab - see teab!
Kes ei tea - see ei tea ja lugegu nüüd.
Minust nii palju et vilja sai katte alla 275 000 tonni ja sellega on „aamen“. Tänaseks on seljataga marsruut Cranbrook – Alabany – Esperance – ning praegu viibime Norsmani karavanpargis, kuid seda ainult ühe öö, sest ees on Nullabori kõrb ja pärast homme hommikut on meil vaja läbida 1400 km, et jõuda tagasi tsivilisatsiooni ning siis veel umbes 700 km, et jõuda Adelaidi.
Kõrbes on muidugi mõnesaja km tagant bensujaamad ja roadhousid (tee-majad), aga veits karm tundub teekond ikkagi. Loodame kõrbe läbida 2 päevaga ning seejärel uuesti tempo maha võtta ja ümbruskonda uurida. Kes veel ei teadnud siis kaugem eesmärk on näha Tasmaaniat.
See jutt on nüüd küll veits sass-puss mis ma kirjutasin, aga enda vabanduseks seda et olen veits väsinud ja on uneaeg.........
Kui mahti saab siis kirjutan pikemalt meie seiklustest (praeguiseks on km kogunenud 700).... a la kuidas me unistuste rannas telkisime, kuidas me oma esimese klamaari ookeanist püütsime, kuidas me snorgeldasime ja võib-olla midagi tuleb veel meelde, aga praegu iluseid unenägusid.........ning kui mitte varem siis kohtume Adelaidis
Minust nii palju et vilja sai katte alla 275 000 tonni ja sellega on „aamen“. Tänaseks on seljataga marsruut Cranbrook – Alabany – Esperance – ning praegu viibime Norsmani karavanpargis, kuid seda ainult ühe öö, sest ees on Nullabori kõrb ja pärast homme hommikut on meil vaja läbida 1400 km, et jõuda tagasi tsivilisatsiooni ning siis veel umbes 700 km, et jõuda Adelaidi.
Kõrbes on muidugi mõnesaja km tagant bensujaamad ja roadhousid (tee-majad), aga veits karm tundub teekond ikkagi. Loodame kõrbe läbida 2 päevaga ning seejärel uuesti tempo maha võtta ja ümbruskonda uurida. Kes veel ei teadnud siis kaugem eesmärk on näha Tasmaaniat.
See jutt on nüüd küll veits sass-puss mis ma kirjutasin, aga enda vabanduseks seda et olen veits väsinud ja on uneaeg.........
Kui mahti saab siis kirjutan pikemalt meie seiklustest (praeguiseks on km kogunenud 700).... a la kuidas me unistuste rannas telkisime, kuidas me oma esimese klamaari ookeanist püütsime, kuidas me snorgeldasime ja võib-olla midagi tuleb veel meelde, aga praegu iluseid unenägusid.........ning kui mitte varem siis kohtume Adelaidis
Lahtise suuga laulupidu 500 m kõrgusel
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)