Alljärgnev teks võib sisaldada Mati väljamõeldud võõrsõnu, millel ei pruugi mingit tähendust olla, kuid kahjuks oleks ilma nendeta jutukirjutamine võimatu. Meeldidvat lugemist..... alati teie MatiKadriLiina

Jok jätta!

Kas on tõsi, et kõik eestlased jäävad varsti seagrippi?

Austraalias otsi siga taga tikutulega. Lausa võimatu, alatasa takerdud sa lehma sabasse või komistad määgiva lamba otsa, isegi laamat ja känguru on lihtsam leida kui siga. Siga tuleks Austraalias punasesse raamatusse kanda. Ja nüüd on nad veel gripist ohustatud – väga kurb.

Kõigest hoolimata oleme otsustanud Eestisse mitte veel naasta, kuna peame aitama „vaestel“ Austraalia farmeritel vilja koristada ning loodame, et võitluses seagripiga saate te ise hakkama.

Kuidas meil siis läheb – võitluses tööturuga. Vastan – hästi.
Tüdrukud (Kadri, Liina, Jane) tegelevad endiselt maailma igavamate viinamarjadega. Vahest segavad neid mõningased vihmapuhangud.
Mina ja Harold olime veel eelmine kolmapäeva hommikul töötud, aga pärastlõunal tegime juba tööd – kiirelt muutus. Saime kõne ühest tööbüroost (kusjuures me absoluutselt ei lootnud neile) ja tegime välkvisiidi naaberlinna Bunbury, täitsime järjekordse hunniku pabereid, vaatasime tööohutus videosid ning kihutasime tööle.
Tööks on varsti avatava autovaruosade kauplus/lao täitmine kaubaga. Kontrollime lattu tulevate kaupade kogust saatelehtede järgi ning seejärel veame kauba mööda ladu riiulitesse laiali. Siiani kõige lihtsam ja tasuvam töö Austraalias. Alguses pidi meil tööd olema ainult 1 nädalaks, aga kuna me vist meeldime neile siis oleme ka sellel nädala seal tööl. Seltskond ei ole väga suur, aga saame ülemustega hästi läbi ning vahest on päris huvitav leida erinevat „nänni“ suurtest pappkastidest.

Kuna tüdrukud väga usinasti blogeerida ei viitsi, siis peate teie tegelema veits ironiseerimisega ning selle, mida nemad tunnevad ja mõtlevad, minu kirjutatud ridade vahelt välja lugema. Aga kuna ma juba tean, et te selles väga osavad ei ole, siis püüan natuke neist ise kirjutada.
Tänaseks on nad 3 nädalat igavate viinamarjade vahel istunud ning nende kõrgharitud silmavaatest (loe: silmapeegeldus) ei ole väga palju järele jäänud. Alguses paradiisina tundunud Austraaliast ja sellel õitsval järjel olevast põllumajandusest on nende kujutelmades järele jäänud vaid ahervaremed ning kõigele lisaks käib päike tagurpidi. Noh tegelikult on ikka igapäevased rõõmud siiski olemas ja Austraalia unelm on endiselt meie meeltes. Ja see, mida ma kirjutan, ärge seda nüüd 100% tõena võtke.

Täna on pühapäev ja lähme Busseltoni ümbrusega tutvuma ning loodetavasti saab ka varbad jälle ookeani.

Kohtumiseni internetis

Mighty Katriin Leena!!!!!!!!

23. november jjiipiiiii

Minu sünnipäeva hommik algas magusa pannkoogi lõhnaga :) Liina ja Jane olid mulle hommikusööki valmistanud!!! Tuju läks kohe heaks. . .



Põllul üllatas boss meid sokolaaditordiga :) Kõik said suud magusaks.


Õhtul läksime randa päikeseloojangut vaatama. Sõime pizzat ja jõime mõned veinid ja õlud. Väga ilus oli. . .

Pilt meie tööle minekust :) Liina ja Jane mängivad Lady Gagat :D

Selline oligi mu sünnipäev :) Ja aitäh kõigile, kes kes tol päeval mõtlesid minust!!!

Blog ehk WeBlog ehk sündmuste salvestamine kuhugi interneti maailma. Ja kes ei tea, mis tähendab Vagabund/Vagabond .... noh uurigu järgi!!!!

Me oleme tegelikult „kokku kirjutanud“ päris mitmeid jutte, mis meie blogisse jõudnud ei olegi, vaid on rännanud arvuti „Recycle Bin“i. Tihtipeale on õhtuti vaba aega, mida võiks kasutada blogi kirjutamiseks, aga mõeldes tagasi päevale või paarile, siis midagi eriliselt märkimisväärset meie jaoks juhtunud ei olegi. Njah – kui nüüd mõtlema hakkata, siis me oleme teiselpool maakera – Austraalias – kuidas ei ole midagi erilist juhtunud? Igapäev juhtub midagi erilist – me oleme igapäev Austraalias – veits eriline, või mis?
Suures „laastus“ võib meie olemise/tegemise kolmeks jagada – tööotsimine, töötamine ja puhkamine. Kõigi nende tegevuste juurde kuulub iga kord endas, teistes ja ümbritsevas millegi uue avastmine .
Nii eriline kui ka Austraalia ei oleks, tekitab ühes ja samas olukorras olemine teatavat igapäeva rutiini (mis võib vahest päris hea olla). Ning kui tekib rutiin, siis tekib ka arvamus, et nagu midagi erilist ei juhtuks – kõik on igapäevane – ja no mis ma siis ikka neile sinna Eestisse kirjutan.
Millest meie rutiine päev siis koosneb:
äratus – tööpäevad algavad varakult ehk tõusma peab veel varem. Ka nädalavahetustel ei ole mina veel üle kella 8 maganud ja suhteliselt tavaline on ärgata laupäeval ja pühapäeval kell 6. Eestis olles sai ikka kauem magatud. Põhjuseks on ilmselt koduseinad, sest oma toas ja oma voodis on nädalavahetuse hommikul ikka väga mõnus niisama lebotada. Siin on hommikust saati mingi kihk, minna midagi kuhugi uurima ja tihtipeale pead oma väikest toakest teistega jagama, nii et mis sa seal ikka pikalt põõnad. Telgis magades, aga ärkad vara, sest läksid varam magama.... endiselt läheb hiljemalt 7 pimedaks ja lõket ei tohi enam tuleohu pärast teha. Kaheksast või ühekasast tavaliselt magatakse.
hommikusöök – austraallaste hommikusöök on hommikuhelbed ja röstsai (peale määrib tõeline austraallane Vegematet ehk mingi soolane must määre, mida keegi peale austraalste ei söö). Meie sööme kas kaerahelbeputru, väikest võikut (kui ei viitsi putru teha), helbeid või nädalavahetusel praemuna. Telkimise tarvis on meil kaasas gaasipõleti, pott ja pann ning muud jandid, mis kuluvad söögitegemiseks ära.
töö – farmitöö, jah tõsi Eestis me seda ei teeks. Kuigi palk on Eesti mõistes hea, siis töö on üldjuhul siiani igav olnud. Kuna töötamise ajal on lihtne toiduga odavalt läbi ajada ja muid kulusi ei ole (välja arvatud majutus ja õlu/vein/siider) siis raha kõrvale panna tulevaseks puhkuse perioodiks on täiest võimalik. Teoreetiliselt oleks võimalik hakkama saada 50-50 (komsi-komsa) ehk poolaega töötad, pool aega reisid – meil on muidugi tänu auto ostule ja muule jandile tunduvalt rohkem aega kulutatud ja tulevikus kah ilmselt teeme veidike rohkem tööd kui reisime – eks paistab.
peale tööd- väga õnnis tunne on pärast väsitavat tööpäeva „koju“ sõita ja istuda niisama päikese käes, juua üks väike õlu ja mõtiskleda .... oehhhh..... Minu (Mati) rekord on 35 kraadi Celsiust ja mitte ühtegi pilve .... , nii et tõesti on hea veits istuda.... ja siis pesema.
õhtusöök – potid/pannid tulele (siiani ei ole ma veel kohanud ühtegi elektripliiti). Kõik muu nagu oleks sama nagu Eestis aga kartul on siin kohutav, selline vesine ja maitseb imelikult, kui rohke hakkliha kastmega üle koormat siis saab hea. Musta leiba tahaks taluvõiga ja tatart tahaks kah ja korraliku hapukoort, muidu on võimalik süüa taha nagu Eestis. Riisi oleme kah ikka kõvasti sisse endale kühveldanud, no ja nuudleid ja makarone. Tihtipeale on õhtusöök ka järgmise päeva lõuna.
õhtu – telekast vaatame uudiseid, Simpsoneid, CSI ja vahest mõnd filmi. Pigem me telekat ei vaata. Ei teagi mis me õhtul teema... niisama „tiksume“ ja siis magama.

See jutt on väga üldine ja ei kehti mitte kõikide päevade kohta, aga mingi tõde nüüd seal ikka on. Nagu näete võib ka päev Austraalias olla tavaline ja lihtne. Sellepärast me mõtlemegi, et mis me sinna blogisse siis kirjutame kui midagi ei juhtu.

Kas keegi on kah vahepeal mõtlema hakkanud, et äkki läheks vaataks, mis koht see Austraalia on? Igaks juhuks küsin. Lennupiletid ei ole just liigakallid ja teoreetiliselt ei ole ka väga palju raha tarvis, et meiega koos üks „Roadtrip“ kaasa teha – no nii umbes kuu ajane. Hmm... pani kellegi mõtlema? Sooja ja seiklusi jagub!!! SMILE!!!


Kuidas eestlasse moodi Austraalias tööd otsida!

Käisime eile Haroldiga Bunburys tööd otsimas. Bunburi on West Australia suuruselt teine linn Perthi järel. Meie käisime läbi 10 tööbürood (kusagil on ilmselt mõni millest me midagi ei tea) ... üks järeldus on see, et kui oled austraalane ja käed-jalad otsas on siis tööpuuduse üle küll kurta ei tohiks. Meie „vaesed“ backpackerid, aga nii lihtsalt läbi ei saa. Pärast CV üle andmist ja järjekordest blanketide täitmist (see on meile rutiin) jäime arvamusele, et on 2-3 tööbürood, millel võiks lootma jääda, seda muidugi juhul kui neile ülepäeva helistada. Lisaks käisime Busseltoni 2 tööbüroos – läbisime tavapärase protsetuuri – ja ei looda midagi. Kui välja arvata see, et oleme töötud ja elame salaja/tasuta tüdrukute juures, oleme Haroldiga teinud palju tragikoomilist nalja enda, austraalaste ja Austraalia ning tont-teab-mille üle veel. Nali on ikka hämaratel aegadel abiks olnud. Ei maksa nüüd arvata, et miski maailma lõpp meil nüüd käes on. Töö mida me pikisilmi oodanud oleme ja mis muudkui edasi on lükkunud, peaks kõigest hoolimata varsti algama ja meie tengelpungale kergendust tooma!!!!

Ärge siis kartke järgmisest teeotsast sisse keerata või võõrale uksele kopudada, sest liiga ettevaatlikult kõndija võib õnnejunnist mööda astuda.
Seniks aga rõõmsat ja rõõsat meelt ja tuult purjedesse – alati teie MatiKadriLiina!!!

Häbi küll tunnistada aga mina ja Harold istume kodus ja tydrukud käivad tööl..... noh igatahes on tasuvam töö silmapiiril ja eks me sisi anname teada mis meist saab...... money money money...... ööd on meil siin pimedad

et teil ikka oleks pilte vaadata siis ma panen siia pildi põlenud rekast....

ja et te teaksite kui palju saavad palka ilma veoauto lubadeta naised kaevanduses veoautoga sõitmise eest .... siis õige vastus on 550 dollarit päevas...

Noh seekord siis mina üksi ja tydrukud koos. Päris üksi ma nüüd muidugi ei ole. Kuigi Gingini kutsuti tagasi meid kõiki, siis hiljem selgus, et tööd on siin umbes 4 inimesel - vast nädalaks ajaks. Lõpuks maandus meie vanast seltskonnast Gingini taaskord mina, Harold ja kiivi Luke. Lisaks meile on veel meie vana „supervisor“ iirlane Patty. Töö on lihtne – sõidame „muuladega“ (selline minitraktor) ringi ja vahime puid, et neil siis noored oksad ära lõigat, õnneks aga see aasta puid värskete okstega eriti õnnistatud ei ole.
Seekord elame kodumajutus tüüpi majas – alumine korrus on meie kolme päralt ja üleval elab omanik Kelly koos oma a la 10 aastase tütrega ja 10 aastase pojaga, kes on „vaimukas“ ning vahest õhtuti käib Kellyl külas meie kõige suurem ülemus Murry!?!?!

Kuna tydrukud läksid viinamarja istandusse tööle siis otsustasime Haroldiga kah linnast varem jalga lasta ja Gingini tulla, kuigi töö pidi algama alles neljapäeval. Et majutuse pealt veits kokkuhoida, siis esimese öö magasime Patty rendimaja hoovis telgis. Põhjus miks me ei saanud ennem neljapäeva alustada oli järjekordeselt imelihtne – sport. Nimelt oli teisipäeval Melbourn Cup – Austraalia suurim hobuste võiduajamine, mis paneb kogu riigi elu päevaks seisma. No ja loomulikult oli ka kolmapäev vaba, sest on vaja ju pead parandada. Nii et kõigepealt passisime niisama ja siis tegime tööd ja siis passisime jälle nädalavahetuse niisama. Tegelt ikka niisama kah ei vahi – näiteks pühapäeval käisime Haroldi ja Lukiga kalal – minu ja Haroldi esimene kalapüük India ookeanis – kala me küll ei saanud, aga mõnus oli ikka ja pärast käisime ujumas kah – vesi on väga mõnus ja soe.........

Nii nii.... ma kirjutan juttu jälle segamini... üks õhtu korraga.... loogika puudub......

Kuigi maod on kõige kardetumad loomad austraalias, siis tegelikult on siin palju mürgisemaid loomi kah. Austraalia top 10 mürgisema looma hulka kuulub vast 2-3 madu. Ma võin nüüd valetada, aga kõige mürgisem on mingisugune vees hõljuv „jelly“ – sihuke milli-mallikas pikkade pikkade sabadega, läbipaistev. Ja kõige mürgisem madu elab kah ookeanis ja ujub ringi. Siis on veel mingid kalad ja tontteab kes veel, aga ikkagi on kõige kirgikütvamad maod – ilmselt sellepärast, et neid on kõige lihtsam kohata. Kuigi Austraali suurest hulgast erinevatest madudest enamus on mittemürgised, siis leidub ka väga ohtlike madusid, seda eriti siis kui võimalus vastumürki saada on liiga kaugel. Väidetavalt on väikesed (noored) maod ohtlikumad, kuna nad ei oska kontrollida kui palju mürki ohvri kehasse läheb. Ning see, et mao esimene hammustus on hoiatus, väikese koguse mürgiga ja alles järgmine hammustus võib hullemate tagajärgedega olla (mingist 70-ndate aastate raamatust lugesin kuidas Taipan salvas 10 aastast poissi 5 korda järjest ning poiss suri praktiliselt mõne hetkega).
Kusagil Austraalia ülemises osas peaks elama kõige mürgisem Austraalia (äkki isegi maailma) maismaa madu – Taipan. Allpool Austraalias (kus meie olema) elab teine mürgine – Tigersnake. Kuigi ma kindel ei ole siis ilmselt olen Tigersnake saba näinud.
Üldiselt kehtib ütlus, et madu kardab sind rohkem, kui sina teda. Ning kui sa maole just peale ei astu siis ta püüab alati põgeneda. Samas on teada ka see, et kaks (võib olla ka rohkem) eelnimetatud madu on veidike agresiivse iseloomuga, seda eriti pärast talveund.

Erinevalt eelmisest korrast, seekord käime lõunapauside aeg söömas küüni/garaazi/kontori juures. Et päikese eest varju leida läheme kontori (suur akendega konteiner) ette katuse alla. Selleks peame me läbima umbes 6-7 meetrit pügatud mururiba. Täna kui olime endid (Mati, Harold, Luke) istuma sättinud tuli ussihäire ehk Murry oli märganud madu (kellest meie kolm ilmselt üle olime kõndinud) – selline rästiku suurune veidike lühem kui meeter vast. Igatahes läks lahti suur mao jaht Austraalia moodi. Kiirelt toodi välja pika varrega labidad. Kuigi labidad olid suured, siis tundus, et väiksele maole piht saada ei olnud eriti lihtne. Pärast 5-6 labidalööki tuli üks täpne tabamus ning töö oli tehtud ja saime lähemalt uurida - ilusat värvi uss – veidike neoon rohekas, mustriline.. Ja austraalaste ütlus „Surnud madu, hea madu“ oli järjekordselt kinnitust leidnud.
Mati

Nüüdseks on Gingini töö läbi ja poisid tulid meile, tüdrukutele, külla. Täna pidi meil olema tööpäev aga vihma sadas ja nii saimegi selle veeta koos, viiekesi. Just sõime õhtusööki, keedukartuleid hakkliha kastmega. Mmm, see maitses väga väga hästi. Hetkel rohkem juttu meil ei ole aga näitame paari pilti Kadri Liina ja Jane töökohast J
Kall!!! Kadri

Meie hommikuseks ja õhtuseks säraks on väike koerakutsikas nimega Jacki!!!

Meie tööks on viinamarja puudelt lehti ja oksi ära kitkuda

Meie töömeeskond: Hollandi noorpaar, 2 saksa tüdrukut ja puudu on veel saksa noorpaar.