Hei hei...
Elu Gingin`is!?! Oleme end sisse seadnud Gingin pubi teisel korrusel. Kui raskeks saab veel ühe backpackeri elu teha? Pubi hindadest ei ole mõttet rääkida, kuna need on eesti rahasse ümber arvutatult suhteliselt krõbedad.... meiel natuke kallid ja kohalikele enam vähem taskukohased.
Laupäeval oli „AFL Grand Final“ austraalia reeglitega ameerika jalgpalli finaal. See on üleriiklik sündmus. Telekast hakkas juba hommikul väga vara vastav programm pihta.... saade kus on külalised ja räägitakse palju jalgpallist jne. Esimese poole mängust vaatasime enda juures ja teise poolaja vaatasime mängu all pubis. Austraalastel on kombeks väga palju tegeleda ennustamisega erinevatesse sportmängudesse, nii ka seekord. Pubi omanik oli mängu pannud 4000 dollarit (no nii kas kõik tegid kiire arvutuse kui palju eesti raha see on?) ja oh seda õnne ta võitis veits üle 3000 dollari vist ni et 4000 sai rohkem kui 7000. Loomulikult tehti see järel kogu baarile tasuta jook välja. Samuti võitis kokk (chef Cris – temast me veel räägime) 200 dollarit nii et sealt tuli meie kõigile teine tasuta õlu. Ja õhtu lõpuks tegi veel meie ülemuse poeg meile rummikokteilid välja, nii et vahest on päris hea olla õigel ajal õiges kohas ja backpacker.
Kusjuures, kuigi austraalias on baarid/pubid kallid, siis meie ilmselt oleme oma joogid/söögid kokkuvõttes erinevates pubides/baarides soodsamalt kättesaanud kui eestis tavaliselt. Sellest ei tasu järeldada et me kogu oma aja baarides veedame, lihtsalt need harvad korrad neid külastame siis meil on vedanud.
Jalgpalli melust just nii palju inimesi osa ei võtnud kui me arvasime, aga need kes kohal olid tegid päris palju kära.
Noh tööst siis nii palju, et oleme rahul, ainult töötunde oleksime tahtnud veidike rohkem kui meiel pragu võimaldatakse. Äratus on hommikul kell 5.20 välja sõidame hostelist kell 6 ja töö algab kell 6.30 ning lõpeb kell 3 ehk 8 tundi saame tööd teha päevas ning nii 5 päeva nädalas. See on okei aga meie raha kogumisele mõjuks mõned lisatunnid hästi. Töö ise on okste lõikamine tulevastelt mööblitarvis minevatelt puudelt. Tänase seisuga oleme ka ülepuhanud, kuna nädalavahetus oli vaba, esmaspäev oli vaba (Queens Birthday... millegi pärast tähistab West Australia seda 2 kuud hiljem!?!) ja kuna täna on sadanud kogu enne lõuna siis on ka tänane päev vaba. Õnneks on lootust kuivale ilmale nii et me eelarve saab kannatada, aga elame üle. Ning lisaks on suht nõme hommikul kell 5.20 ärgata ja siis avastada et tänane päev on vaba.
tere
esmaspäev, 28. september 2009
pühapäev, 20. september 2009
21.09.09
13. sept
Täna oli see päev kui me hakkasime tagasi Wydgee Stationisse minema. Hommikul tõttasime raskete kottidega East Perth Terminali, kust läks buss New Norsicasse. Sõitsime mõnusa bussiga 160 km linnast välja. Tekkis väike uni ja mugavusest oli raske lahkuda. Bussijuht oli tore ja andis nõu, et õigem koht hääletamaks Mt Magnetisse oleks 30 km pärast New Norsicat, sinna ta meid viiski.
Ootasime vb mingi natsa üle poole tunni, kui peale võttis meid naine nimega Donna. Mina pakkusin ta vanuseks alguses vb mingi 30 kuid tegelt oli ta 40. Sõit algas vaikselt, kuid lõpuks saime päris sõpradeks kohe. Kui olime vb mingi 20 min sõitnud, nägime tee ääres ilusaid lilli, neid oli väga palju seal. Kohe mõtlesime valjult, et peaks pilte tegema ja nii me peatusime fotosessiooniks. (Ahjaa, me ostsime endale fotoka, juhuu, Canon ixuse :D) Pärast seda mingi aja pärast tegime peatuse, sest möödusime autoga Rabbit proof fencist ehk siis Jänestele mõeldud aiast, mis kulgeb läbi lääne Austraalia põhimõtteliselt põhjast lõunasse. See tehti selleks, et sissetoodud jäneste ehk võõrliigi paljunemine ja levimine ei vohaks ida poole. Tegime peatuse ja pildisessiooni J.
Kus juures on olemas selline film nagu „Rabbit Proof Fence“ see on austraalia film ja räägib aborigeenidest ning sellest kuidas brittid neid kohtlesid kunagi – soovitame soojalt, kuigi ise me seda veel lõpuni näinud ei ole.
Donna jõi autos pudelist viskit koolaga (nagu meie Coolerid). Tundub, et see on siinmaal normaalne. Igastahes, lõpu poole hakkas tunne küll, et ta vist on natsa purjus, aga sellest hiljem. Pärast aia pildistamist, kohtasime emu keset teed. Donna jäi seisma ja ema emule järgnesid veel 7 poega. See muidugi põhjustas jälle fotosessiooni. Kuid kahjuks meie fotoka aku sai tühjaks. Andsime talle oma aadressi, nii et loodame, et ta saadab meile pilte. Pärast loomade kohtamist teel näitas ta meile oma auto peal kuidas ikka on õigem pidurdada. See oli nii naljakas. Ta lihtsalt lambist pidurdas äkki, algul korduvalt ja siis hiljem tõstis kiiruse üles ja siis pidurdas sujuvalt. Aga seoses pidurdamisega lendas ta jook maha ja terve auto oli alkoholi lõhna täis. Suht muigasin sisemas.
Donna ise on väga värviline inimene. Ta nimelt on töötanud ja ka tulevikus töötab iluterapeudina, kuid hetkel on tööline hoopis kaevanduses. Kaevanduses töötab ta nii suurte masinate taga kui ka logistikuna arvutite ja värkide taga. Siis talle meeldivad motikad, mängib trumme, kuid samas on asjapulk ka moemaailmas ning talle meeldib riietuda naiselikult. Noorena oli ta ka modell. Väga lihtne inimene kellega suhelda.
Vahepeal oli peatus Wubinis, kus Donna tankis oma über-uut-uhket (4000 km) VW Tiguani ja loomulikult ostis endale ka uue rummijoogi. Lõpuks me siis tegime peatuse ka Pans Fines (50 km enne farmi), kus ta tegi meile õlled välja. Istusime niisama, jõime õlut ja tegime üksteisest pilte. Kuigi nende lahjad alkohoolsed joogid on väikesed (350 ml) siis sellest hoolimata, juues neid tühja kõhupeale peavad need pähe hakkama. Igatahes Mati tagasihoidlik arvamus on et Donna oli meeldivalt „svipsis“ ja Kadri oli meeldivalt „heas tujus“ ning Mati niisama muheles.
Lõpuks kui jõudsime farmi (ta muidugi sõidutas meid maja ukse ette) oli mul käes poolik õlu pudel ja ees nägu täis naeru. Oeh, ma kohe ütlesin talle, et mul on nüüd palju millest kirjutada, sest kogu see reis oli nii vahva.
Saime ka teada, et austraallasetel on spetsiaalset nimed erinevatele inimestele, näiteks rekkajuhid on truckyd, maalt pärit olevad inimesed on buchid, farmerid on cockyd. Siis lendas meil üks kärbes autos ringi, tema oli flowy. Kängurusid kutsuvad roodeks ja nende beebisid ehk poegasid, Joeydeks. Austraalia kauboid on „Ringerid“ ja mees ringerid on jackarood ning nais ringerid on jillirood.
Vot selline vahva reis oligi. Nüüd oleme siin samas kohas, samas toas, kus nädal aega tagasi. Meiega on siin ka 2 Iiri tüdrukut ja 1 Iiri poiss. Eks näis kuidas nad vastu peavad ja kuidas olemine hakkab olema J.
13. septembri retsepti soovitus:
Kuidas „thinida“ virsikuid.
Selleks et „thinida“(harvendada) virsikuid on vaja:
2 pikka eestlast
1 lühike iirlane
3 „trolley“(ratastelpukk)
Hommikul kell 8 aja eestlased ja iirlane virsikupuude juurde ja käsi neil väikseid ja viletsaid virsikuid noppima hakkata (jättes ilusamad puuotsa kosuma). Seejärel sõida ise autoga minema. Käi aegajalt kontrollimas ja käsi eestlastel ja iirlasel kiirustada. Õhtu kell 5 aja eestlased ja iirlane virsikupuude juurest minema. Kontrolli tulemust.
Kui kõik on hästi siis oledgi valmistanud oma esimese „peach thining“u.
14. septembri repsepti soovitus:
Kuidas mõõta iirlase IQ.
Selleks et mõõta iirlase IQ on sul vaja:
1 iirlane
1 päikseline austraalia ilm
1 meloni põld
Hommikul sunni iirlane meloneid istutama. Hoolitse selle eest, et keskpäeval oleks sul piisavalt meloni taimi ja iirlasel oleks käed/jalad tööd täis.
Õhtul küsi iirlaselt iroonilisel toonil kui suur on su IQ. Seejärel küsi kus on su päiksekreem?!? Ning lõpuks hinda ta punase naha järgi ta IQ-d. (Tõenäoliselt on see umbes 90).
15. septembri vanasõna:
Clean house is a sign of wasted life!
Rikkuse valem.
Pärast pikki tunde virsikute harvendamist olen ma välja mõelnud järjekordse rikkuse valemi. Selle valemi abil muidugi pururikkaks ei saa, aga noh jõukaks võib küll saada - eesti mõistes.
Igatahes pead sa natuke oskama inglise keelt ja seejärel tee endale eestis rekajuhiload. Seejärel tee paarkuud tööd AS Eesti Põlevkivis (suvaline töö, nt koristaja) ning osta lennupilet austraaliasse – sõida austraaliasse. Mine tööbüroosse, ütle et oled kogemustega kaevanduse töötaja. Oota mõni päev ja asu pärast telefoni kõnet tööle kaevanduses. Tee tööd graafiku alusel 2 nädalat tööl ja 1 nädal vaba. Oota oma pangaarvele ilusaid numbreid. Mõne aja möödudes oled jõukas.
21. sept
Tere jälle üle mõne pika aja!
Nüüdseks olema tagasi teel Perthi ja õhtuks oleme juba uues kohas Gingin.
Veetsime taaskord suhteliselt sujuva nädala Wydgee Stationis. Kõik muu oli nagu alati aga töö oli ikka üle mõistuse igav. Ilmselt oleme sama igavat tööd teinud ka eestis, aga kindlasti mitte nii kaua järjest. 8 päeva virsikupuu vahtimist on ikka liig mis liig.
Nädala kokkuvõtteks. Ilmad olid väga mõnsad – saime päikest ja tuult. Nägime oma austraalia esimese elusa känguruu (siiani ainsa), sisaliku (umbes meeter ja mõnikümment sentimeetrit), tegime oma esimese „bush walking“ ja kohtasime 3 iirlast. Mõõtsime ühe iirlase IQ, teise iirlasega ei teinud midagi ning kolmandaga saime hästi läbi ja andsime oma telefoni numbrid talle.
Samuti kohtusime 2 hollandlasega (Kuido ja MarieUnderGround). Nemad tulid Wydgee`sse tööle ja ütlesid et me lähme kõik koos järgmisse kohta (Gingin) tööle. Meie ei teadnud asjast otseloomulikult midagi. Ehk siis tööbüroo soomlasest tädi Marion oli meile juba järgmise töö valmis pannud. Lahe! Mugav!
Sellega seeoses on meil pärst 8 päeva tööd 1 puhkepäev ja siis taas töö. Loodetavasti on Gingin`is mobiililevi ja natuke interneti.
Igatahes on meil kõik endiselt kontrolli all. Vahest võtame meelelahutuseks ühe õlle ja tunneme end mõnsalt.
Aga mul on nüüd tekkinud ka mõned küsimused. Kuna meie interneti kasutus aeg on suhteliselt piiratud, siis ei ole meil aega surfata ja otsida vastuseid elulistele küsimustele!!! Äkkist mõni usin teadja viitsib meile kommentaaridesse vastata.
Milline on aafrika kõige ohtlikum loom? (mis iganes moel)
Kui mürgine on nõudepesu vahend? (jama selles, et austraalased, iirlased, hollandlased, inglased ja kes teab kes veel, pesevad nõusi veega täidetud kraanikausis, veele on lisatud nõudepesu vahendit ning siis nad ei loputa nõusi veega vaid panevad restile kuivama või kuivataad rätikuga. Jestas kui palju seda jama me nüüd oleme endale sisse söönd ja joond. Nagu peaks ju ikka loputama nõusi veega?!?)
Täna oli see päev kui me hakkasime tagasi Wydgee Stationisse minema. Hommikul tõttasime raskete kottidega East Perth Terminali, kust läks buss New Norsicasse. Sõitsime mõnusa bussiga 160 km linnast välja. Tekkis väike uni ja mugavusest oli raske lahkuda. Bussijuht oli tore ja andis nõu, et õigem koht hääletamaks Mt Magnetisse oleks 30 km pärast New Norsicat, sinna ta meid viiski.
Ootasime vb mingi natsa üle poole tunni, kui peale võttis meid naine nimega Donna. Mina pakkusin ta vanuseks alguses vb mingi 30 kuid tegelt oli ta 40. Sõit algas vaikselt, kuid lõpuks saime päris sõpradeks kohe. Kui olime vb mingi 20 min sõitnud, nägime tee ääres ilusaid lilli, neid oli väga palju seal. Kohe mõtlesime valjult, et peaks pilte tegema ja nii me peatusime fotosessiooniks. (Ahjaa, me ostsime endale fotoka, juhuu, Canon ixuse :D) Pärast seda mingi aja pärast tegime peatuse, sest möödusime autoga Rabbit proof fencist ehk siis Jänestele mõeldud aiast, mis kulgeb läbi lääne Austraalia põhimõtteliselt põhjast lõunasse. See tehti selleks, et sissetoodud jäneste ehk võõrliigi paljunemine ja levimine ei vohaks ida poole. Tegime peatuse ja pildisessiooni J.
Kus juures on olemas selline film nagu „Rabbit Proof Fence“ see on austraalia film ja räägib aborigeenidest ning sellest kuidas brittid neid kohtlesid kunagi – soovitame soojalt, kuigi ise me seda veel lõpuni näinud ei ole.
Donna jõi autos pudelist viskit koolaga (nagu meie Coolerid). Tundub, et see on siinmaal normaalne. Igastahes, lõpu poole hakkas tunne küll, et ta vist on natsa purjus, aga sellest hiljem. Pärast aia pildistamist, kohtasime emu keset teed. Donna jäi seisma ja ema emule järgnesid veel 7 poega. See muidugi põhjustas jälle fotosessiooni. Kuid kahjuks meie fotoka aku sai tühjaks. Andsime talle oma aadressi, nii et loodame, et ta saadab meile pilte. Pärast loomade kohtamist teel näitas ta meile oma auto peal kuidas ikka on õigem pidurdada. See oli nii naljakas. Ta lihtsalt lambist pidurdas äkki, algul korduvalt ja siis hiljem tõstis kiiruse üles ja siis pidurdas sujuvalt. Aga seoses pidurdamisega lendas ta jook maha ja terve auto oli alkoholi lõhna täis. Suht muigasin sisemas.
Donna ise on väga värviline inimene. Ta nimelt on töötanud ja ka tulevikus töötab iluterapeudina, kuid hetkel on tööline hoopis kaevanduses. Kaevanduses töötab ta nii suurte masinate taga kui ka logistikuna arvutite ja värkide taga. Siis talle meeldivad motikad, mängib trumme, kuid samas on asjapulk ka moemaailmas ning talle meeldib riietuda naiselikult. Noorena oli ta ka modell. Väga lihtne inimene kellega suhelda.
Vahepeal oli peatus Wubinis, kus Donna tankis oma über-uut-uhket (4000 km) VW Tiguani ja loomulikult ostis endale ka uue rummijoogi. Lõpuks me siis tegime peatuse ka Pans Fines (50 km enne farmi), kus ta tegi meile õlled välja. Istusime niisama, jõime õlut ja tegime üksteisest pilte. Kuigi nende lahjad alkohoolsed joogid on väikesed (350 ml) siis sellest hoolimata, juues neid tühja kõhupeale peavad need pähe hakkama. Igatahes Mati tagasihoidlik arvamus on et Donna oli meeldivalt „svipsis“ ja Kadri oli meeldivalt „heas tujus“ ning Mati niisama muheles.
Lõpuks kui jõudsime farmi (ta muidugi sõidutas meid maja ukse ette) oli mul käes poolik õlu pudel ja ees nägu täis naeru. Oeh, ma kohe ütlesin talle, et mul on nüüd palju millest kirjutada, sest kogu see reis oli nii vahva.
Saime ka teada, et austraallasetel on spetsiaalset nimed erinevatele inimestele, näiteks rekkajuhid on truckyd, maalt pärit olevad inimesed on buchid, farmerid on cockyd. Siis lendas meil üks kärbes autos ringi, tema oli flowy. Kängurusid kutsuvad roodeks ja nende beebisid ehk poegasid, Joeydeks. Austraalia kauboid on „Ringerid“ ja mees ringerid on jackarood ning nais ringerid on jillirood.
Vot selline vahva reis oligi. Nüüd oleme siin samas kohas, samas toas, kus nädal aega tagasi. Meiega on siin ka 2 Iiri tüdrukut ja 1 Iiri poiss. Eks näis kuidas nad vastu peavad ja kuidas olemine hakkab olema J.
13. septembri retsepti soovitus:
Kuidas „thinida“ virsikuid.
Selleks et „thinida“(harvendada) virsikuid on vaja:
2 pikka eestlast
1 lühike iirlane
3 „trolley“(ratastelpukk)
Hommikul kell 8 aja eestlased ja iirlane virsikupuude juurde ja käsi neil väikseid ja viletsaid virsikuid noppima hakkata (jättes ilusamad puuotsa kosuma). Seejärel sõida ise autoga minema. Käi aegajalt kontrollimas ja käsi eestlastel ja iirlasel kiirustada. Õhtu kell 5 aja eestlased ja iirlane virsikupuude juurest minema. Kontrolli tulemust.
Kui kõik on hästi siis oledgi valmistanud oma esimese „peach thining“u.
14. septembri repsepti soovitus:
Kuidas mõõta iirlase IQ.
Selleks et mõõta iirlase IQ on sul vaja:
1 iirlane
1 päikseline austraalia ilm
1 meloni põld
Hommikul sunni iirlane meloneid istutama. Hoolitse selle eest, et keskpäeval oleks sul piisavalt meloni taimi ja iirlasel oleks käed/jalad tööd täis.
Õhtul küsi iirlaselt iroonilisel toonil kui suur on su IQ. Seejärel küsi kus on su päiksekreem?!? Ning lõpuks hinda ta punase naha järgi ta IQ-d. (Tõenäoliselt on see umbes 90).
15. septembri vanasõna:
Clean house is a sign of wasted life!
Rikkuse valem.
Pärast pikki tunde virsikute harvendamist olen ma välja mõelnud järjekordse rikkuse valemi. Selle valemi abil muidugi pururikkaks ei saa, aga noh jõukaks võib küll saada - eesti mõistes.
Igatahes pead sa natuke oskama inglise keelt ja seejärel tee endale eestis rekajuhiload. Seejärel tee paarkuud tööd AS Eesti Põlevkivis (suvaline töö, nt koristaja) ning osta lennupilet austraaliasse – sõida austraaliasse. Mine tööbüroosse, ütle et oled kogemustega kaevanduse töötaja. Oota mõni päev ja asu pärast telefoni kõnet tööle kaevanduses. Tee tööd graafiku alusel 2 nädalat tööl ja 1 nädal vaba. Oota oma pangaarvele ilusaid numbreid. Mõne aja möödudes oled jõukas.
21. sept
Tere jälle üle mõne pika aja!
Nüüdseks olema tagasi teel Perthi ja õhtuks oleme juba uues kohas Gingin.
Veetsime taaskord suhteliselt sujuva nädala Wydgee Stationis. Kõik muu oli nagu alati aga töö oli ikka üle mõistuse igav. Ilmselt oleme sama igavat tööd teinud ka eestis, aga kindlasti mitte nii kaua järjest. 8 päeva virsikupuu vahtimist on ikka liig mis liig.
Nädala kokkuvõtteks. Ilmad olid väga mõnsad – saime päikest ja tuult. Nägime oma austraalia esimese elusa känguruu (siiani ainsa), sisaliku (umbes meeter ja mõnikümment sentimeetrit), tegime oma esimese „bush walking“ ja kohtasime 3 iirlast. Mõõtsime ühe iirlase IQ, teise iirlasega ei teinud midagi ning kolmandaga saime hästi läbi ja andsime oma telefoni numbrid talle.
Samuti kohtusime 2 hollandlasega (Kuido ja MarieUnderGround). Nemad tulid Wydgee`sse tööle ja ütlesid et me lähme kõik koos järgmisse kohta (Gingin) tööle. Meie ei teadnud asjast otseloomulikult midagi. Ehk siis tööbüroo soomlasest tädi Marion oli meile juba järgmise töö valmis pannud. Lahe! Mugav!
Sellega seeoses on meil pärst 8 päeva tööd 1 puhkepäev ja siis taas töö. Loodetavasti on Gingin`is mobiililevi ja natuke interneti.
Igatahes on meil kõik endiselt kontrolli all. Vahest võtame meelelahutuseks ühe õlle ja tunneme end mõnsalt.
Aga mul on nüüd tekkinud ka mõned küsimused. Kuna meie interneti kasutus aeg on suhteliselt piiratud, siis ei ole meil aega surfata ja otsida vastuseid elulistele küsimustele!!! Äkkist mõni usin teadja viitsib meile kommentaaridesse vastata.
Milline on aafrika kõige ohtlikum loom? (mis iganes moel)
Kui mürgine on nõudepesu vahend? (jama selles, et austraalased, iirlased, hollandlased, inglased ja kes teab kes veel, pesevad nõusi veega täidetud kraanikausis, veele on lisatud nõudepesu vahendit ning siis nad ei loputa nõusi veega vaid panevad restile kuivama või kuivataad rätikuga. Jestas kui palju seda jama me nüüd oleme endale sisse söönd ja joond. Nagu peaks ju ikka loputama nõusi veega?!?)
teisipäev, 15. september 2009
Ma elasin pyhapa"eval yle suure jalgpalli hooaja l6pupeo. Oi ma olen uhke. Wickepin'i meeskond sai kyll teise koha, aga pidu kestis sellest hoolimata teisipa"eva hommikuni (6nneks kyll mitte meie pubis). Ytleme nii, et terve pyhapa"eva 6htu jooksin ma ringi ja yritasin purjus jalgpallurite eest k6rvale p6igata. See mul ka 6nnestus ja hommikul kell 2 l6petasime me va"ikeste drinkidega oma pika ja va"sitava pa"eva.
Tegemist on mul siin juba rohkem. Inimesed s6idutavad mind linna, ka"in farmides ja teiste backpackeritega pikemaid ja lyhemaid matku tegemas. Homme ja ylehomme la"hen ma yhte farmi to"o"d tegema. See on niio"elda t6uja"a"rade aretusfarm, kus reedel toimub yks WA olulisematest oksjonitest(sellest farmist pa"rit ja"a"rade hinnad k6iguvad 13400 ja 8000 taala vahel) ja ma osalen ettevalmistustes ja la"hen ka ilmselt okjonile appi. Oioi kui p6nev...
Ma panin yles ka m6ned pildid www.flickr.com/photos/liinaolisiin/
Tegemist on mul siin juba rohkem. Inimesed s6idutavad mind linna, ka"in farmides ja teiste backpackeritega pikemaid ja lyhemaid matku tegemas. Homme ja ylehomme la"hen ma yhte farmi to"o"d tegema. See on niio"elda t6uja"a"rade aretusfarm, kus reedel toimub yks WA olulisematest oksjonitest(sellest farmist pa"rit ja"a"rade hinnad k6iguvad 13400 ja 8000 taala vahel) ja ma osalen ettevalmistustes ja la"hen ka ilmselt okjonile appi. Oioi kui p6nev...
Ma panin yles ka m6ned pildid www.flickr.com/photos/liinaolisiin/
reede, 11. september 2009
Tagasi Farmi
Sau plau.... Kadri ja Mati l'hevad nyyd tagasi Wydgee Stationi ja ilmselt 2 n'dalaks aga mine sa tea 'kki ka lyhemaks voi kauemaks ajaks. Igatahes ei ole me homsest j'lle enam ei interneti ega mobiili ulatuses... aga kui kellegi peaks tekkima hirmus vajadus voi igatsus meiega r''kida siis Wydgee Stationi tel nr on 99635819 ja suure toen'osusega saate te sellisel juhul r''kida esmalt Katega.
Cheers mate!!!!!
Cheers mate!!!!!
neljapäev, 10. september 2009
10.09.09
Tere õhtust!
Õpetasime Wydgee Stationis meie inglasest sõbrale Gavinile (ärge arvakegi et te oskate seda nime hääldada) eesti keelse väljendi „ei viitsi“. Tema suus kõlab see nagu oleks seda öelnud itaalane „ ei viiiitsi“ – rõhutades iga tähte, väga kõrgel ja üleval toonil.
Igatahes et järgnevat lugu lugedes ei tekiks teil Gav`ist valet muljet proovin ennem teda natuke kirjeldada ja iseloomustada – niivõrd kui ma tead üldse ise tean.
Niisiis Gavin on 26 aastane inglise noormees. Sündinud ja kasvanud Londoni lähistel. Räägib suhteliselt selget inglise keel (vähemalt meiega – kui ta austraalasega räägib, siis me kõigest aru ei saa). Oma praeguse tydruksõbra Elizabetiga kohtusid nad umbes 2,5 aastat tagasi. Nad on kahekesi ringirännanud ja ka vahepeal hollandis või kusagil paiksed olnud (Elizabet on hollandlane). Mingil hetkel peatusid nad näiteks Tais ja et elatist teenida, siis müüsid nad läbi interneti ameeriklastele Taist ostetud odavaid võlts kaubamärgi riideid jne(kes ei ihkaks Armani pükse või Luis Vitooni käekotti). Praegu on nad meiesugused ehk töötavad, et veel veits Austraalias reisida. Järgmise aasta mai kuus on neil pulmad Las Vegases – ma väga loodan, et neil läheb kõik hästi ja nad tõesti abielluvad siis.
Njah ilus ja armas lugu noortest, kes on teine teist leidnud. Mis aga muudab Gav`ini nii teistsuguseks? Kas teil on ema? isa? õde? vend? Ikka vist on, Gavini mõlemad vanemad surid vähki ning õdesid/vendasi tal ei ole – päris julm? Temale on igatahes saatust jagatud topelt ja siis veel üks ports.
Tegelikult on Gav väga lahe ja mõnusa olemisega tüüp, kes oskab nalja teha ja kellega saab niisama mittemillestki rääkida.
Kas teatsite: Austraalias tuleb lisaks sellele et sa tasulisel parkimis alal paned oma autole vastava märgise, et sa oled maksnud parkimise eest, ka auto ninaga õiges suunas parkida vastasel korral saad selle eest trahvi!!!!!!! Kui loll on see????
Noh kui kõik hästi läheb siis loodetavasti tulevad Gav ja Liz kunagi meiel eestisse külla. Sest laulupidu, saun, murdmasuusatamine jne millest me neile rääkisime tundsid neile piisavalt ajulagedad ning samas ägedad, et seda ise vaatama tulla.
Aga nüüd siis see komejant mille pärast ma olin sunnitud teie üleüldse Gavi tutvustama. Nimelt sai ta Perthis väga hea töökoha. Ta peab Perthi vanadest ühistranspordi bussidest mingit vana ja katkist sisustust väljakiskuma ja siis uued detailid asemele panema. Töö oli algselt mõeldud austraalastele aga ta ikkagi kandideeris ja kuna ta on inglane siis pigistati silm kinni ja lubati ta tööle võtta. Enne tööd oli kohustuslik tervisekontroll, kus ta tegi kõik võimalike kükke ja muid harjutusi ja loomulikult uriini proov – kontrollimaks ega ta alkohooli või narkootikumidega ei liialda.
Pärast esimest 4 tundi tööd tuli Gavini juurde tema ülemus ja ütles et ta on vallandatud kuna ta proovist leiti kanepi suitsetamis jälgi.
Gavin oli eelnevalt ostnud 150 dollari eest mingi kehapuhastus komplekti ehk 25 tabletti poole tunni jooksul sissesöönud ja mingit vedeliku suures koguses veel peale joonud - aga nagu näha siis see ei aidanud. Järgmiseks tellis ta internetist võltsuriini. Aga see ei jõudnud kohale. Kuna kõik Gavini sõbrad on kah „pühapäeva“ suitsetajad siis polnud ka nendest abi.
No ja kes võiks olla veel täiuslikuma ja puhtama uriini omanik, kui mitte eestlane Mati. „Mõeldud, tehtud“. Täna hommikul oli Gav meie hosteli ukse taga ja ulatas mulle kaks väikest pudelit. Pärast mõningasi ponnistusi ulatasin ma need talle tagasi ja tema ruttas arstide juurde. Kuid selleks, et proovi saaks võtta, peab olema uriin õige temperatuuriga ja just väljutatud ehk kohapeal tehtud. Selleks pidi Gav need väikesed pudelid omale püksi toppima ja soojas hoidma. Ning kui ta proovi annab, siis teeb ta seda kellegi järelvalve all. Varsti saame teada kuidas läks!!!!!! J
Kadri jätkab. . .
J Nii veider kui see lugu ka poleks, lõppes kõik väga hästi. Ehk siis pooleteise tunni jooksul saatis Gav sõnumi, et proov läks läbi ja ta õnnistatud töökoht on tagatud. Kuid kui meie, eestlased, hakkasime mõtlema, mida kõike ta selle nimel tegi, oleksime vist asja katki jätnud või maitia. . . Tellida neti kaudu mingeid tablette ja siis hiljem veel võltsuriini ja siis veel kanda kellegi teise uriini jalgevahel, hmmm. Igatahes, me oleme tema üle õnnelikud ja muidugi tasuta saadud õlu ja vein pubis kulusid kah marjaks ära J
10.09.09
Tegime hommikuks pannkooke, mõnus oli. Nüüd istume voodis ja naudime hommikut täiskõhtudega. Viimastel päevadel siin Perthis oleme palju ringi kõndinud. Isegi nii palju, et võiks arvata ühe päeva kilometraasiks vähemalt 10. Asi selles, et oli ilus päikseline ilm ja mina tahtsin väga minna randa ning pärast Perthi küljeall asuvasse Fremantalisse. Kuid rahaga oli meil kitsas käes ja arvasime, et kaugel see Fremantal sealt rannast ikka on. Ja algul oli ka tore niisama mööda randa kõndida. Mingi aeg kõndides märkasime silti, et Fremantalisse on 5,9 km. See pani küll korraks mõtlema, et ehk otsime rongi peatuse üles. Kuid seda me ei leidnud, nii et läksime aina edasi. Rongi peatust me ei leidnudki ja Fremantalisse jõudsime suhteliselt vaiksete, väsinutena ja tujuta. Järgmine päev ehk siis eile tahtsime näha elus känguruusid (hetkel oleme näinud vaid surnuid). Oleme kuulnud, et ühe väikese saare peal siin Swan riveris peaks neid leiduma. Nii me siis seal käisimegi. Mati jooksis küll ühe puhma juurest teise juurde, lootes lebotavaid loomi sealt leida aga tutkit. Kui me sinna läksime bussiga, siis tagasi tulime loomulikult jala :P, see polnud õnneks nii pikk matk, kuid sportlik kindlasti. Külastasime vahepeal ka ühte lastemänguväljakut, kus ma tõdesin fakti, et mehed jäävad alati poisikesteks :D Ehk siis Mati kiikus eriti suurel hool, nägu naerul, siis turnis mingi laste atraktsiooni peal, pärast kookis väiksest tiigist golfi palli välja ja hakkas sellega mängima. Ma niimoodi vaikselt vaatasin ta tegevust pealt ja muhelesin J tore tore.
Igastahes tuleviku plaanid on meil veel hägused. Ootame kõnet,mis teeks nad selgemaks. Võib juhtuda, et lähme tagasi vanasse farmi noori virsikuid noppima, et ilusamad saaksid suuremaks/tervemaks kasvada. Aga võib juhtuda, et õnn naeratab ka kuskilt mujalt.
Muide eilses lehes „Western Australia“ (09.09.2009) märkasin ma esimest jõulu teemalist kuulutust – a la - Tule ja osta varakult omale vajalikud jõulukaunistused. Ise on muidugi austraalased rahul, et jõulude aeg on neil 35-40 kraadi sooja?!?!
Õpetasime Wydgee Stationis meie inglasest sõbrale Gavinile (ärge arvakegi et te oskate seda nime hääldada) eesti keelse väljendi „ei viitsi“. Tema suus kõlab see nagu oleks seda öelnud itaalane „ ei viiiitsi“ – rõhutades iga tähte, väga kõrgel ja üleval toonil.
Igatahes et järgnevat lugu lugedes ei tekiks teil Gav`ist valet muljet proovin ennem teda natuke kirjeldada ja iseloomustada – niivõrd kui ma tead üldse ise tean.
Niisiis Gavin on 26 aastane inglise noormees. Sündinud ja kasvanud Londoni lähistel. Räägib suhteliselt selget inglise keel (vähemalt meiega – kui ta austraalasega räägib, siis me kõigest aru ei saa). Oma praeguse tydruksõbra Elizabetiga kohtusid nad umbes 2,5 aastat tagasi. Nad on kahekesi ringirännanud ja ka vahepeal hollandis või kusagil paiksed olnud (Elizabet on hollandlane). Mingil hetkel peatusid nad näiteks Tais ja et elatist teenida, siis müüsid nad läbi interneti ameeriklastele Taist ostetud odavaid võlts kaubamärgi riideid jne(kes ei ihkaks Armani pükse või Luis Vitooni käekotti). Praegu on nad meiesugused ehk töötavad, et veel veits Austraalias reisida. Järgmise aasta mai kuus on neil pulmad Las Vegases – ma väga loodan, et neil läheb kõik hästi ja nad tõesti abielluvad siis.
Njah ilus ja armas lugu noortest, kes on teine teist leidnud. Mis aga muudab Gav`ini nii teistsuguseks? Kas teil on ema? isa? õde? vend? Ikka vist on, Gavini mõlemad vanemad surid vähki ning õdesid/vendasi tal ei ole – päris julm? Temale on igatahes saatust jagatud topelt ja siis veel üks ports.
Tegelikult on Gav väga lahe ja mõnusa olemisega tüüp, kes oskab nalja teha ja kellega saab niisama mittemillestki rääkida.
Kas teatsite: Austraalias tuleb lisaks sellele et sa tasulisel parkimis alal paned oma autole vastava märgise, et sa oled maksnud parkimise eest, ka auto ninaga õiges suunas parkida vastasel korral saad selle eest trahvi!!!!!!! Kui loll on see????
Noh kui kõik hästi läheb siis loodetavasti tulevad Gav ja Liz kunagi meiel eestisse külla. Sest laulupidu, saun, murdmasuusatamine jne millest me neile rääkisime tundsid neile piisavalt ajulagedad ning samas ägedad, et seda ise vaatama tulla.
Aga nüüd siis see komejant mille pärast ma olin sunnitud teie üleüldse Gavi tutvustama. Nimelt sai ta Perthis väga hea töökoha. Ta peab Perthi vanadest ühistranspordi bussidest mingit vana ja katkist sisustust väljakiskuma ja siis uued detailid asemele panema. Töö oli algselt mõeldud austraalastele aga ta ikkagi kandideeris ja kuna ta on inglane siis pigistati silm kinni ja lubati ta tööle võtta. Enne tööd oli kohustuslik tervisekontroll, kus ta tegi kõik võimalike kükke ja muid harjutusi ja loomulikult uriini proov – kontrollimaks ega ta alkohooli või narkootikumidega ei liialda.
Pärast esimest 4 tundi tööd tuli Gavini juurde tema ülemus ja ütles et ta on vallandatud kuna ta proovist leiti kanepi suitsetamis jälgi.
Gavin oli eelnevalt ostnud 150 dollari eest mingi kehapuhastus komplekti ehk 25 tabletti poole tunni jooksul sissesöönud ja mingit vedeliku suures koguses veel peale joonud - aga nagu näha siis see ei aidanud. Järgmiseks tellis ta internetist võltsuriini. Aga see ei jõudnud kohale. Kuna kõik Gavini sõbrad on kah „pühapäeva“ suitsetajad siis polnud ka nendest abi.
No ja kes võiks olla veel täiuslikuma ja puhtama uriini omanik, kui mitte eestlane Mati. „Mõeldud, tehtud“. Täna hommikul oli Gav meie hosteli ukse taga ja ulatas mulle kaks väikest pudelit. Pärast mõningasi ponnistusi ulatasin ma need talle tagasi ja tema ruttas arstide juurde. Kuid selleks, et proovi saaks võtta, peab olema uriin õige temperatuuriga ja just väljutatud ehk kohapeal tehtud. Selleks pidi Gav need väikesed pudelid omale püksi toppima ja soojas hoidma. Ning kui ta proovi annab, siis teeb ta seda kellegi järelvalve all. Varsti saame teada kuidas läks!!!!!! J
Kadri jätkab. . .
J Nii veider kui see lugu ka poleks, lõppes kõik väga hästi. Ehk siis pooleteise tunni jooksul saatis Gav sõnumi, et proov läks läbi ja ta õnnistatud töökoht on tagatud. Kuid kui meie, eestlased, hakkasime mõtlema, mida kõike ta selle nimel tegi, oleksime vist asja katki jätnud või maitia. . . Tellida neti kaudu mingeid tablette ja siis hiljem veel võltsuriini ja siis veel kanda kellegi teise uriini jalgevahel, hmmm. Igatahes, me oleme tema üle õnnelikud ja muidugi tasuta saadud õlu ja vein pubis kulusid kah marjaks ära J
10.09.09
Tegime hommikuks pannkooke, mõnus oli. Nüüd istume voodis ja naudime hommikut täiskõhtudega. Viimastel päevadel siin Perthis oleme palju ringi kõndinud. Isegi nii palju, et võiks arvata ühe päeva kilometraasiks vähemalt 10. Asi selles, et oli ilus päikseline ilm ja mina tahtsin väga minna randa ning pärast Perthi küljeall asuvasse Fremantalisse. Kuid rahaga oli meil kitsas käes ja arvasime, et kaugel see Fremantal sealt rannast ikka on. Ja algul oli ka tore niisama mööda randa kõndida. Mingi aeg kõndides märkasime silti, et Fremantalisse on 5,9 km. See pani küll korraks mõtlema, et ehk otsime rongi peatuse üles. Kuid seda me ei leidnud, nii et läksime aina edasi. Rongi peatust me ei leidnudki ja Fremantalisse jõudsime suhteliselt vaiksete, väsinutena ja tujuta. Järgmine päev ehk siis eile tahtsime näha elus känguruusid (hetkel oleme näinud vaid surnuid). Oleme kuulnud, et ühe väikese saare peal siin Swan riveris peaks neid leiduma. Nii me siis seal käisimegi. Mati jooksis küll ühe puhma juurest teise juurde, lootes lebotavaid loomi sealt leida aga tutkit. Kui me sinna läksime bussiga, siis tagasi tulime loomulikult jala :P, see polnud õnneks nii pikk matk, kuid sportlik kindlasti. Külastasime vahepeal ka ühte lastemänguväljakut, kus ma tõdesin fakti, et mehed jäävad alati poisikesteks :D Ehk siis Mati kiikus eriti suurel hool, nägu naerul, siis turnis mingi laste atraktsiooni peal, pärast kookis väiksest tiigist golfi palli välja ja hakkas sellega mängima. Ma niimoodi vaikselt vaatasin ta tegevust pealt ja muhelesin J tore tore.
Igastahes tuleviku plaanid on meil veel hägused. Ootame kõnet,mis teeks nad selgemaks. Võib juhtuda, et lähme tagasi vanasse farmi noori virsikuid noppima, et ilusamad saaksid suuremaks/tervemaks kasvada. Aga võib juhtuda, et õnn naeratab ka kuskilt mujalt.
Muide eilses lehes „Western Australia“ (09.09.2009) märkasin ma esimest jõulu teemalist kuulutust – a la - Tule ja osta varakult omale vajalikud jõulukaunistused. Ise on muidugi austraalased rahul, et jõulude aeg on neil 35-40 kraadi sooja?!?!
pühapäev, 6. september 2009
Kadri naudib vaadet kõrgel kõrgel reka istmel, rekka nimi oli "Corn Duster" see tähendab lennukit, mis pihustab mürki maispõllule ehk kiiresti sõitev riistapuu. Mina olen kaugel kaugel tagaistmel/voodil.
Kadri paneb puusse kohe!
Puust
Puusssee
See on meie "tea time break" kus me manustasime kas lahustuvat kohvi või musta teed piimaga ning loomulikult väike küpsis.
No nii, minu kõige lemmikum apelsin
Esimest korda autoroolis, kus kõik on valetepidi :)
Niimoodi ma tungisin põõsasse ja hakkasin teda harvendama6 september
Kadri kord kirjutada vahelduseks.
Lugesin just Mati kirja ja oi kuidas ta ikka oskab kiirkirja koos vigadega hästi kirjutada J. Aga millest ma siis rääkida tahtsin. Tahtsin rääkida sellest farmist kus me olime. Farm oli vist nende jaoks väike, meie jaoks suur. Lähimad naabrid a la 40 km kaugusel. Suur tee oli lähedal, nii et pidevalt oli kuulda möödakihutavaid rekasid ja rändureid. Ei oskagi öelda kas loodus on seal ilus. Kui ära harjuda on see suht üksluine ehk kokkuvõtvalt punane puhmastik. Hetkel on kevad käes, see tähendab ka seda et paljud põõsad ja taimed õitsevad. Kuid enamuses on toonid ikkagi punased. Enne päikese loojumist on näha ühelt poolt pimenevat sinakat taevast ja teiselt poolt oranzikat taevast, kui oleks ka pilved taevas siis meenutavad nad vana renessaansi maali. Väga ilus. Ööd on kah väga ilusad. Kuu paistis selgelt koos tähtede ja linnuteega. Õues kõndimiseks ei olnud taskulampi vajagi. Kõigil hoonetel ja puudel on maagiline kuma.
Kohtasime ka meie esimest ohtlikku looma ehk siis Redback spiderit ehk siis punaselgset ämblikku. Neile meeldib konutada pimedates nurkades, näiteks plastmass aiatoolide all. Sealt me just kaks tükki leidsimegi, pildistasime neid ja siis tapsime. Julm küll aga endal ohutum tunne pärast. Nad ei tohiks täiskasvanut tervet inimest tappa, kuid vanematele ja lastele on ta surmav. Sarnane vb rästikuga. Apelsini puid pügades leidsin kah ühe, siis oli küll kõhe tunne. Sest me istume oma näo ja kätega lehtedele väga lähedal koguaeg ja just ühe lehe alt ma redbacki leidsingi.
Puude pügamine oli tore, sain rakendada natuke oma kunsti meelt :P ehk siis metsakasvanud põõsast vormid kena puu. Kuid kahekesi oli farmis ikkagi igav. Üritasime filme vaadata aga kaugele me ei jõudnud. Üritasime ka sõbruneda pererahvaga aga ikka tundus, et me oleme neil ees, nii see olemine seal vb natuke raskeks muutus. Kuid pärast väikest puhkus oleme jälle valmis ja siis me juba teame kuidas asjalood olema hakkavad. Ehk oskame ennast ka paremini ettevalmistada, näiteks võtan kaasa jogurtit J. Jogurtit just sellepärast, et me sõime seal palju röstsaia ja sellest saab ruttu nisu täis, kehale ei mõju kah just hästi. Ja jogurtid on siin head, praegu linnas olles naudin iga päev J.
Meie tööpäev nägi välja nii: kell äratas meid 6.50. Siis tegime silmad lahti ja jäime ootama generaatori töölepanekut. See tõi elamisse élektri. Elektrit meil küll vaja hommikul ei olnud, kuid see tähedas, et ka pererahvas on üles ärganud. Näiteks kui oli vihmane ilm, siis generator pandi tööle hiljem ja see tähendas et me võime kauem laiselda, sest vihmas ei saa tööd teha. Kuuldes generaatorit panime oma mustad määrdunud tööriided selga. Riided muutusid iga päevaga jäledamaks. Me küll pesime mõnda särki aga kuna nad ei kuivanud järgmiseks päevaks ära siis ei saanud me neid ka pesta, sest korralike särke ei tahtnud kasutusele võtta. Põhimõtteliselt need riided mida põllul kannad jäävadki põllu riieteks, neist ei saa enam punast värvi maha. Igastahes panime riided selga ja läksime hommikust sööma pererahva majja. Hommikuks oli kas krõbinad piimaga või röstsai juustuga, kuhu vahel anti peale ka sinki, tomatit või snowbeanse. Viimased on nagu herned aga sööd neid koos kaunadega, täitsa ok asjad. Samal ajal kui sõime , tegime endale kaasa ka lõunasöögi. Lõunasöök tähedas siis röstsaia, millele oli vahele pandud kah kõike seda sama jama, mis hommikul anti. Kui söödud, ootad, mil peremees Bill valmis sai oma asjadega ja võis sõit põldudepoole alata. Tavaliselt jõudsime põllule alles 8.30. Teed tööd paar tundi ja siis on paus, kus puhkad juues musta teed piima ja suhkruga ning sinna juurde ka paar küpsist. Lõuna ajal sõid ära ka oma võileivad ja nii see tööpäev läkski. Praegu ma ei taha musta teed inglise moodi, sest see meenutab nii väga farmi. Kuigi enda imestuseks mulle see meeldis. Nii et prooviga kah.
Reedel oli meie viimane tööpäev ja otsustasime laupäeval proovida hääletamist. Bussid on väga kallid ja ei olnud tahtmist oma esimest palka kohe vähendada bussi piletitega. Auto peale saime kiiresti. Ehk siis meid võttis peale suur reka, millel oli 3 haagist taga. Esimene tunne, kui sinna kõrgele torni ronisin, oli nagu oleks roninud rongi esi otsa, Teed polnud üldse näha vaid suurt reka nina. Rekad on siin nagu ikka Ameerika filmist, mitte nagu meie väikesed Eesti omad. Sõidutajaks oli ehte austraallane. Tema inglise keelest oli suhtelist raske aru saada alguses, kuid eks tuli mitu korda küsida üle, siis lõpuks selgus ka jutu iva J. Ei teagi, mis ta nimi oli aga ta suitsetas väga palju. Mati luges ära, et kogu reisi jooksul suitsetas ta 13 suitsu. Pärast kui kohal olime, tundsin ennast ehtsa konina, jube. Tundsin et olen ise nikotiini laksu all, õõh. Reis läks kiiresti ja sujuvalt. 90 dollari asemel maksime 3.60, mis oli rongi pilet äärelinnast kesklinna, väga mõnus. Rekamees naeris koguaeg ja tihti ei saanud ta jutule pihta siis lihtsalt muheled kaasa, küsimärk otsaees J
Nüüd me istume Perthis backpackerite hostelis. Naudime vabasid hommikuid, lõunad ja õhtuid J homme on tõsisem tööpäev, ehk siis otsime jah uut tööd, vana töö on küll tagavaraks võtta, sest meid kutsuti sinna tagasi 14 septembril, kuid ehk veab ja saame midagi huvitavamat. Kui ilmad lubavad siis tahaks minna veel ookeani äärde, jalutada seal kus pole veel käidud jne vaadata Perthi. Kuigi kõik huvitavamad asjad on vist kesklinna kandis juba nähtud. Mõtlesime ehk on võimalik rentida jalgratast vms, tegelt oleks päris tore sõita motikaga ringi.
Kadri kord kirjutada vahelduseks.
Lugesin just Mati kirja ja oi kuidas ta ikka oskab kiirkirja koos vigadega hästi kirjutada J. Aga millest ma siis rääkida tahtsin. Tahtsin rääkida sellest farmist kus me olime. Farm oli vist nende jaoks väike, meie jaoks suur. Lähimad naabrid a la 40 km kaugusel. Suur tee oli lähedal, nii et pidevalt oli kuulda möödakihutavaid rekasid ja rändureid. Ei oskagi öelda kas loodus on seal ilus. Kui ära harjuda on see suht üksluine ehk kokkuvõtvalt punane puhmastik. Hetkel on kevad käes, see tähendab ka seda et paljud põõsad ja taimed õitsevad. Kuid enamuses on toonid ikkagi punased. Enne päikese loojumist on näha ühelt poolt pimenevat sinakat taevast ja teiselt poolt oranzikat taevast, kui oleks ka pilved taevas siis meenutavad nad vana renessaansi maali. Väga ilus. Ööd on kah väga ilusad. Kuu paistis selgelt koos tähtede ja linnuteega. Õues kõndimiseks ei olnud taskulampi vajagi. Kõigil hoonetel ja puudel on maagiline kuma.
Kohtasime ka meie esimest ohtlikku looma ehk siis Redback spiderit ehk siis punaselgset ämblikku. Neile meeldib konutada pimedates nurkades, näiteks plastmass aiatoolide all. Sealt me just kaks tükki leidsimegi, pildistasime neid ja siis tapsime. Julm küll aga endal ohutum tunne pärast. Nad ei tohiks täiskasvanut tervet inimest tappa, kuid vanematele ja lastele on ta surmav. Sarnane vb rästikuga. Apelsini puid pügades leidsin kah ühe, siis oli küll kõhe tunne. Sest me istume oma näo ja kätega lehtedele väga lähedal koguaeg ja just ühe lehe alt ma redbacki leidsingi.
Puude pügamine oli tore, sain rakendada natuke oma kunsti meelt :P ehk siis metsakasvanud põõsast vormid kena puu. Kuid kahekesi oli farmis ikkagi igav. Üritasime filme vaadata aga kaugele me ei jõudnud. Üritasime ka sõbruneda pererahvaga aga ikka tundus, et me oleme neil ees, nii see olemine seal vb natuke raskeks muutus. Kuid pärast väikest puhkus oleme jälle valmis ja siis me juba teame kuidas asjalood olema hakkavad. Ehk oskame ennast ka paremini ettevalmistada, näiteks võtan kaasa jogurtit J. Jogurtit just sellepärast, et me sõime seal palju röstsaia ja sellest saab ruttu nisu täis, kehale ei mõju kah just hästi. Ja jogurtid on siin head, praegu linnas olles naudin iga päev J.
Meie tööpäev nägi välja nii: kell äratas meid 6.50. Siis tegime silmad lahti ja jäime ootama generaatori töölepanekut. See tõi elamisse élektri. Elektrit meil küll vaja hommikul ei olnud, kuid see tähedas, et ka pererahvas on üles ärganud. Näiteks kui oli vihmane ilm, siis generator pandi tööle hiljem ja see tähendas et me võime kauem laiselda, sest vihmas ei saa tööd teha. Kuuldes generaatorit panime oma mustad määrdunud tööriided selga. Riided muutusid iga päevaga jäledamaks. Me küll pesime mõnda särki aga kuna nad ei kuivanud järgmiseks päevaks ära siis ei saanud me neid ka pesta, sest korralike särke ei tahtnud kasutusele võtta. Põhimõtteliselt need riided mida põllul kannad jäävadki põllu riieteks, neist ei saa enam punast värvi maha. Igastahes panime riided selga ja läksime hommikust sööma pererahva majja. Hommikuks oli kas krõbinad piimaga või röstsai juustuga, kuhu vahel anti peale ka sinki, tomatit või snowbeanse. Viimased on nagu herned aga sööd neid koos kaunadega, täitsa ok asjad. Samal ajal kui sõime , tegime endale kaasa ka lõunasöögi. Lõunasöök tähedas siis röstsaia, millele oli vahele pandud kah kõike seda sama jama, mis hommikul anti. Kui söödud, ootad, mil peremees Bill valmis sai oma asjadega ja võis sõit põldudepoole alata. Tavaliselt jõudsime põllule alles 8.30. Teed tööd paar tundi ja siis on paus, kus puhkad juues musta teed piima ja suhkruga ning sinna juurde ka paar küpsist. Lõuna ajal sõid ära ka oma võileivad ja nii see tööpäev läkski. Praegu ma ei taha musta teed inglise moodi, sest see meenutab nii väga farmi. Kuigi enda imestuseks mulle see meeldis. Nii et prooviga kah.
Reedel oli meie viimane tööpäev ja otsustasime laupäeval proovida hääletamist. Bussid on väga kallid ja ei olnud tahtmist oma esimest palka kohe vähendada bussi piletitega. Auto peale saime kiiresti. Ehk siis meid võttis peale suur reka, millel oli 3 haagist taga. Esimene tunne, kui sinna kõrgele torni ronisin, oli nagu oleks roninud rongi esi otsa, Teed polnud üldse näha vaid suurt reka nina. Rekad on siin nagu ikka Ameerika filmist, mitte nagu meie väikesed Eesti omad. Sõidutajaks oli ehte austraallane. Tema inglise keelest oli suhtelist raske aru saada alguses, kuid eks tuli mitu korda küsida üle, siis lõpuks selgus ka jutu iva J. Ei teagi, mis ta nimi oli aga ta suitsetas väga palju. Mati luges ära, et kogu reisi jooksul suitsetas ta 13 suitsu. Pärast kui kohal olime, tundsin ennast ehtsa konina, jube. Tundsin et olen ise nikotiini laksu all, õõh. Reis läks kiiresti ja sujuvalt. 90 dollari asemel maksime 3.60, mis oli rongi pilet äärelinnast kesklinna, väga mõnus. Rekamees naeris koguaeg ja tihti ei saanud ta jutule pihta siis lihtsalt muheled kaasa, küsimärk otsaees J
Nüüd me istume Perthis backpackerite hostelis. Naudime vabasid hommikuid, lõunad ja õhtuid J homme on tõsisem tööpäev, ehk siis otsime jah uut tööd, vana töö on küll tagavaraks võtta, sest meid kutsuti sinna tagasi 14 septembril, kuid ehk veab ja saame midagi huvitavamat. Kui ilmad lubavad siis tahaks minna veel ookeani äärde, jalutada seal kus pole veel käidud jne vaadata Perthi. Kuigi kõik huvitavamad asjad on vist kesklinna kandis juba nähtud. Mõtlesime ehk on võimalik rentida jalgratast vms, tegelt oleks päris tore sõita motikaga ringi.
laupäev, 5. september 2009
Tere pühapäeva hommikuist. Meie oleme Kadriga taas tsivilisatsiooni jõudnud. Natuke on heameel kah ja nüüd oleme siis ametlikult saanud oma esimese palgatseki, just nimelt palgatseki, ning asume lebopühapäeva esmaspäeval taas tööd otsima. Põhimõteliselt oleks meil samas farmis (Wydgee Station) nädalapärast taas töö olemas, aga me ikka otsime uut ja huvitavamet ja tasuvamat. Igatahes. Meie arbuuside ja melonite istutamis värkidest me juba kirjutasime.... võibolla siis veel niipalju et Kadri seda tööd enam teha ei taha, mina võiksin veel teha, aga jah, niipalju kükke ei ole ma ilmselt veel kunagi järjest teind kui ma seal melonipõllul tegin nii et lihtsate killast see töö ei olnud ja võimalusel ma ikkagi väldiks seda. Pärast 5 päevast tõusude/mõõnadega istutamist said Billil taimed otsa ning kuna Gavin sai tööpakkumise Perthist, siis esmaspäeval nad läksid Leez´ga Wydgee Stationist ära. Meiel aga pakkus Bill veel tööd, milleks oli apelsinipuude pügamine ehk "pruning". Töö iseenesest oli tunduvalt lihtsam ja ka veidike huvitavam sest nüüd tuli oma ajurakukesi pingutada ja otsustada milline oks nüüd siis ikka ei sobi sinna puu otsa jne. Tööriistadeks olid sellised eriti julmad oksakäärid mis plaksatasid kokku suruõhu abil (kääridel oli voolik taga ja põlluservas tuksius bensumootoriga kompressor) ja lõikasid suht probleemideta läbi isegi 2 cm läbimõõduga oksad. No vot töö läks nagu ikka – ludinal – õhtuks olime muidugi väsinud, aga vähemalt ei tapnud see töö me liigeseid ja lihaseid, tundsime endid taas inimestena, puudusid robotlikud liigutused.
Kuigi apelsinide hooaeg oli just ennem läbi saanud oli vahest selline tunne et mõnede puude otsast ei ole apelsiine korjatudki, nii plaju oli neid veel seal. Ma arvan et need 10 päeva Wydgee Stationis sõin ma ära samapalju apelsiine kui ma olen söönud eelmise 10 aasta jooksul, ja kui head need veel olid … nämm nämmm…nämmmmm.
Kuna vahepeal oli ka Roy farmist ära läinud siis Bill ei viitsinud meid ise põllule viia (a la 7 km) ja meiel usaldati automobiil Nissan Patrol. See oli päris änks istuda valelpool ja sõita valel pool teed ja teha kõiki asju autoroolis valetpidi ning samas tegelt teed sa kõiki asju õigesti, sest sa oled ju peaalaspidi J.
No vot nii me päevad läksid.
Vahepeal olid Billile ja Katele külla tulnuid keegi sugulane, kelle nime me siin kohal hästi ei mäleta, aga kutsume teda Vietnami sõjaveteran David, koos oma elukaaslase Gloriga. No vot vist esimesed tõelised ausid (lahked ja sõbralikud ja niisama muretud ning muhedad). Sõitsid ringi üüber üüber uhke Land Cruiseriga ja üüber üüber uhke vagun elamuga.
No me siis üritame meenutada meenutad ja oma mõningatest juhtumistest veel kirjutada. ja mõned fotod tulevad kah eriti halva kvaliteediga , aga praegu me ei viitsi hästi
Cheers mate!!!!!!!
Kuigi apelsinide hooaeg oli just ennem läbi saanud oli vahest selline tunne et mõnede puude otsast ei ole apelsiine korjatudki, nii plaju oli neid veel seal. Ma arvan et need 10 päeva Wydgee Stationis sõin ma ära samapalju apelsiine kui ma olen söönud eelmise 10 aasta jooksul, ja kui head need veel olid … nämm nämmm…nämmmmm.
Kuna vahepeal oli ka Roy farmist ära läinud siis Bill ei viitsinud meid ise põllule viia (a la 7 km) ja meiel usaldati automobiil Nissan Patrol. See oli päris änks istuda valelpool ja sõita valel pool teed ja teha kõiki asju autoroolis valetpidi ning samas tegelt teed sa kõiki asju õigesti, sest sa oled ju peaalaspidi J.
No vot nii me päevad läksid.
Vahepeal olid Billile ja Katele külla tulnuid keegi sugulane, kelle nime me siin kohal hästi ei mäleta, aga kutsume teda Vietnami sõjaveteran David, koos oma elukaaslase Gloriga. No vot vist esimesed tõelised ausid (lahked ja sõbralikud ja niisama muretud ning muhedad). Sõitsid ringi üüber üüber uhke Land Cruiseriga ja üüber üüber uhke vagun elamuga.
No me siis üritame meenutada meenutad ja oma mõningatest juhtumistest veel kirjutada. ja mõned fotod tulevad kah eriti halva kvaliteediga , aga praegu me ei viitsi hästi
Cheers mate!!!!!!!
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)