26.08

Tere......
Vahepeal on juhtunud väga palju põnevat ja (siin on hästi palju omadussõnu). Igatahes oleme Kadriga praegu farmis nimega Wydgee Station. Aga kõigepealt ühest teisest päevast ja siis tagasi farmi.

Niisiis esmaspäeval valmistusime oma järgmiseks päevaks ehk esimesteks tööpäevadeks. Tegime veel viimased ostud, võtsime passi kleebise viisakohta (nice J ) ja muud ninninänni. Õhtul mängisime kaarte, austraalia backpacker Carry õpetas meile uue kaardimängu ja Liinal oli koguaeg nägu nalja täis kui see ausi mees meiega oli J . Pärast tuli meie juurde üks tydruk Julia ja ütles tugava aksendiga „lähme suitsu tegema“ no nii „oled sa ka soomelainen“ „no joooooo“ ja siis me rääkisime selle soome tydrukuga päris pikalt ingliskeeles ja ta rääkis päris põnevaid lugusid oma austraalia seiklustest – oli äge. Ja siis magama.


Teisipäeval pidime Liina omapäid jätma ja sellest on tegelt väga kahju, aga küllap varsti ajame jälle samaasja. No näiteks korjame midagi puuotsast või ajame lambaid taga.
Kohtusime oma kaasseltsimeeste eeskujulike ja eesrindlike tööinimestega Elisabeth (holland) ehk Liz ja Kevin või Gavin ehk Kev(britt). Ja muidugi nende väikese Datsuniga või oli see Daihatsu või veel midagi kolmandat, ei viitsi vaatama minna. Igatahes auto oli väljast väike, aga sisse mahtus neli inimest pluss kogu nelja inimese elu seljakotis. Isegi me jalad mahtusid lebolt ära.
Sõit võis alata.....
Alguses öeldi et sõita on 800 km ja see hirmutas ikka suht palju... tegelt oleme Perthist umbes 470 km. Mount Magnetisse ehk lähimasse külla 1000 inimesega on 130 km umbes. Lähim bensukas on 50 km ja lähim naaber 30 km. Farm on 500 meetri kaugusel Great Nothern Highway-st.
Poole teepeal siia vedas nägu pidevalt naerule J olime jõudnud tõelisse austraaliasse ehk outback-i. Kui mõelda eesti kõige sirgema teelõigu peale ja nüüd see korrutada no miljoniga siis saate teada kui pikkad sirged teed siin on ja kui te korrutate eesti rekade pikkuse 3 siis saate teada millised RoadTrainid siin sõidavad – see on päris äge - vähemalt praegu.
Ja see maastik.... oh ohh ohhhh silmapiiril on ainult sellised puu ja põõsa vahepealsed taimed - noh ma arvan et teil väga emotsioone ei teki aga kui mina sellepeale mõtlen, mis ma nägin, siis mõtlen, et ükspäev me sõidame oma autorondiga mööda neid teid ja mööda seda maad. Siis ma olen õnnelik – juhhurrrr.
Farmi jõudsime ilusti ja kiirest. Kuna teed on tõesti suht tühjad ja sirged, siis otseloomulikult kasutas Gav kõik oma auto võimsuse ära ning me sõitsime lubatud 110 asemel 128 või nii. Kohalik liikluspolitsei arvas (keda võib kohata siin sama tihti kui eestis känguruu), et backpacker Gav peaks austraalia riiki toetama no nii 150 dollariga - ja noh eks ta nii siis on kah.

Kohtumine mittetsivilisatsiooniga.
Õhtul kohtusime Billi (a la 55-60aastane mees, 6 lapse isa, sõbralik ja asjalik), Kate (Billi naine, 35 aastane 2 lapse ema, pärit Lõuna Aafrika Vabariigist) ning Royd (65 aastane mees, suure pikka habemega ja igati sõbralik sell, vist sulane või midagi). Ja siis veel lapsed Tristian (2,5 aastat vana ) ja üks sülelaps. Nad omavad eelnimetatud farmi. Farmis kasvatatakse apelsine, virsikuid, vist meloneid (rockmelon) , arbuuse ja muud taimset ollust ning kunagi olid ka lambad.
Meie tööks on rockmelonite istutamine.

Kuidas Andre tennised Mati esimest korda austraalias tööle viisid.

Esiteks suur aitäh Andrele, kes oma vanad kaunad mulle jättis... need sobivad siia keskkonda suurepäraselt, sest midagi uut ei ole selga/jalga mõtet panna – kõik värvub mingi hetk maastikuga samasse tooni ehk austraaliapunaseks. Muidugi Kadri espetsiaal jalatsid vist sobivad kah siia „otlitsno“.
Töö näeb välja nii, et meile antakse ettevalmistatud peenar, mis on kile all ja kilesse on iga 50 cm järel tehtud auk – meie peame tegema läbi selle augu maasse omakorda augu ning taime auku topima ja kinni mätsima. Midagi sarnast kapsa taime istutamisele. Kogu maapind on punane ja tolmune, samas on maasse auku torgata üllatavalt lihtne. Kus juures põld tehakse suhteliselt suvalisse kohta, lükates buldoosriga põõsad minema ja kivid praktiliselt puuduvad. Igatahes on töö vahepeal füüsiliselt raske vahepeal vaimselt raske aga üldiselt mulle meeldib, ainult üle nädala ei taha väga teha - vaevab liialt keha ja lõpuks ka vaimu ilmselt.
Kusjuures tydrukud tegid täna rohkem tööd kui meie Gaviniga ehk teenised ka rohkem raha. Tööle läksime kell 8 ja tagasi olime 5. Praegu on meil kõigil liigutused suhteliselt kandilised ja mingid kohad kanged – vast homme on juba parem jälle.

Outback.

Farm kus peatume on imelik/naljas ja tõsiselt eksootiline. Raske on seda kirjeldada Hooned on laiali umbes 5 hektaril aga võib olla ka veel suuremal ala, sest kui kuhugi põõsataha vaatad on jälle mõni lagunenud maja või putka. Näiteks Billi ja Kate elasid varem ühes majas aga pärast seda kui väike tornaaado (villy villy) selle maja katust räsis, siis nad ehitasid 100 m eemale uue. Kusjuures vanasse maja jäid kõik asjad omale kohale (voodi, mööbel pesumasin ja muud kodumasinad, raamatuid, isegi piljardilaud oli seal) Muidugi majad on hästi lihtsad ja ehitatud kas konteineritest kokku või mingitest moodulitest. Igatahes on siin arusaamatult palju lagunenud hooneid ja see on päris „kriipi“ nagu mingist õudusfilmist. Näiteks jääb 150 meetri kaugusele hoonete kompleks kus varem oli ruumid elamiseks, köök ja mingi dussimaja – seal käime me ennast pesemas (soe vesi tuleb katuseboilerist ja see köetakse soojaks päeval päiksepaneeli abil. Igatahes seal õhtuti tuled põlevad, nagu keegi oleks seal, kuigi tegelt ei ole kedagi. Kogu asjale lisab vürtsi see, et pimedaks läheb kell 6 või suts hiljem ning generaator lülitatakse välja 10-11 vahel ehk siis pole enam voolu. Mobiili levi jääb ilmselt kah 100 km kaugusele. Meie kaarutame ringi siis taskulampidega, kui on vaja wcsse minna või niisama õue asjatama.
Meie Kadriga elame koos ühes toas ja Gav ja Liz teises. Ning meie kõrval elab Roy. Hoone ise on nagu konteineri moodi – muidugi on siin tavalised uksed ja aknad ees ja voodid ja kapid sees – tegelt on siin päris hubane kui ära harjud.
WC võime käia majas aga see on kaugel nii et kasutame lähedal olevat WC/vannituba/pesupesemisruum, mis tegelt on väga räämas ja lagund ja hullumoodi õudne öösel.

Ilmateade.

Päeval on meil siin 25 kraadi ja rohkem ning loomulikult päike, nii et tööd teeme pikkade riietega, muidu oleks päiksepõletus omastkäest võtta. On küll palav, aga joome palju vett ja nii ei olegi väga hull päikese käes.
Õhtul 7 paiku hakkab külmaks minema - ma ei tea palju kraade küll on, aga kuna me putka seinad ei ole just eriti soojakindlad, siis hommikul teki alt eriti välja tulla ei taha - prrrrrrrr.

Loomad.

Noh känguruu oleme kaugelt viksamisi näind. Koera oleme näinud ja kassi (muide pererahva kass on ilmselt samasuur kui eesti kõige suurem kass --- no ikka täielik mölakas). Sipelgad ja kärpsed. Äkki nägime siia sõites ka teepeal madu aga see ei ole päris kindel, see võis olla ka mingi muu jupp. Maod pidid praegu veel magama või siis ärkama hakkama ja farmis neid eriti nähtud pole, nii et seda väga kartma ei pea – kuigi jalge ette vahime ikka küll. Ja Redback ämblik peaks kah liikuma aga nad kah vist veel ei majanda eriti ringi. Igatahes 2,5 aastane Tristian jookseb ja roomab igalpool, nii et ilmselt ei pea ka meie eriti kartma.
Roy ütles, et kui meil veab siis näeme põllul umbes 80 cm pikkust sisaliku, keda peaks seal olema 5 või 6 (nad peaks hakkama talveunest ärkama).
Kuigi kõik siinsed loomad on veidrad meile, siis linnud on ikka täiesti kreisid. Papakoisi on nagu meil tuvisi või veits vähem. Varesed on siin linnades sellised kribud ja väetid ja hääl on neil veeel väetim.

27. aug

Täna juba mõikad rohkem siinsest elust. Tead kuidas hommikust süüa, kus tassid asuvad, mida põllule kaasa võtta jne. Eile läksime vist juba 9 paiku magama, täna ärkasime 6.45. Töö saime kiiremini tehtud ehk siis kell on alles 16.00. eile jõudsime tagasi vist mingi 5-6 vahel. Homme on üldse vaba päev, sest neil ei ole taimed veel piisavalt suureks kasvanud. Homme lähme Gavini ja Liziga Mt Magnetisse. Jalad jubedalt valutavad, raske on käia, suht nõme töö on. Ja ega me nüüd vist jah kõige paremat raha kah ei saa kahjuks. Mis teha mis teha. . . ei tea kuidas Liinal läheb, homme saab ehk talle helistada.