22.august
Eilne päev oli kindlalt esimene läbilöögi päev Austraalias.
Ma käisin ühes vürtsipoes proovitunnil. See oli huvitav kogemus, sest pooli nendest vürtsidest ja toiduainetest polnud ma näinudki. Huvitav, mida teha lootuseõie ekstraktiga. Peab vist netist järgi vaatama.
Hiljem raamatukogus istudes kohtasime me eestlast Marti ja veel 2 Eesti tüdrukut.
Huvitav on aga see, et pärast neid kohtumisi pöördus meie õnn täielikult. Me saime tööd!!!, aga sellel on ka väike ebameeldiv konks küljes- me peame lahku minema L
Mina sain tööd lõunapool Wickerpin`is- mingi baaritöötajana. Kadri ja Mati lähevad aga põhjapoole midagi istutama. Esialgu tundus see mõte ikka ülimalt jube, aga kes teab- äkki on just tore. Kogu selle reisi eesmärk peakski ju tegelikult olema huvitavate kogemuste saamine ja huvitavate inimestega kohtumine. Igatahes ei lähe ma väga kaugele- kõigest mingi 350 km Perthist. Kui mulle ei meeldi seal, siis eks ma siis lähen kohe Kadrile ja Matile järgi. Samuti helistas vürtsipoe omanik Ewan mulle õhtul ja palus mul veel tagasi tulla. Täna lähen siis arvatavasti juba tasustatud proovipäevale, kuigi ma olen suhteliselt kindel, et linna ma niikuinii ei jää.
Õhtul käisime Mardi hostelis, kus olid veel 2 eestlast- Karl ja Max (Karl Marx J). Nad tahavad ka põhja minna, kuhu meiegi. Äkki siis saame kunagi ka nendega rännata.

Tahaksin veel välja tuua huvitava fakti austraallaste kohta. Nad tahavad jubedalt jutustada. Ükskõik kellega sa ka ei räägiks. Eile helistasin panka ja rääkisin seal mingi mehega umbes 10 minutit sellest, kuhu me ikka Austraalias minema peaksime J
Samuti kujunes 10 min. vestluseks, mis puudutas enamasti Eestit ja Soomet, mu jutuajamine vürtsipoe omaniku Ewaniga, keda ma elusees näinud ei ole.
Põhimõtteliselt saan ma nüüd aru, miks neil telefonidel selline krediidisüsteem on- nad ilmselt räägiks ennast muidu vaeseks.

Liinu reis lõunamaale