Peaaegu Tai

Daamid ja härrad .... lubage esitleda ..... preili Kadri - PADI Open Water Diver. Ja muidugi mina ka, mina ka. Mõnusad 6 päeva paradiisisaarel said läbi. Oleme Kadriga Diving Buddy-d ning võime nüüd kuni 18 m sügavusel veealla asjatama minna.

Paremal on meie instruktor Ayie (ehk Aii)

Praegu istume propelleriga Kota Bharus - kaardilt võite selle linnakese leida kirde Malaisiast. Oleme ennast hetkeks sisse sättinud Zeck-i juures.... islamiuskus mehike oma perega, kes peavad väikest külalistemaja.

Meie esialgne plaan kihutada võimalikult kiiresti ja otse Bangkoki (Tai) ei läinud päris nii nagu plaanitud. Eile loksusime kohaliku bussiga 1,5 tundi Tai piirile, kus meile tehti teatavaks, et Eesti kodanikud ilma eelneva viisata maale ei pääse. (Tegelt pääseb küll, aga ainult lennukiga tulles). Vat kus lops. Nii siis vantsisime Malaisia poolele tagasi, palusime oma viisa "lõpetamise", ära "lõpetada". Loksusime 1,5 tundi uuesti tagasi Kota Bharu linnakesse - veidikese emotsioonikad (Tai saatkond Austraalias lubas meile juu eelnevalt, et tarvitseb vaid piirile minna ja oledki probleemideta riigis). Üldiselt on siin neid viisadega jantijaid palju. On inimesi, kes lähevad Malaisiast korraks Taisse, et saada niimoodi kohe tagasi tulles järgmised 3-kuu viisa. Või siis tullakse Taist mõneks päevaks Malaisiasse, et taotleda uus Tai viisa - jah segane lugu.

Õnneks leidsime endale mõnusa majutus koha Zeck-i juures ning täna hommiku viisime oma viisa taotlused kohalikku Tai konsulisse. Lubati homseks korda ajada. Nii et kui kõik hästi läheb, siis homme ikkagi istume Tai poolepealt rongile ja kimame ühe ööga Bangkoki. Ja tegelt see polegi nii paha, sest Zeck-i juures on tõesti mõnus logeleda.

Dream Come True.... Kota Bharu "ööturult" leidsin viimaks söögikoha mida olin nii kaua oodanud... hea söök, odava raha eest..... näm-näm.... täna jälle.

Kuna Malaisia on suhteliselt islamik, siis on alkohol (ka õlu) suhteliselt kallis, sellest tulenevalt pole ka meie ammu kesvamärjukest maitsnud ning nagu näha näen sellest tulenevalt päris korralik ja viks välja.

Malysia... Truly Asian

Selliste sõnade saatel etlesid Malaisia rahvatantsiad meile vahvaid tantse. Tantsud olid hiina-india-araabia-borneo„ja tont teab, mis“ sugemetega. Igatahes oli lõpp äge ja tekkis tahtmine Kaera-Jaani tantsida.

Noore kookose mahl on siin igapäevane karastusjook. Tihti saad osta seda otse kookosena või siin natsa magustatununa tänavalt.

Kes teab, see teab, et meie Malaisia reis sai alguse pealinnast Kuala Lumpurist. Vist siis ongi asjad nagu filmis nähtud... enamasti väikesed inimesed sibavad ringi, kihutavad rollerite või mopeedidega. Ning kui satud valesse linnaossa, siis üritavad sulle Armani, Guzzi, Adidase jne toodangut pähemäärida – siiani küll õnneks suhteliselt malbelt, mitte liialt peale käies. Aegajalt kihistatakse naeru, kui me Kadriga tänaval patseerime – julgemad ültevad, et inimesed just kui filmist. Mõned üritavad oma inglis keelega ja suhtlemisosavusega silmapaista – küsides, kuidas läheb? kust sa tuled? soovitades mõnd eksootilist puuvilja osta! jne. Eriti vaprad aga küsivad luba meist pilti teha, ise korda mööda külje alla pugedes.

See reklaamib kreemi, mis teeb su naha valgemaks. Neil on väga populaarne ju olla valge, mitte pruun. Miks meil küll teistmoodi on ?? :)

Käisime linna lähedal koopaid vaatamas ja seal kohtasime esimesi ahve!!

Peale KL tegime kiire sissepõike Melaka linna, mida ehivad ajaloolised hooned ning kirju „Chinatown“.

Vanalinn koosneb siis peamiselt Chinatownist, kust lookleb läbi jõgi. Väga romantiline koht kõndimaks öösel.
Juhtusime olema seal just siis kui peeti Hiina Uusaasta pidustuste viimast päeva. Neil käiad pidustused 15 päeva.

Lahkumise meeleolus Melakas.

Seejärel veetsime meeldiva öö „lux-bussis“ (konditsioneer muutis bussi külmkappiks) kihutades lääne kaldalt ida kaldale Kuala Terengganusse.

Kohale jõudsime ootamatult vara ehk lubatud kella 6 asemel pisut enne 4. Nii vara hommikut ootama hakkata tundus veits liiast. Kell 4 hommikul bussist välja astudes oli aga abikäsi lausa jalaga segada. Nii me siis istusime veidike kahtlustavalt härrasmees Malaislast BMW-sse, kes lubas meid odavasse hotelli viia. Pärast kolmanda hotelli juurde jõudmist oli selge, et väga odavalt ikka ei saa... aga uni tuli magus.

Järgmine päev seiklesime ennast Pulau Perthentian (Kecil) saarele ning nüüd naudime Butterfly Chaletsi võlusi, ujume kuumas ookeani vees ja käime koolis – sukeldumis koolis......

Leidsime endale väga mõnusa ja uskumatu vaatega bungalo

Viva la Estonia

Meie viimane päev Austraalias. Kuum päike ja jahe ookeani vesi. Kuigi kalendrit vaatates on meie Austraalia seiklus kestnud poolteist aastat, siis veits raske on sellest oma peas arusaada.... oli see nüüd poolteist aastat või oli see paar kuud või oli see viis aastat. Aeg on mööda läinud ning maailma suuruselt kuuendale riigile on ring peale tehtud. Vaikselt hakkab kohale jõudma, millest me kohe kohe ilma jääme, millises paradiisis me oma poolteist aastat mööda saatsime... kui lihtne kõik oli..... ilmselt liiga lihtne...
Samas pole kahtlustki, et see aeg on ümber ja hääl päikseküpsetatud peakeses räägib üha valjemalt eestikeeles eestimaast.

Neljapäeval oli meie viimane tööpäev. Viis kuud hommikul kell 4 ärgata ja kell 5 tööpäeva alustades on lõpuks läbi saanud... samas oli meie seafarmike oma põrsastega kuidagi südame lähedane ja natuke kahjugi oli kõigele ja kõigile „tsau-plau“ öelda. Oma taanlasest ülemusele meeldisime, aga niivõrd, et ta otsustas meie Austraaliamaa viimaseks ööks meile hotelli väljateha.
Ehk mõne ajapärast jõuab paremini kohale, mis siis ikkagi juhtunud on ja kirjutame ka teile, mis me Austraaliast ja austraalastest arvame.

Kalju Kindel on aga see et Austraalia eest suur suur aitäh Liinale, Janele ja Haroldile..... te tegite selle reisi meile selliseks nagu ta oli ja selle üle on meil väga hea meel....napsutamiseni, teie Mati ja Kadri.

Midagi pikemat teile kirjutada on jube raske, valitseb emotsioonitus... üks suur reisi etapp on läbi, teine ootab ees... varsti jõuame koju....aga pähe ei taha see kuidagi mahtuda.... oleme apaatsed.

Igatahes paneme me selle postituse teele Malaysiast, kus me oma järgnevad umbes 2 nädalat veedame... võibolla. Ootame suurt kultuuri ŝokki ja veel suuremat kõhutäit lõunamaa hõrgutisi..............mmmmmmmmmmmmmmm.............