Riia sprotit.

Käisime täna (eile) „vene poes“. Ja alguses tundus veidike imelik kuulda enda ümber vene keelset rääkimist. Oleme ju harjunud alati ingliskeeles toimetama. Võiks isegi öelda et veidikene kodune tunne tuli peale.... õues on just sügis käimas (väga eestilik) ja siis kuuled inimesi enda ümber venekeeles seletamas (väga eestilik). Pood ise eneset oli selline väikene linna poekene. Kaubaks oli igasugust erinevat lihakraami – suitsuvorstid, singid jne. Kommikarbid. Hoidiste purgid. Kasuka salat. Präänikud. Venekeelsed filmid. Riia sprotid. Ja mida kõike veel. Meie saagiks langes mustleib ja tatar.
Kuigi venekeelega pole ma kunagi väga sinapeal olnud, siis peab tõdema, et ingliskeelne keskkond on asja veel hullemaks teinud.
Odin, Dva, Tri, Setõre, Piat, Siest, Siem,.........

Nädala keske poole saatsime teele Haroldi ja Jane. Viibisid nad Melbournes veidikese enam kui kaks kuud. Kihutasid põhja päikest ning sooja otsima. Ennem veel käisime nädalavahetuse õhtul linnapeal kolamas. Astusime sisse siia ja sinna ning lõpuks maabusime oma kokteili pudeliga jõe ääres pargi pingil. Veidikese aega hiljem kuulsime eemal kisa-kära. Ühe meeldivalt svipsis peamiselt indialastest seltskonna üks liige oli kas jõkke hüpanud või kukkunud. Minule isiklikult tundus, et noormees ujub, osade arvates ta uppus – võta sa kinni, veepeal ta igatahes püsis. Keegi vapper noormees nende endi seltskonnast hüppas talle järele ning vedas kaldale. Kogu selle vahepeale tohuva-pohu jooksul oli kodanik ujuja/uppuja endale korralikult vett sisse suutnud imeda ning kaldale jõudes ta küll hingas, kuid oli teadvuseta. Kuidas kogu lugu välja nägi oli päris jahmatama panev. Igatahes püütsime siis Haroldiga kah neile oma algeliste teadmistega esmaabist toeks olla. Kogu lugu lõppes kiirabi saabumisega – mis meie arvates võttis aega veidike üle 10 minuti ja antud hetkel tundus seda meie askohta arvestades liiga palju olevat. Vot nii võib juhtuda kui tahad veete meeldivalt aega Yarra jõe öistel kallastel.

Minu „külmkappi“ karjäär sai kah mõni aeg tagasi lõpu. Midagi meeldivat kahjuks meenutada ei ole. Võib olla ainult siis seda, et kohtusin seal ühe Kongo-Angoola päritolu mehega, kes nüüd on Austraalia kodanik, aga kunagi kuulus Angoola balletti truppi. Aegade hämaruses olid (Kommunistlik)Angoola ja Nõukogude Liit suured sõbrad, sellest tulenevalt teadis Peterburis ning mujalgi Nõukogude Liidus laineid löönud balletimees Eestit päris hästi.


Nüüd, aga katsun teiel selgitada oma tööotsimis saagat.
On olemas selline tööbüroo nagu AltonVic ning seal üks tähtis asjapulk Stuwart (mitte tavaline tööbüroo ametnik, vaid ikka juhtiv töötaja). Kuna Harold oli läbi selle tööbüroo töötanud kaks kuud, siis pakus Stuwart talle ka järgmist tööd. Kuna Harold mainis ka mind, siis arvas Stuwart, et tal on sobiv töö nii minule kui Haroldile ühe tema sõbra juures, kellele on ehitusfirma. Nii ma siis käisingi kohtamas Angel`iga (itaalia päritolu austraalane). Kohtumine Angliga läks hästi ning põhimõtteliselt pidime igahetk saama telefoni kõne, mis teatab, et homme alustame. Tänaseks on sellest kohtumisest vist möödas 3 nädalat ning vahepeal olen nii mina kui Harold Stuwartiga telefoni teel suhelnud vahelduva eduga üle päeva ning igakord on Stuwart rääkinud, et tema tore sõber Angel helistab meile homme või ülehomme ja siis läheb juba töö tegemiseks. Kuigi ühekorra õnnestus ka Haroldil Angeliga suhelda ja peaaegu kohtumine kokkuleppida, siis nagu näete ei tööta me mingisuguses ehitusfirmas uhkel ametikohal veel uhkema palgaga. Igatahes võtsid Harold ja Jane vahepeal rattad alla ja tegid sääred. Mina käisin Joe juures tööl. Ning oh üllatust, kui Stuwart jälle helistas ja uuris kuidas läheb ning tuli lagedale uue tööotsaga. Kuna töö tundus enamvähem okei, siis ütlesin jah ning palusin tal tööd puudutavad detailid ja tingimused minu e-mailile saata. Igatahes istun ma praeguseks teadmatuses ning siililegi selge, et esmaspäevast algavale tööle ma järjekordselt ei jõua.
Kuna eelkirjeldatud lugu ilmestavad veel päris mitmed pisidetailid, mis jäid seekord puutumata, siis võin mina kokkuvõtteks öelda, et mul on „asjalikest“ ja kõrgelt makstud austraalastest praeguseks KOPP EES! Nii nagu mul on KOPP EES töö otsimisest.

Nädalakese töötasin jälle Joe juures. Kaevasime järjelkordselt auke, tegime segu ja ehitasime aedu. Samuti töötan tema juures algaval nädalal.


Mis, edasi juhtub, see jäägu praegu teie enda fantaasia viljaks. Meie võtame lähiajal rattad alla ja kasutame Plaan-B.

Ja eks me siis anname teada!!!