Eelnevalt on ikka nii olnud, et aeg lendab kiirelt, aga oma reisiga kuidagi edasi ei jõua. Nüüd oleme aga vähem kui kahe nädalaga jõudnud Melbournest Eungella Rahvus Parki (asub Queenslandi osariigi Makcay linnakesest 80 km sisemaale). Kilometraas on päris suur, kuigi kokku pole lugenud. Ja ilmselt jäi meile KaheSilmaVahele veel väga palju vaatamist, aga kihk jõuda sooja oli niivõrd suur, et kusagilt tuli lõivu lõigata.
Niisiis Melbournest kimasime minema tumedate vihmapilvede saatel. Pimeduse saabudes jõutsime Canberra lähistele ning kuna Austraalia pealinn jäi Melbourne ja Sydney vahelisest maantest kõigest „jänesehaagi“ kaugusele, siis põikasime sisse. Pealinn on Canberrasse ümber „tõstetud“ 1930-ndate paiku (enam ei mäletagi täpset aastat) ning põhimõtteliselt on tegemist tehislinnaga ehk ehitati ta pigem kiiruga ja jõuga, mitte ei tekkinud ta ise asjaolude loomuliku kulgemisena. Linna teeb eriliseks see, et sinna kokku koondatud kõik uhked „riiklikud“ kunsti, ajaloo, loodus, jne muuseumid/hooned/kogud ning üldjuhul on sissepääs tasuta. Kuna meie kultuuri taga ei ajanud ning aega oli kah varutud ainult pisku, siis piirdusime uue Parlamendi hoone ning Sõja memoriaaliga ????.
Kadri Austraalia parlamendi hoone katusel
... ja keldris
Samapäeva õhtuks jõudsime juba Sydney´sse. Öömaja saime eestlase Liliani ja tema abikaasa Tim`i juures. Lilian on Sydneys elanud juba 11 aastat. 
Sydney tarvis olime broneerinud endale ühe täispika päeva. Kuigi tegemist on miljoni linnaga, siis „vanad head vaatamis väärsused“ jäävad ühte kanti ning meie päev sai täpselt sisustatud. Meile mõlemale Sydney väga meeldis. Ilm oli kah juba päris mõnus soe. 
Kolm pilti pühendusega Priidule... nutikamad ja tähelepanelikumad teleka vaatajad teavad millega tegu.
Edasi veetsime kaks päeva autoga sõites ja kimasime Brisbane poole. Põikasime siia-sinna sisse ning pidasime teeääres võileiva pikniku. Brisbane lähistel olid ennast laagrisse seadnud Jane ja Harold. Kuna sõitmine oli ära tüüdanud, siis ostasime kah ennast samasse kohta parkida ja päeva vabaks võtta. Olles kaasaeksed ja moodsad inimesed kasutame ka meie interneti olemasolukorral Google map´si. Ning kuna Google kaardid näitasid meile väga otseteed sinna laagriplatsile, siis loomulikult otsustasime seda kasutada. Nii me siis sõitsime seal farmide ja suurte põllulapide vahel keset ööd otsides õigeid teeotsi ja viitasid. Aga nagu kord ja kohus olid meile vajalikud teeotsad tähistatud tupik märkidega. Farmerite põldude vahel uidates kohtusime ööhämaruses suure hunniku kängurudega, kelledest üks otsustas meie Proua Linadat küljepealt rammida. Alguses ta istus seal rahulikult, aga siis kui mina otsustasin pidurdada ja hoogu vähendada otsustas tema ületee joosta (loe: hüpata) ning kuna auto eest ta üle ei jõudnud lipsata, siis pani ta piraki peaga Lindale tagumikku. Hiljem uurides me Lindal mingisuguseid vigastusi ei tuvastanud ja kuna pauk väga suur ei olnud, siis ilmselt lõppes kokkupõrge ka kängu jaoks kõigest suuna muutusega. Veel haagitasid suur hunnik jäneseid teel, kelledest kõigil õnnestus pärast mõningast spurti võssa pageda. Kuna olime ka samal päeval vaatamisväärsustega tutvumise eesmärgil mööda mägiteid uidanud mõned tunnid, siis jõudsime oma ööbimis paika veidi enne südaööd.
Pärast puhkepäeva tegime kiire tutvuse Brisbane linnaga, kuna midagi märkimisväärset polnud vaadata, siis sõitsime veel samal päeval Brisbanest edasi. 
Seekord siis kaheksal rattal ehk koos Jane ja Haroldiga. Nii jõudsime Bundabergi lähistele. Ja ilm oli näitamas suviseid olusid.
Järgmine päev tegime kiire tutvuse Austraalia rummi pealinnaga. Austraalias on väga pop juua kohalikku rummi Bundaberg, mis meenutab rummi ainult austraalastele, kõik teised seda jooki rummiks ei pea. Samas kokteili sisse on ta päris hea.
Ja oh üllatust hiljem kohtusime Liinaga, kes oli Bundabergi tööle sattunud. Saime teada ühe Liina saladuse (loe: veidruse) ja muljetasime veidike aega niisama. Kuna meie plaan oli veel ülesse poole sõita siis, kimasime samal õhtul juba edasi.
Mackay linnakese elanikud käivad paksult riides, aga meie oleme lõpuks suvesse sattunud. Kuna oleme ületanud „Tropic Capricorn“i, siis hakkavad varsti meie troopilistes ookeani vettes ringi ujuma krokodillid ja muud ohtlikud molluskid ning sellest tulenevalt ei saa me enam igalpool pea ees vette hüppata. Nii me siis kasutamegi võimalust ja ujume veel suvalises rannas Vaikse ookeani voogudes. 
Kadri on ikka meil puhas inimene olnud ning võimaluse korral pesemas käinud.
Proua Linda Oliivist. Melbournes vedasime Proua köieotsas mehaaniku juurde ja vahetusse läks „ignition coil“ tõlkes vist siis on tegu süütepooliga. Pärast mõningast teel olekut hakkas Proua jälle turtsuma, aga seekord vähemasti sõitis ta edasi. Nii käisime siis esimest korda mehaaniku juures, kes küsis küll raha, aga viga ei tuvastanud. Kuna Proua, aga endiselt käitus imelikult siis Mackays külastasime taaskord mehaanikut, kes oli asjaliku ja muheda olemisega härrasmees. Pärast mõningast uurimist ja puurimist leidis ta kusagilt mingisugused lahti tulnud vooliku jupid ning ühendas need tagasi. Ptu, ptu, ptu kolm korda üle õla, aga praeguseni on kõik korras jälle.
