Lugesin blogi „Ühel Teljel Ümber Planeedi“ – mees ja naine, eestlased, noored, müüsid maha oma varanatukese, pakkisid asjad ning asusid mootorrattaga ümber maailma sõitma. Neil on väga äge blogi ja kohad, kus nad juba on olnud ja kuhu plaanivad jõuda, mis vahepeal juhtunud on. Palju ilusaid pilte on nad teinud – eriti aasiast, kus nad praegu ka otsaga on. Nende ühes postituses oli kirjas - ingliskeelne ütlus, mida kogenud matkamehed ütlevad: “interruptions are the journey”. Tõlkes umbes “katkestused ongi teekond”.
Kuna te ikkagi tulite meie blogi lugema, siis oleks paslik ikkagi ennekõike endast kirjutada. Loomulikult mõjub endast kirjutamine (loe: oma vägitegudega kiitlemine) väga turgutavalt meie egodele. Niisiis.
Minul ja Kadril on taskus praamipiletid Melbourni – Victoria osariigi pealinna. Praam väljub reedel ja ilmselt on tegemist järjekordes uue peatükkiga meie reisipäevikus. Kuigi ees ootab närvesööv tööotsing, oleme lausa binokliga tuleviku vaadanud ja teinud suuremõõtmelisi plaane.
Juba mõnda aega on meid kummitanud teadmine, et Austraalia on ennast veidike ammendanud ja vajame veits teistsuguseid tuuli oma veskit ringiajama. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et mõtted liiguvad aasiareisi suunas. Kuna meie ääretult robustne kalkulatsioon selle reisi tarvis näitas ilmatu suurt eelarvet, siis meie ainus sõber lähitulevikus on töö ja vahest äkki Harold ja Jane kah!!!!!!!!
Ning kui mingi imeläbi peaks ropult dollareid rahakotti voolama, siis jõuame veidike ennem aasiareis kah Austraalias edasi reisida, aga kui rahavoolu ei tekki siis ilmselt peame töötama kuni meie praegune „helesinine unistus“ aasia reis on ukse ees.
Üks mees, kes oli kuulus, ütles et asjad ei lähe tavaliselt plaanijärgi ning kui eelnimetatud stsenaarium ei täitu, siis ei maksa selle üle imestada.
Täna oleme veel 2526 Arthut Highway, Copping-us. Homme asume teele ja vaatame veel kiire pilguheitega Tasmaania seda külge, kus pole varem käinud. Liina lahutab veel enda ja Sharoni meelt, seniks kuna tal on õnnestunud täita vajalikud päevad teise aasta viisa taotluse tarvis.
Kadri ja minu olukorda Sharoni seltsis võib võrrelda ilmselt Eesti kohalike omavalitsuste teekorrashoiu rahadega – selleks aastaks otsas. Igatahes oleme saanud ühejärjekordse unustamatu emotsiooni hunniku kogu eluks ning äkki nad külastavad meid kunagi Eestis.
Mõned pildi natukesed kah ilmestamaks meiepraegust ja endist olukorda:
Muki näitab esmaklassilist oskust hanesi taksitusrajal õigesse kohta ajamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar