Kõrvits, mis tegelt ei olegi Kõrvits!

Kas te seda suurt laohoonet teate seal Muuga sadamas? No vot kui nüüd võtta kolm väikest pappkasti (näiteks veekeedu kannu oma) ja panna sinna sisse minu ja Kadri ja Liina egod ning siis panna need sellesse suurde laohoonesse, siis jääb sinna laohoonesse veel piisavalt ruumi. Aga kui nüüd võtta meid võõrustava hobusefarmi omanik Sharoni ning tema ego ja pista veel lisaks sinna laohoonesse, siis on selle ladustamispaigaga ühelpool – rohkem ei mahu.
Kaks nädalat oleme nüüdseks elanud Sharoni ja tema kahe poja ning hunniku hobustega. Sharon on olnud abiellus 2 korda ja tal on kokku 4 last. Sellest tulenevalt on tema elu olnud suhteliselt värvikate sündmuste rohke ning tulenevalt tema absoluutsest mölapidamatusest ning veini lembusest oleme meie selle kõigega tänaseks igatepidi kursis – vastukaaluks teab tema meist seda, et tuleme Eestist ja meie nimed on Maiti, Kartri ja Liiiina. Meie vahelisi vestlusi võib vabalt nimetada ka monoloogideks, sest 100 tema sõna kohta tuleb 1 meie sõna.

Üldiselt on nii, et maja kus me elame ja mida ta müüa püüab on tõepoolest läbi meie kätte võtnud veidikese parema ilme – nii seest kui väljast meenutab maja – mitte enam Pippi SegaSummaSuvilat, kust võib kõike leida, aga midagi ülesse ei leia. Kuigi kauaks me siia ei pidanud jääma, siis vahepeal oli meil isegi kokkuleppe, et töötame tema heaks raha eest – paar päeva see ka õnnestus, aga õigepea sai selgeks, et ega raha tal meile maksta tegelt ei ole. Aga kuna peale Sharoni lobapidamatuse ja „peata ringi jooksmise“ kõik muu on tore, siis aitame tal asju korda seada niisama – vastutasuks saame tasuta elada ja süüa.

Siiski, siiski oleme hakkanud ka tõsisemalt ringi vaatama tööturul...

Mina lähen homme ehk reedel ning laupäeval mingisugust ehitus tööd tegema ja kui kõik õnneks läheb peaks sama valemiga veel tööd saama.....
Samuti on silmapiiril mingisugune viinamarjade korjamistöö meile kõigile, aga sellest saab seda teame tulevikus....

Korvits, mis ei olegi korvits on hoopis punakaspruuni valge laiguline trullakas poni. J Meenutab Pipi Segasummasuvila hobust. Kappab niisama roomsalt seal ringi kus tahab. Korvits ei ole ta selleparast, et alles hiljuti saime teada, et ta nimi on hoopis Bunkin. Teatavasti on Korvits inglise keeles hoopis pumpkin. Vot nii

Ilusat kevadet teile sinna.....

Ma üritasin pilte ilusti järjekorda saada aga ei õnnestu eriti. :P igastahes, need on siis pildid meie elust perekonna juures. Basseid on tegelikult see termalpool. Olge tublid!!! Kadri

Tasmaania maa

Saatus naerdes homse toob!!!

Pesitsus paigaks on meil praegu Tasmaania väikene hobusefarm. Asub see Sorelli nimelise linna läheduses.
No kõige pealt oli teeääres silt „Hobuse matkad“ ja kuna Kadri ning Liina olid juba ammust aega salamahti avalikult vihjanud ja päris valjult vahest teada andnud, et nemad tahavad hobusega sõita, siis oli ainus loogiline lahendus pidurdada, äärmiselt halvanähtavusega kohapeal ringikeerata ja tagasisõita. Valida kuulutusel olev telefoni number ja Sharoniga asjast rääkida. Lõpp tulemus oli muidugi kõike muud kui üks kähku hobusesõit. Kokkuleppe oli lihtne – aitame tal kaks päeva üht koma teist majas ja maja ümber korda sättida/koristada ja niisama oma seltskonnaga teda ja tema kaht last lõbustada ning vastutasuks saama ratsamatka rannas. Tiil.

Käisime ja tegime veel samal päeval kiire turismi tuuri Port Arthuris (esimene suur vangla Austraalias, kus tipp ajal oli 1200 kinnipeetavat – süüteoks mõrvast kuni õuna varguseni). Ja õhtuks siis tagasi Sharoni, Jacki (14) ja James (12) juurde.

Tänaseks on meie vabatahtliku töö tehtud ja rannaratsutamine kah valmis. Uueks kokkuleppeks on et jääme veel mõneks päevaks – seekord palgatööle. Kuna maja, kus elu praegust käib on Eesti mõistes päris uhke ning veits liiga suur 3 liikmelisele perekonnale ning hobustele (keda on kokku 16) on liialt vähe ruumi, siis vahetab perekond oma praeguse elukoha veits väiksema maja ja suurema karjamaa vastu. Sellest tulenevalt on vaja praegune elukoht müügi jaoks veits paremasse konditsiooni ajada (sest korralagedust on siin ikka päris mitu meetrit).

Kõigele lisaks magasime me maha oma odavad praamipiletid tagasi Melbourini. Nii et ilmselt uurime natuke ringi kohalikult tööturul – ehk on meil siin miskit tööd võimalik veel leida – kui ei, siis ilmselt keerame autonina ikkagi Melbourni suunas. Kõik see on kõigi võimaluste maal aga homne päev ja sellepärast ei ole mõtet täna pead murda.

No ja te mõelge kah oma lillelisi mõtteid edasi. Kevad ju tulekul..... kuu ajapärast on teil ilm samasugune nagu meil praegu.



____________________________________________________________
Panen siia ka vana jutu kah lugeda
____________________________________________________________


Menüü

Tänases menüüs oli makaroni-hakkliha-juurika supp ning magusroaks õunakook. Õuntega on meil siin nüüd nii, et nad on mõnda aega valmis ja järjest tuleb juurde ja maitse on peaaegu nagu Eesti kodu õuntel. Sellest tulenevalt oleme endeid õuntest õhupallideks muginud.

Kuidas meil Tasmaanias läheb? Sellel on kõige lihtsam järjekordselt vastata vanade boliivlaste vanasõnaga – „Kes pole Tasmaanisas käind, see ei ta kuidas olukord Tasmaanias on“.
Hobartis ehk saare osariigi pealinnas veetsime kolm ööd „luksuslikus“ backpackeri hostelis, mis pärast matkamist telgiga on mõnus vahepala. Hobart on selline laialivalgunud linnake väikese kesklinnaga.
Igatahes kuna palju veel vaja näha ja aega pole raisata, jätkus meie teekond Lõuna poole. Loomulikult on linn ka peale kõige üks kuradima suur rahaneelaja.
Suund lõunasse panime jugama. Kuna päev oli kuum ja kogu Tasmaania on kaetud suure hunniku mägedega, otsustas meie eakas Proua Linda Oliiv oma jahutusveed liialt kuumaks ajada ning sellest tulenevalt oli kohal meie esimene väike äpardus autoga. Õnneks oli seekord tegu ehmatusega ning pärast lahti tulnud vooliku tagasi ühendamist ja autoradiaatori uuesti veega täitmist võis sõit jätkuda. Senini kõik okei – ja kõik võivad meiega koos kolm korda üle õla sülitada. Pärast meeleolukaid sündmusi jõudsime sõita mõnikümmend kilomeetrit, kui naisterahvas reipalt ja vahvalt teeääres lehvitas. Pidasime siis kinni ja paarike (mees ja naine) olid hädas oma autoga. Nende autol oli pauguga katki läinud sama voolik, mis meil kõigest lahti tuli. Kuna olime tsivilisatsioonist veidike eemal ja nende telefonidel levi ei olnud olid nad usinasti juba veerandtundi autodele lehvitanud et abi saada aga kõik olid mööda kimand – sähko sulle siis! Igatahes oli Liina telefoni levi ja nad said auto abi välja kutsuda. Palju see lõbu neile maksma läks ei taha teada.
Lõuna-Tasmaania piirdus seekord termala basseinis suplusega, kindlasti olesk seal veel küllalt tegevust leidnud, aga meie finantsplaan ei näinud liigsuuri kulutusi ette nii otsustasime liikuda tagasi – või siis edasi.

Kuidas jõuda Cradel Mountain tippu?
Väga lihtsalt ostad lennupileti Tasmaaniasse ja seejärel organiseerid ennast kuidagi Cradel Mountain National Park`i, alustad matkamist ja mõne tunni möödudes oled kohal.
Aga nagu alati on kõikidel asjadel kaks otsa ja nii ka on kaks võimalust jõuda Cradel Mountaini otsa. Ühte ma juba kirjeldasin. Meie valisime selle teise jällegi. Kuidas see meil välja kukkus, sellesse üritangi selgust tuua.

Mõni aeg tagasi avastasime end Melbourne eeslinnast karavanpargist. Ja kinnitust leidis vanade Niguaraagualaste vanasõna, et „odava raha eest saad odava asja“. Veetsime esimese poolunetu öö Melbournis – ise oleks sellist unetut ööd ettekujutanud võibolla kusagil peomeeleolus, Melbourni väsimatutel peotänavatel– aga ei. Selles armsas karavanpargis olid ennast päriselanikena sisse seadnud ühed huvitavad inimesed. Meenutasid sellist seebiseriaalist välja astunud getotegelasi... püsielanikud sebisid ringi, kes tuli töölt, kes teab kust ja siis käidi üksteise juures lühikülaskäikudel... õllepudelid näpuotsas ja suitsukonid suu nurgas. Lapsed jooksid kah edasi tagasi. Elasid nad üldjuhul karavanis ja selle külge kontstrueeritud suures akendega merekonteineris. Mõni muidugi !?! telgis kah... suures osas oli meie unetu öö põhjuseks naaber telk, kus öö läbi mängis telekas. Õnneks pideime hommikul varakult Tasmaania praamile minema ja saime selle karavanpargiga kiire „nägemist“ teha.

Tasmaaniale pääsemine polegi nii lihtne – kõigepealt on enne praami turvakontroll, kes korjab ära gaasiballoonid (meil oli üks söögitegemise tarvis), samuti korjatakse ära kõik lisa bensu ja diisli kanistrid, vaadatakse millegi pärast auto kapoti alla ja siis tehakes teatavaks, et ka Tasmaaniasse ei tohi juurvilju ja puuvilju ja igast muud janti kaasa võtta ning kui midagi on kaasas siis tuleb see praami peal ära süüa või ära visata. Seejärel asusime siis autojärjekorda, et praamile saada ja oh üllatust – meie auto osutus kogu selles automeres vägagi kohtlaseks objektiks ning igaksjuhuks korraldati teinegi turvakontroll, seekord uuriti auto taga osa (suuretõenäosusega otsiti „jäneseid“, aga seekord neid ei olnud). Praamil korraldasime suurema puuvilja, juurvilja sööma ning lõpptulemusena viskasime veel minema kartulid, sibulad ja küüslaugu. Praam ise on neil siin selline väiksemat sorti Eesti – Soome liinilaeva mõõtu. Pärast 10 tunnist loksumist ja kõikumist maabusime ja läbisime juurvilja turvakontrolli. Ei tea miks, aga härra inspektor küsis pärast pea meie autosse topimist, ega meil küüslauku või heeringat siin pole. Igatahes ei leidnud ta ei söögiainete kastist, ega Liina ja Kadri personaalkottidest midagi ja Tasmaanias me olimegi.

Igatahes oleme nüüd veidike Tasmaanias juba seigelnud ja hirmsasti tuleb kodutunne peale, selline hilissuvine olemine on siin läänekaldal neil.
Tänaseks oleme külastanud Cradel Mountan National Park`i. Midagi sellist pole varem looduses näinud. Tavaliselt oleme harjunud loodusparkides ja matkaradadel kohtama üksikuid inimesi. Seekord sattusime loodusparki nagu Kaubamaja osturallile. Autoparkla, mis oli päris suur, oli juba esmaspäeval otsast lõpuni autosi täis. Väikesed „liinibussid“ viisid inimesi külastus keskuse juurest erinevate matkaradade alguspunkti. Kusjuures bussid väljusid iga 10 minuti tagant. Olime kui puuga pähe saanud loodusturism oli uue mõiste saanud. Igatahes liitusime hallimassiga ja tegime esimesel päeval väikese paari tunnise matka, et ennast veidike kurssi viia pargiga ja järgmine päev ette võtta juba pikkem matk. Sõitsime siis kah bussiga 7 km pargi südame poole ja tegime lühimatka. Õnneks looduses kaod sa veidike põõsaste, puude ja küngaste taha ära ning saad looduses ka ilma suure karja inimesteta viibida. Kuigi pargis pakuti ka hea raha eest õhtust tuuri, kus saad näha erinevaid loomi tegutsema asumas, siis meil õnnestus oma esimesel matkal kohata vombatit ja hiigel siili – selline okaste ja pika ninaga siili masti vend. Kadri lisab et see on echidna ehk siis väga isemoodi imetaja. Õigemini kuulub ta koos nokkloomaga ainupiluliste hulka, mis tähendab, et ta muneb ja siis imetab oma loomi. Vot! Selliseid kohtab vaid Uus-Guineal ja Austraalias. Austraalia on väga eriline oma loomastiku ja taimestiku poolest!!! Vombat on aga kõige suurem imetaja, kes elab urus.

echidna ja vombat

Teisepäeva matkaks valisime Cradel Mountain Summit`i. Mida see endast kujutab me väga hästi ei teadnud, kuna infot erinevate matkade kohta oli suhtliselt raske saada. Igatahes oma valikut tagantjärgi kahetsema ei pea. Lõppsihtpunktiks oli Cradel Mountani (1545 m) tipp. Raja algus oli nagu ikka, tavaline matkarada, aga kaua üllatused end oodata ei lasknud. Läbida tuli lühike, aga järsk jupp rada, kus abiks oli pandud kett, mida mööda oli end toekam üles vinnata, seejärel jälle veidike siledamat maad ja siis lõpu ponnistused. Ja see lõpp oli vägagi ponnistuste rohke. Kohati tuli üles mitte sammuda, vaid sõnaotseses mõttes ronida – kivilt kivile. Ja see oli äge. Vaated olid erakordsed.

Cradel Mountaini pargist veel nii palju et seal on võimalik ettevõtta 65 km pikkune matk, asja teeb eriliseks see et novembrist maini on võimalik ühel päeval rajale asuda 34 inimesel ja üldjuhul saab see arv vist täis kah. 2004 aastal läbis rada aastas 9000 inimest ning ilomselt on see arv tänaseks tõusnud päris palju. Miks see matk nii eriline on, ei teagi arvata, maastik on kahtlemata ilus, samas on kindlasti olemas sarnaseid radasid küllaldaselt, ainult väiksema rahva hulgaga.

Tasmaania ilmast veel kah. Ööd on siin külmad. Oma kolmandasse ööbimispaika jõudes ütles „naabrimees“ et eelmine öö oli -2. Meie nii külma ööd veel õnneks pole olnud. Ja igaks juhuks pageme Tasmaania ida osasse.

Nüüdseks naudime Hobarti võlusid. Võtsime väikese puhkuse telgi elust ehk elame paar päeva hostelis voodis J